Heino Kiik – kirjanik, kes teadis, mis loom on labidas

Heino Kiik 2013. aastal, seljataga on puud ja mets. Välja talu.  Sven Arbeti foto. Looduse fotod tegi Viio Aitsam 2017.aasta kevadel, lugu ilmus Maalehes

Pühapäev, 14. mail, 90 aastat tagasi sündis Eestisse mees, kes kirjutas ennast põlvkondadeüleseks. Oli agronoomi haridusega kirjanik, omal ajal üks paljudest, kes maatööd tundsid. Nüüdsele ajale mõeldes mõtlen ma temast kui mehest, kes teadis lisaks paljule muule, mis loom on labidas. 

Ma olen vist liiga vaimustuses sellest, mida näen kasvamas Loksa ligidal Kasispea külas Heino Kiige suvekodu Välja talu maadel. Tema disainerist tütar Mare peab mulle mitu korda meelde tuletama: „Isa pidas ennast ennekõike kirjanikuks.” Ma tean, et Heino Kiik on kirjanik, aga ma ei kujutanud ette, et tema puudekogu täna sellises elujõus on.

Männi väli ja männiväli

„See aed on tehtud ainult põtrade jaoks, mitte inimeste pärast. Isa nimetas seda siin Männi väljaks,” ütleb Mare, kui vaatame ühele alale koondatud mändide ja kuuskede kollektsiooni. „Vaata, siin kasvavad maailma erinevad männiliigid. Vaata, see on siin Eestimaa kõige ilusam valge mänd, lõunamaa liik. See läks tal peaaegu välja ühel talvel…” Ja neid puid on sel võrguga piiratud alal tublilt üle saja, erinevad oma vägevas elujõus, oma ilu näitamas. Mind võtab nähtu sõnatuks.

Võrdluseks, et meie aias Raplamaal Raelas oleme kokku lugenud veidi üle seitsmekümne põõsa- ja puuliigi. Seda on mu meelest palju. Heino Kiige dendropargis – kui mainitakse kusagil – öeldakse erinevaid puid-põõsaid olevat kokku 700.

Heino Kiik teadis ja tundis puid ja põõsaid. „Isa teadis kõigi siin kasvavate taimede ladinakeelseid nimesid,” ütleb tütar Mare. Mina oma teadmisest kantult räägin, et jah, puulapsi tuleb noorena kasvama nunnutada, siis saavad nad hoo sisse. „Isa ei nunnutanud neid, nagu ta oma lapsi ka ei nunnutanud. Ise tuleb hakkama saada ja see kehtis tal ka puude kohta,” ütleb Mare. „Ta oli loominguline inimene, keda ei saanud suruda kusagile kappi ‒ tegi kõike oma arusaamade järgi. Ja oli elu lõpuni agronoom, armastas kõike seda… päris elu…”

Ma vaatan kuuskede ja mändide leinavorme. Kujutate ju ette selliseid maa poole kummarduvaid puid. Nad on oma täies elujõus. Elujõuline lein – milline mõtteaine!

Pikad okkad, pehmed okkad, vindilised okkad, lühikesed okkad. Erinevad värvitoonid. Mõni puu on oma olemuselt aristokraatlik ja peen, mõni rustikaalsem ja käratavam, mõni tundub tagasihoidlik, mõni edev… Männiväljal seistes ja neid erinevaid isiksusi kõrvuti kaedes tuleb meelde Istanbuli lennujaama paabel. See kõik, lõunamaine eksootika kõrvu põhjamaise kaasikuga.

Mare räägib, et kui nad kolmkümmend aastat tagasi siia tulid, oli tänase kaasiku asemel olnud karjamaa, kuhu kask oli ennast ise külvanud. Nüüdseks on nad sealt vaid risu koristanud ja karjamaast on saanud imeilus metsatukk… Meri hingab siin lähedal ja kõik, ka lõunamaine kasvab. Küllap on põhjuseks kasvama panija tarkus ja selle ime seljataga seisev Eesti mets.

Haruldused siinsamas

Kõnnin maja tagant Kiige huvitavatest liikidest pikitud metsa. Juba tean, et seda on kaheksa hektarit, et ümber selle on rajatud n-ö ringtee, millel Heino Kiik on 30 aastat jalutanud. Vaatan ja imestan: kas tõesti kasvab kuuskede keskel kummipuu, selline kolme mehe pikkune, laia võraga ja igihaljas. Ligemale jõudes näen, et tegu on rododendroniga, mida mina olen hoopis potitaimeks arvanud. Selle puu õiepungad on nagu suured küünlad, kohe puhkemas. „Küllap nad Heino Kiige sünnipäeval oma täit ilu näitavad…” mõtlen. Taimed ju teavad – just vastastikused on need suhted.

Lõhislehine tamm, hoiab veel lehti küljes… Just siin tunnen, et lihtsalt pean siia tagasi saama siis, kui ka lehtpuud oma täies ilus! Uhh! Mare räägib, kuidas isa neid puulapsi ja seemneid oli toonud oma käikudelt pintsaku põuetaskus. Milline pilt: kunagi 40 kirjale alla kirjutanud pikkade vuntsidega mees, lõhislehise tamme tõru pintsakutaskus. Või oksake, millele ta hiljem purgis juuri alla ajatas. Ja kõik läks kasvama. Eesti mehe elujõud!

Heino Kiige puudekogu puud ja põõsad ei ole märgistatud. Tütar teab, et isal oli ka nimekiri, kus kõik kirjas, ja see on ehk isegi leitav (ta lihtsalt hetkel ei oska ütelda, millise venna kätte see jäi). Mina mõtlen oma meeles, et Kiik oli ju lõpetanud Eesti põllumajanduse akadeemia. Tänased maaülikooli metsamehed võiksid ta dendropargi üles leida ja selle inventeerida, liigid määrata, külaliste jaoks ka sildid teha. Kujutan ette, et see võiks teadlastele huvitav olla. Ja me rahvas ei peaks siis enam nii palju mööda maailma ringi sõeluma, et elamusi otsida. Elamus ja haruldus on siinsamas: võimsad võõramaa puud omal maal, mitte botaanikaaias, vaid ühe talu metsas.

Kirjanik ja elu puu

Ka minu isa oli agronoom. Ta luges palju Heino Kiike. Ma ka lugesin. Hiljem ehk ja huviga, et ahsoo, see mees, kes kirjutas Eesti esimese erootilise romaani „Mind armastab jaapanlanna” kirjutas ka Arve Jommi raamatud. Oma maakodus tagasi olles seisan nõutult ema-isa raamaturiiuli ees, et sealt Kiike noppida. Nõutus on eelhoiak, sest tavaliselt ma tean, et mu otsitav raamat seal on, aga üles ei leia… Nüüd on nad kõik kohe silme ees: „Tondiöömaja”, üsna kapsaks loetud, Kiige asutatud Kupra kirjastuse välja antud „Maria Siberimaal”… Näe nüüd, seda raamatut pole lugenudki: „Mõedaku eelpäev”, 1965. aasta romaanivõistlusel tunnustatud teos. Ilmumisaasta on 1966, olin siis kümnene…  Raamatu kaaneümbrisel on selgitus, et see on autori esimene ilukirjanduslik katsetus. „Autor on valinud oma erialale lähedase, ent meie kirjandusele uudse teema – puukooliaedniku töö,” on kirjutatud romaani tutvustuseks.

Paks raamat „Maailma viljad” Edgar Valteri illustratsioonidega on meil ühes teises riiulis. See on käepärast olnud ikka aastaid, et teada saada. Löön ta juhuslikust kohast lahti nüüd ja loen: „Suhkrumänd (Pinus lambertiana) on mändidest enim hinnatud liik… Looduslikult kasvab Ameerika ühendriikide lääneosas Oregoni ja Kalifornia osariigis.” No tahaks teada ju, kas see puu kasvab ka Kiige puukogus meie põhjarannikul.

Räägin Marele seal puudepardiisi serval istudes loo – imelikult avameelseks läheb inimene taolisel väljal – kuidas ma oma isale kord nähvasin, et oleks sa omal ajal kartulipõllu asemele kirsiaia istutanud, oleks täna vähemalt ilus vaadata.  Poleks pidanud nii ütlema, aga siis olin emotsionaalselt ta peale vihane. Saan ju ka nii mõelda, et minu isa jättis kirsiaia istutamise mulle…

Kiikede elumaja taga on isa istutatud okaspuude ring. Puud on nüüdseks suured. Mare näitab küpressi ja ebaküpressi erinevust… Selles ringis pidavat, nagu Heino Kiik olevat öelnud, inimesele eriti head mõtted pähe tulema. Igal puul on erinev vorm ja värv, oma nägu… puu on isksus.

„Isa sünnipäeval on alati kõik puud lehes olnud. Ei teagi, kas sellel aastal on teisiti?” arutab Mare. „Heino oli selline isa, kes oli olemas alati. Siin elas ta pool aastat ja teise poole kirjutas linnas. Kõik isa lapsed (neid on kokku neli – MM) on omadega hakkama saanud….” Ta istutatud taimed ju niisamuti, ütlen mina.

„Elupuu kokku kirjutatuna kasvab kakssada-kolmsada aastat, mingil hetkel saab tema aeg otsa,” on Marel teooria. „Aga kui sa külvad oma seemne, kasvab elu puu ja see võib ellu jääda, minnes aina võimsamaks. Meie isal on väga võimas elu puu.”

  1. aastal ilmunud romaan „Tondiöömaja” lõpeb nii: „„Ütle üks mehesõna ka, Kosta,” tellib Ants Ernesakk. Kosta Jans võtab volmri pihku, muheleb, sügab ja urhatab: „Keh, kurat – keheh, kõik see värk.”

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga