Haprus on purunematuse garantii

Jarek Kasaril on laul tuules tantsivast tühjast kleidist. Seal ta ülipoeetiliselt ütleb: „Seljataga tõuseb tuul /nagu kõikide maailma meeste ohe.”.

Mu kass Maša teeb silmad suureks, kui toon lauale liitrise meepange. Nad ei taha kolmekesi – läptop, meepang ja paks kass – mu kirjutuslauale mahtuda. Ütlen kassile me ammuse märksõna „pinginaaber”, ta kissitab silmi ja ƒ„voolab ennast” laualt toolile.

Loen meeämbrilt: „Aasade ja metsade MESI. Koorkülast Valgamaalt”. Mu vana sõbra mesi või mesilaste mesi. Millegipärast tuleb meelde viiuliga tüdruk eelmise sajandi kaheksakümnendatest. Põltsamaa kirikus peab jõulujutlust kirikuõpetaja Herbert Kuurme. Me oleme noored, ja tema siis tundub igavene. Mõni päev enne on seesama nüüd talaaris mees viiuliga tüdrukule ja mulle seda kirikut tutvustanud. Rääkinud detailidest, vaipadesse kootud ahelatest ja kiriku ukselinkidest. Pakkunud ka, et võiksime orelit mängida. Mina ei oska ja tüdruk ei söanda.

Üks valus pilt meenub kuskilt samast ajast. Andres Põder on siis veel kirikuõpetaja Suure-Jaanis. Mu poeg Markus on miski kolmene ehk. Pastoraadis tuleb jutuks, et päeval on Andresel üks lapse ristimine. Markus kuuleb ja hakkab protestima, et tema ei lase ennast risti lüüa. Keeldub kirikusse kaasa tulemast. Elekter läheb sel päeval kuhugi ära. Ristimistoiming sünnib küünlavalguses ja mina veedan selle üsna tolmuses kambris orelile tuult tallates. Mõtlen vahel Marje ja Andrese poegadele, kes ehk kusagil kohe jõuluteenistust peavad.

Põltsamaa kirik on puupüsti inimesi täis. Õpetaja Herbert Kuurme tuleb altarist välja ja kutsub kirikus sagivad lapsed altari ette istuma. Tal on käes lumivalge taskurätt. Ja lapsed imekombel jäävad vana õpetajat kuulama, ka need, kes ei püsi pudeliski paigal.

Kass mu kõrval toolil, pinginaaber, on huvi mee vastu kaotanud. Magab. Surgin teda. Võtan lusikatäie vahavärvi mett, nuusutan, lasen lõhnal hõljuda. Panen raadio kinni. Nad räägivad seal sellest, kuidas valdades enne jõule tahetakse tõsta spetsialistide palkasid.

Ega see kuskile kao, aga mu jõulumeelolu sellel aastal ilmselt iseloomustab Vene ansambli Voskresenije (eesti keeles siis elluärkamine) lauldud tekst: „Снилось мне, что печали кончаются,/ Люди одинокие встречаются. /Встретятся, молчат и улыбаются./ Жаль, что это только снилось мне”. See lugu räägib sellest, kuidas ootamatult sadanud lumi toob maailma vaikuse ja valguse. Üksikud inimese kohtuvad. Vaikivad. Naeratavad. Ärgates on valus sellepärast, et see oli vaid uni.

Ikkagi on maailm kaitsetu. Või inimene. Teen kohvi. Panen lusikatäie mett, millega Mašat äratada püüdsin, sinna sisse. Ma ei oleks kuidagi osanud kolmkümmend viis aastat tagasi mõelda, et 2018. aastal on mu laual mesi, mille on korjanud selle kunagi noore pikkade juustega kõhna muusikupoisi mesilased. Me ju tutvusime siis, kui Vabaduse väljak oli Võidu väljak ja platsi kohvik oli Moskva. Usun küll, et me rääksime siis Hermann Hesse „Klaaspärlimängust” – sellest, et mängumeister Josef Knecht elas tavameelahutusest eraldatuna. Samas teades, et kusagil on lihtsam, primitiivsem ja ohtlikum elu. Nüüd on minul oma kass ja sõber Arvol oma mesi. Magusad mõlemad… Äkki polegi aeg omadega puntras ja meie koos temaga. Hoides lõhnu ja tundeid, on tunne, et tunnete haprus on purunematuse garantii.

Lugu ilmus Eesti Päevalehe laupäeva lisas LP.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga