Häbitu abitus ‒ omavalitsemise hind

Tänase omavalitsuste liitmiskampaania taustal ei julge mitte keegi neist samadest omavalitsejatest välja öelda, et mingit oma valitsemist pole Eesti vabariigis enam aastaid. Pole omavalitsejaid ka, on käsutäitjad. Kunagi, kui reformierakond jonnaka Rapla vallavanema Alar Mutli ametist maha võttis, heideti talle ette just seda, et mees ei käi Tallinnas projektirahajagajate ja muude ametimeeste ees koogutamas. Sellepärast voolavat abirahad Raplast mööda. Pandi uus ametisse, aga sisuliselt muutus vaid see, et omavalitsusliku korra autoriteet vähenes veelgi.

Kirjutasin mõni Maaleht tagasi kuriteost ja karistusest. Panin sellesse loosse ühe lõksu. Kirjutasin: „Karistamatuse tunne iseenesest on mu meelest muutunud nii üldiseks, et raskemate juhtumite puhuks tuleks kas või ajutiselt Eestis taas kehtestada surmanuhtlus.”

Olen ammu aru saanud, et üleüldine kirjutamisoskus on kurja juur, eriti siis, kui sisuline lugemisoskus puudub, aga olgu see. Nimelt rõõmustas mind väga, et Rein Lang sesse lõksu läks ja oma KUKU autorisaates Olukorrast ajakirjanduses rääkis, kuidas selleks, et Eesti vabariigis surmanuhtlust kehtestada, peaksime me astuma välja NATOst ja Euroopa Liidust. Mida oligi tarvis tõestada. Kui ma milleski ei kahtle siin ilmas, siis Rein Langi juriidilistes teadmistes ja lugemisoskuses selle sõna tõsises mõttes.

Me oleme oma omavalitsemise vahetanud abiraha vastu. Ise hakkama saamiseks tuleb olla abikõlbulik. Abikõlbulikkust tuleb tõestada. Igasugune abi teeb abituks. Me omavalitsused on selgeks saanud õpitud abituse ja üsna paljud ka häbitu abituse.

Mis teha, aga mul on meeles me vabaduse algusaastad, kui Haapsalu linn sulges tõkkepuuga kõik linna sissesõiduteed ja kontrollis. Pätid ja kurjategijad linna ei pääsenud ja linnast samuti. Kuritegevusele pandi piir. Omavalitsejad siis mõtlesid oma peaga. Nüüd pea kuskil mujal asub.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.