Gilgameš oma eeposest ja selle kangelasest

Gilgamesh

Enkidu (Erki Laur) ja Gilgameš (Juhan Ulfsak) pärast Humbabaga võitlemist. Pilt: Kris Moor.

Tuut Tuut Tullakse: Selle teatririloo autor on Merete Väin, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala. Tema lõputöö teemaks  oli „Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ eesti teatris“.

Tasku uus rubriik on lahti uute tulijate teatrist kantud mõtetele.

 

Merete Väin

Von Krahli lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ alguses on hästi palju kaltsu. Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb üüratu kultuurikihina see, mis jääb inimesest üle ja maha. Riided lebavad kunagi elatud elu meenutades laibahunnikuna maas, igal sipupüksipaaril ja pintsakul oma lugu taskus. Sellest õõvastavast, olnut täis tühjusest hakkabki maailma vanima eepose, kõige esimese kangelase lugu.

Ajatud küsimused, ajalikud vastused

Eelkristliku tekstina peaks tsivilisatsiooni hällist võrsunud „Gilgameš“ sisaldama midagi väga arhetüüpset, seisma väga lähedal inimese kui kultuurse olendi algetele. Tolmuse hea ja kurja võitluse asemel leiab aga sellest muinasjutust harjumatult palju pooltoone, mis Peeter Jalaka interpretatsioonis omakorda jahmatavalt otse tänast päeva torkavad. Lausa sedavõrd, et umbes kolmetuhande aasta vanuse loo raames on võimalik irvitada paigastnihkunud väärtushinnangute üle, mis vaat et liigagi jultunult käesoleva kultuuripealinna aasta temaatika ning mõne poliitilise programmiga kokku kõlksuvad. Igatahes on raske märgata, kust täpselt läheb piir iseenda kui vaimueliidi üle naermise või kunstiülistuse vahel, kas argiolme jäik vastandamine kõigele kultuursele peaks panema naerma või nutma.

Kuid nagu iga head iseloomustab ajatus, ei pea Gilgameši eepostki vägisi kaasajastama, et inimesed ka aastal 2011 teatrisse tuleksid. Inimloomus on ju jäänud samaks ja vajadus end ümbritsevat tõlgendada genereerib sarnaste motiividega lugusid. Kangelaslood nagu igasugune rahvapärimus annab igapäevaelule mingil moel tuge ja seletusi, aidates sealjuures erinevate raskustega toime tulla. Ükskõik, kas räägime suurest veeuputusest sumeri eepose või hilisemate piiblilugude kontekstis või hoopis globaalsest soojenemisest, rahutustest või Katrinast või Irenest. Küsimus on sisuliselt ikka olnud sama, vaid vastus varieerub kultuuriruumiti, religiooniti, maailmavaateti.

Kas oleme kõigi möödunud ajastute jooksul vastusele lähemale jõudnud või hoopis kaugemale jäänud, polegi oluline. Et motiivid püsivad nüri järjepidevusega samad aastatuhandeid, tõestab, et „miski kuskil“, nimetagu igaüks seda oma südame või mõistuse järgi kelleks või milleks tahes, on olemas olnud alati. Vähemalt olemas olnud sedavõrd, et vajame lugusid selle määratlemiseks, maailma käekäigu põhjendamiseks. Ja alati on elus olemas olnud ka märgid, mille tõlgendamine või ignoreerimine on puhtalt formuleerimise küsimus.

Õhku täis hirm

Kuid siiski on alati olemas olnud ka võim ning religiooni erinevate ilmingute tõhusust poliitika läbiviimise vahendina pole mõtet küsimuse alla seadagi. Kõiki ajaloost tuttavaid kontrollmehhanisme on rohkemal või vähemal määral toetanud koputamine südametunnistusele, inimeste peas kasvama pandud hirm. Nii eeposes kui lavastuses täidab Seedrimetsa valvama pandud Humbaba inimeste jaoks just seda funktsiooni. Gilgameš nõuab näha „jumalat, kellest nad räägivad /—/, kelle nime kõik maad pidevalt mainivad“ (Annus 2010: 86), kuid keda vähesed päriselt näinud. Et hirm ongi eesmärk iseeneses, kinnitab ka tema sõber Enkidu: „rahvaste hirmuks määras ta Enlil“ (Annus 2010: 84). Enkidu ja Gilgameši võitu Humbaba üle võib julgelt pidada eepose keskseks sündmuseks.

Hirmuallika tegelikku tühisust on Jalakas veelgi rõhutanud. Eepose vägevat metsavalvurit, kellest kahe mehe jõud vaevu üle käib (kuid kes siiski võidetakse päikesejumala abiga), sümboliseerib laval aga rünnakute suhtes passiivne tuulenukk: sõna otseses mõttes vaid õhku täis mees, keda korduvalt kubemesse taotakse. Olukorra naeruväärsusele keerab vindi peale n-ö lihtsa inimese monoloog nukku hooldavalt montöörilt, kelle loo kangelane kui väljakannatamatu labasuse kehastuse puruks peksab. Kui eeposes järgneb sellele Gilgameši keeldumine armastuse jumalanna Ištari lähenemiskatsetest, siis lavastuses on sellesse sündmusesse lisatud pettumine jumalates ning jumaluses üldse, mille juurest Gilgameš põlgusega põgeneb: „Jumalad!? Hale!“

Mis siis jääb alles kangelase kirglikult hoitud ideaalidest? Lihtne inimene on pooleks löödud, aga ka jumalad on perse saadetud. End oma osalise jumalikkuse kaudu peamiselt defineerinud kangelase jaoks kukub jumalates pettumise hetkel kokku terve identiteet. Jumalate viha röövib kättemaksuks Gilgamešilt ka sõbra ja venna Enkidu. Nagu ütleb lavastuses ka üks paljudest ekraanil kõnelema pandud filosoofidest Cornel West: „Ilma surmata ei ole ümbersündi“. Ümbersünd järgneb sellele tõesti, olgugi et surm Gilgamešist endast mööda läheb.

 

Ümbersünd inimeseks

Kangelase edasise arengu teebki seega võimalikuks ainult senistest, jumalikest algetest ärapöördumine. Siit algabki loo põnevaim osa sellest, kuidas füürerlike maneeride asemel tõstavad pead inimlikud tunded. Eeposes on Enkidu leinamisel ning matusel suurem osakaal: „Enkidut mina, oma sõpra, nutan taga, justnagu nutjanaine ma kibedalt halan!“ (Annus 2010: 143), samas kui lavastuses kõnelevad sõnade asemel Gilgameši teod: laskumine askeesi ja püha rännak, millele ajendab ligimesearmastus, eneseohverdus, lein.

Kui meenutada, et jumalate poolt Gilgamešile vastaseks saadetud Enkidu tsiliviseerumisprotsess karvasest olendist inimeseks kulgeb lavastuses ennekõike riietumise sümboli kaudu, hakkavad kõnelema kõik maha jäänud rõivad. Kas inimeste vähenemine linnas, nagu lavastuse alguses peetud koosolek probleemina tõstatas, võib olla jumalate nälja kustutamise kõrval ka tingitud „lihtsa inimese“ põgenemissoovist? Kas lihtsuses, mille üle naermisest iial isu täis ei saa, on hoopis tarkus, mis eelistab irduda tsivilisatsioonist (looduse rüppe?) kõikide paaniliselt kultuursete koodeksite omandamise asemel? Gilgameši ja Enkidu teekonnal surmavalda on samuti mustad ülikonnad vahetatud Aadama oma vastu, protsess on jõudnud oma tsirkulaarsuses tagasi algpunkti, juurte juurde. Inimene on taas ja ennekõike vaid inimene.

Gilgameš rändab nii eeposes kui lavastuses veeuputuse üle elanud Uta-napišti juurde, et surematuses oma nimele igavikulisus kindlustada. Lavastatud ei ole aga mitte ainult Gilgameši kui fiktsionaalse telegase seiklused, roll on ka eeposel kui pärimuslikul tekstil, ajaloolisel allikal endal. Mure elu kaduvuse pärast, mis pole eeposeski tähelepanuta jäänud: „Inimese nimi kistakse välja nagu pilliroog roostikus, /—/ mõnikord tõuseb jõgi ja toob kaasa üleujutuse, ühepäevaliblikad jões hulbivad“ (Annus 2010: 170), laieneb tänases tõlgenduses ka savitahvlitele raiutud loo saatusele. Pessimistlikult ennustatakse kõige saavutatu hävingut, lugude unustusse vajumist. „Kas see ongi kangelase saatus?“ küsib Juhan Ulfsak Gilgamešina. Selles küsimuses on korraga nii kahtlus kui kinnitus: teame ju täna seda probleemi üldse tõstatada.

Von Krahli „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ on lavastus vastuhakust oma saatusele, kehtivale (jumalikule) korrale, mille lagunedes jääb rambivalgusesse inimene. Tsivilisatsiooni hällist kasvanud kangelase ja niihästi savitahvlitele kui inimkonna mällu raiutud eepose saatus on rännata aastatuhandete jooksul ka maailma mastaabis tõeliselt väikestesse, eksootilistesse kultuuridesse. Kuna üheks inimloomuse eripäraks, mille üle lavastuski arutleda jõudis, on minu arvates igatsus lugude järele, on kangelase paratamatu saatus olla alati aktuaalne, tahes-tahtmata.

Annus, Amar 2010. Gilgameši eepos. Akkadi keelest tõlkinud ja seletused kirjutanud Amar Annus. Bibliotheca Antiqua. Tallinn: TLU Press.


Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga