Jaan Tootsen ütleb Ööülikooli raamatukogu teises raamatus „Fred Jüssi. Olemise mõnu” bioloogiks õppinud Fredi loodusfilosoofiks. „Olemise mõnu” on jätk Tootseni ja Joosep Matjuse dokile „Olemise mõnu” või vastupidi. Fred räägib Jaan Tootsenile raamatus, et mõttelaad ja ajavaim on teine, see peegeldub ka looduses.

Kui dokis räägib Fred Jüssi vähe, siis raamatus on palju tähendusega sõnu ja mõtteid. Loed ja kuuled neid sõnu. Kuuled Fredi häält. Ja mulle tundub, et Fred Jüssi ei ole rääkides kunagi paristanud. Tema mõtted ja kujundid on ajas mõõdetud.

Võilillevälu

See vahepealkiri oleks võinud olla ka võilille valu. Olen juba kusagil kümmekond aastat kevaditi vaadanud kollaste võilillede lokkamist oma aias. Mõttekäikude jada seoses sellega algab ilmselt aastatetagusest soovist osta murutraktor, et siis äkki… See masin on siiamaani ostmata ja muruniiduk ka saab igal aastal vähem vatti. Põhjus on lihtne: kord kasvavad kõrge rohu sees äraunustamind lilled või nurmenukud; siis, kui võilill on läinud, hakkavad õilmitsema mitut värvi kellukesed ja võrsuma karikakrad. On neid tegelasi ka, keda ma veel ei tunnegi. Ja olen ootama hakanud, millega mind üllatatakse, mis maa seest mind rõõmustama tuleb. Nagu näiteks anemoonid, mis ilmusid kolm aastat tagasi ei tea kuskohast.

Lilleisiksusi, kes oleksid jäänud ärkamata, kui traktoriga muru maadligi hoiaksin, on ikka rohkem ja rohkem. Võrdeliselt sellega, mida vähem niidame.

Jah, muidugi, igal kevadel, kui see võilill meil üle pea kasvab, mõtlen ka vaikusest ja vananemisest. Mul on vikat ka peale muruniiduki. Vikatiga on see jama, et enam ei ole kellelgi käia, millega sellele tera ette lasta ja ta on suurest luiskamisest ümmarguseks läinud.

Sel kevadel – siis ma veel ei olnud „Olemise mõnu” lugenud – vaatasin kollast õitemerd ja avastasin ennast tõdemas, kui ilusad nad on. Jõulised, erinevad, päikesekollased… Nägin esimest korda elus näiteks kaksik-võililleõit – ühe tugeva varre otsas kaks. Murutraktori ostmisest ma muide enam ei mõtle. Robotniidukist ei unista. See müttab mitme tuttava aias ja ongi kõik nii-öelda korras nende võililledega. Aga pole muid kõrsi ja õisi ka – liblikal pole kusagile jalga toetada ja tolmeldajatel putukatel pole midagi võtta.

Ma ei saakski murutraktorit osta, sest sellega häviks see elurikkus, mis meil nüüdseks on tekkinud. Ja elurikkus on lisaks muule ka ilu. Oska vaid vaadata, märgata ja olla lasta.

Miks ma sellest nii pikalt räägin? Sest mulle tundub, et me oma suurkuju Fred Jüssi, loodusfilosoof, on oma mõttekäikudega teinud mulle kergemaks vahe tegemise ja märkamise. Ka minna- ja ollalaskmise. Tänu temale oskan paremini taluda nende inimeste kõõrdpilke, kes sellisest aiapidamisest veel midagi ei arva. Usust, et kivid on elus, veel kellegagi rääkida ei saa, aga noh, igaüks on oma iseloomuga, nii nagu Fred Jüssi näiteks linde näeb ja eristab.

Lind ei karju

Olemise mõnu raamat algab Jaan Tootseni ja Fred Jüssi pika jutuajamisega. Seal räägib Fred enda kujunemisest selleks, kes ta on. Ma joonisin raamatus lugedes alla palju mõtteid ja mõtlesin, miks? Lihtsaim vastus on, et enese mõtete kinnituseks.

Mind on, julgen öelda küll, alati vihastanud, kui kuulen või loen kedagi ütlemas, et kevadised linnud karjuvad. Tuleb meelde: linnud karjuvat nii kõvasti, et ei saa magada… „Ja kui sa oled ööbikuid nii palju kuulanud, siis oskad ka seda kuulata, et, ahahh, vaata kui huvitav – kust ta sellist asja võis õppida? Kust ta hariduse sai?” ütleb Fred Jüssi raamatu. Kui tihti ma olen mõelnud rändlinde passides sellest, kus nad kõik pole olnud.

Jüssi küsib ööbikust mõeldes: „Kust ta oma hariduse sai? Kas ta on noor veel?” See on seal raamatus selline jutt, mille lugemine lihtsalt rõõmustab. Jüssi ütleb: „Laulu järgi võib ütelda, missugune kooslus tema ümber kunagi oli.”

Jaani ja Fredi kahekõne uitab ringi ja näeb ja kuuleb, enne kui taas jõutakse linnulauluni. Fred räägib aastakümnetega kogunenud kogemustest ja moraalsest kapitalist. Ütleb, et ei saa seda päriselt jagada, sest ajavaim ja mõttelaad on teine.„Kusjuures, seda tuleb mõista terviklikult. Mitte ainult see, et inimesed nii kiiresti räägivad, jätavad ühe asja sinnapaika, võtavad ruttu ette järgmise… Ei. Kui rääkida tervikust, siis isegi laululindude käitumine muutub, nende laul jääb aina lühemaks – neil on sellega alati kiire!”

+++

Mõni päev tagasi – teate küll, jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi – kui ma me käigurada muruniidukiga pisut laiemaks rihtisin, seletas mu naine mulle, et ka putukad-mutukad vajavad oma nii-öelda rohekoridore, kõrsi ja taimi, mida mööda liikuda, et ei tasu madalniiduradasid liiga laiaks ajada… Polnud kunagi nõnda mõelnud. Meenus Andres Ehini novell, kus suguharu mehed ei saa oma naiste juurde tagasi, sest vahepeal on džunglisse ehitatud kiirtee. Ja meil ikka veel ehitatakse Rail Balticut. Mehed õpivad ümbersõidud ära, aga metsloomad ja…

Ma praegu me käiguteid laiemaks ei lase, las loodus areneb ja küpseb. „Ma tunnistan ainult üht võimu: hea sõna võimu,” ütleb Fred Jüssi selles raamatus.

Ilmus Maalehes, Viio Aitsami ja Jaan Tootseni fotod.