Fragmentaarium: Ilu päästab maailma

Kultuuri osa on luua maailma ilu, vaid. See jääb. Eestlastel on tabav sõna “kole ilus”. Ka see jääb, vahest. Seekord  jääb koledam ilu pilgu alt välja. Meelega.

Istun Karula rahvuspargis vähemalt 400 lambale mõeldud laudas asuva kodutoaukse trepiastmeks pandud kivil ja vahin vastniidetud põllul askeldavaid kurgesid. Lood, see on selline pealt aastane pisike peretütar, vahin ka, et mis laps teeb ja ega ta äkki ei kuku.
Omad Loo pärast nähtavalt ei muretse, ei keela ei käse, lasevad toimetada omapäi ja sellega, mis talle meeltmööda… Karjakoertele suurest vihmaveevannist vett pähe kallata, paljajajalu torkival rohul lipata, kivide otsas turnida… Loo on õnnis veel oma olemises, kus maailma keelud ja käsud teda ei kamanda. Loo pähe ei mahu veel ükski kirjutatud seadus ja kõik see peegeldub ta ilmetes.

***
Tõnis Mägi ei malda õhtust Käsmu kontserti Rakveres ära oodata. Kiirustab kontserdiplatsile, paneb pilli üles, ei oota ära, kui sinna heli sisse saab. Kui heli saab ja Jarek Kasar tumedapäisel särava silmaga tütarlapsel endale sujuvalt tooli on lasknud lavale tuua, algab proov.
Selgub, et seesama välkuvate silmadega toolitooja tüdruk mängib selles koosluses bambusflööte. Mängib nii, et Käsmu mere äärde, Mägi ja Kasari lugudest rääkimata, tekib raas igavikku juurde. Hiljem saan teada muusiku nime – Krista Joonas.
Proovis käivitub selline loov energia, et vana tark Tõnis Mägi nooremaid peatab – meil on kohe kontsert ees…

***
Rapla kihelkonna vallavanemad, kirikuõpetaja ja muud tähtsad mehed unustavad oma koalitsioonid ja opositsisoonid  Pilistveres ja on äkki koos ses suves. Tõsi, juttude toon on pisut kikivarvul ja seda põhjusel, et just nemad on toonud siia kommunismiohvrite kivikangrusse Rapla kihelkonna kirjaga kivi. Kivi pole niisama kivi, on tükk nõukogude võimurite käsul  lammutatud Rapla vabadussõja mälestusmärgist. Omamoodi ohvrikivi.

***
Uku Uusebergi näidendi ja lavastuse „Jõud“ esietendusel Jänedal on külalisnäitleja Torm nii kohal, siin ja praegu, et vaatajates tekib segadus, kas katus peab vastu. Kas äike Pulli talli müüride taga on helikujundus ja lavastuse osa? Tolm lendab ja valgus kustub korraks ja veel sellistes kirjutatud ja näitlejate mängitud  kohtades, kus ta võiks ja peaks olema. Torm teab ilmselt ka selles lavastuses kõlavat Juhan Liivi teksti, kus read: „Sa võta ilust viimne ilu ja tõest võta viimne tõde“.

***
Näitleja Ain Lutsepp tuletab Jänedal pärast etenduse „Jõud“ vaatamist, kui torm on vaibunud ja jutud sest, et Tallinna maantee on tuule murtud puid täis, loo sellest, kuidas ta 17aastaselt oma kodumaja katelt küttes tahmaste kätega valget kampsunit rebis ja küsis  „Milleks see kõik!“.

***
Vigala kiriku kõrval kiviristide vahel rohelisel pügatud  murul ootavad rahvusmeeskoori mehed Veljo Tormise auks lauldava kontserdi algust. Mehed mustas sinise taeva all. Palju häälekaid mehi. Korraga.
Meeskoor ja Veljo Tormise looming on nõnda võimas, et väikese kiriku orel jääb seekord inimese vaimujõule alla. Me vanade rahvalaulude sekka kõlab imeilus Juhan Smuuli sõnadele kirjutatud armastuslaul „Pärast surma ma saan oma laeva“. Seal kusagil kirikupingis, esireas, istuvad ka Lea ja Veljo Tormis. Veljo on mees, kes on šamaaanitrummi, torupilli ja eestlaste paganliku rahvalaulu kirikusse toonud nii, et taevane seltskond teda selle eest maani kummardab. Maailma kestmise mõõtkavas ei ole eriti kaugel aeg, kui torupilli mängimise eest inimesi tuleriitadel põletati.

***
Sellel suvel tuleb publik etendustele ja kontsertidele üle Eesti juba tund enne algust. Inimestel on aega või võtavad nad seda endale.
Raplas Tammemäel “Tuulevaikse öö” pühapäevasel lisakontserdil ei ole teistmoodi – kell kaks lastakse publik platsile. Kümne minuti pärast on plats täis – liblikaid. Liblikateks ütleb kuulajad Jaan Tätte, kirjuid-kirevaid, kolmkümnekraadises kuumuses endale tuult lehvitavaid kuulajaid vaadates.
Jaan ütleb, et ta pole enne kontserti enam hea vestluspartner, laotab kaltsuvaiba männi alla maha ja vaikib. Et lauda ja rääkida eesti keeles oma inimestele. “Udupasunas” mängivad teiste seas torupillimagister Cätlin Jaago ja pärimustantsumagister Silver Sepp. Rõõmus mõelda, et nad saavad me ajal olla vabad ilma tuleriidahirmuta.

***
„Tervitan sind, kas kuuled, on seal hommik või on õhtused tuuled…“ laulab Liidia Mägi Leigo järve laval isa kirjutatud laulu. Lapsed laulmas on ilus alati, aga pisike Liidia on äkki suur ja teab, mida ta lauldes ütleb. Sõnadel on sisu. Sest saab aru isegi õlut lürpiv ja ümbritsevat kõva häälega kommenteeriv kirjutes sitspükstes, paljaste ülakehadega, kõikjal tüdrukute tähelepanu taotlev töllmokkade kamp, kes äkki vakatab ja kuulama jääb. Et hiljem jätkata.

***
Raamatutark ja kivimees Madis mõtiskleb Jalasel selle üle, et avalik-õigusliku raadio ja televisiooni nimedest on kuhugi kadunud sõna “Eesti”. Meil tõesti on juba ammu rahvusringhääling, ei ole enam Eesti raadiot ja Eesti televisiooni. Kehv mõelda.

***
Kell viis hommikul algab äike. Sõidame vihmaga kaasa, Raplast Vihtrasse. Hommikul kell kuus peab sealsel kiigesaarel algama Marek Sadama kontsert. Me jääme mõne minuti hiljaks. Saare pealt on esinejad kolinud vastsesse külamajja, kus saal ja raamatukogu seal kõrval ja see on üllatus – saal on rahvast täis. Kell kuus hommikul! Kusagilt kõrvaltoast leitakse lisatoolid.
Marek Sadam esineb koos Toomas Lauriga. Oma hetkeelus enamasti kusagil Ameerikas seikleva Sadama laulutekstides ja jutus kõlab tihti sõna “päris”. Pärisasjade hulka kuuluvad vanaisa ja vanaema, mesilased, Läänemaa, sõbrad, sõprus… Mängult asjadest Marek ei räägi, teel olemine on tähtis.
Pärast paaritunnist kontserti küsib kunstnik Rait Pärg, kas ma tunnen mõnd vanemat Vihtra asukat. Selgub, et tema vanaema on siitkandist. Ta tahaks teada.

***
Otepääl Pühajärve kaldal arutavad arhitektid passiivmajade ehitamise asja.  Kõige lihtsamalt öeldes on passiivmaja kodumaja, mis ei küta maailma. Juttudes korratakse ikka, et kõik saab alguse mõtlemisest, et mõte on kõige alus. Selleni asjalikud ei jõua seekord, et vaid ilu jääb ilmas alles, aga kusagil allhoovuses on säravate silmadega arihitektidel see teadmine olemas.
Suvine suurvesi on Pühajärve rannaliiva laiali kandnud. Kõigile avatud laualuva tagune rand on väljasurnud, vaid üks noorpaar otsib üksiolemise kohta.
Erarannas aga käib vaatamata tibutavale vihmale töö, kolm meest ja pisike mängusajale sarnanev traktor taastavad liivaranda. Sest homme juba võib päike välja tulla.

***
Vana -Vigala mõisatoas pärimusmuusika laagris kannelt õppiv väike tüdruk ütleb, et elab kesklinnas. Äkki on justr tema see, kes kunagi kaltsuvaiba põlispuu alla laotab, et oma inimestele esinemiseks keskenduda.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga