Festival, mis väärtustab eesti keelt

Betti Alverile pühendatud XIV luulepäevadel „Tuulelapsed” Jõgeval luges ligi 400 põhikooli õpilast Kersti Merilaasi ja Kalju Kanguri luuletusi.

Kahe päeva jooksul esinesid laval 23 truppi. Selle festivali kaubamärk on lavastuslikud luulekavad. Neid vaatab Nõukoda. Päevad kandsid koondpealkirja „See maailm on mulle kingituseks antud”. Parafraseerides seda poeetilisust veel poeetilisemaks: see, mis Jõgeval sündis, oli algusest lõpuni nii korraldatud, et see oli kingitus maailmale.

Mesilaste sumin

Kui rääkida numbrite keeles, siis näiteks oli Kolga kooli trupis „Kohal-olijad” nelikümmend last. Juhendaja Terje Varul ütles, et see on ehk tõesti kolmveerand kooli. Ja tulemus kõneles suminal. Kava kandis pealkirja „Püsida. Püsida. Püsida.”. Ei puudunud selles püsimise loos ka väikese lõõtspilliga karutüdruk, kes mürakääksatustega mesilaspere laiali kihutas. Aga kõik kokkusaamised laval ja varasemas proovijärgus tuletasid meelde, et meie keeles on sõnad ader, regi, aovalgus…

1990. aastal alustanud keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage-Vahur tõi sellel aastal lavale luuletusi lugema 96 last.

Palusin selle traditsioonidega keelt väärtustava festivali kogemusest rääkida festivali nõukoja liikmetel, kelle kohta vähemalt teisel päeval öeldi:

Lumivalguke ja seitse pöialpoissi

Kristiina Oomer, Eesti Harrastusteatrite liidu tegevjuht:

Eesti on üks väheseid, et mitte öelda ainuke riik, kus on olemas toimiv kooliteatrite süsteem. Sellesse kuulub Lianne Saage-Vahuri järjepidevalt korraldatavad Betti Alveri luulepäevad gümnasistidele ja põhikooli õpilastele. Ja siin Jõgeval on kilbil luule. See on hariv, kirjandus- ja teatrikasvatus. Eesti keel. Siin vabalt luuakse ja räägitakse luuletajate tekstide abil sellest, mis südamel.

Priit Põdra, Jõgevamaa gümnaasiumi direktor, kooliteatri „Liblikapüüdja” vilistlane:

Ajast, kui olin koolipoiss siin laval, on meeles, kuidas õppisime tundma luuletajaid ja luulet. Ikka rohkem süvitsi kui oleksime seda saanud teha tavatundides. Meie jaoks olid tähtsad sõnad, mõtted, rõhud, laused, ka tõlgendus. Me olime, saime seltskonnaks, kes ka täna kokku saades tunneb ühist selgroogu. Inimesed, kellega on võimalik rääkida asjust, millest argielus muidu ei räägita.

Vaadates tänaseid noori siin näen samasugust maailma ja ruumi, väärtusskaalat. Võib ju juhtuda, et pärast kooli lõpetamist ei pruugi neist keegi luulet lugeda, aga neil on oma kogemus, millega selleni jõuda. Neil on lihtsam see tee üles leida. Lisaks muidugi esinemiskogemus, mis kulub mis tahes elukutse juures ära. Olen seda ka Liannele öelnud, et see, kes ma oma ütlemistelt olen, on „Liblikapüüdja” teene. Nii on.

Märt Treier, ajakirjanik:

Seda festivali ei ole vaja mulle, ei ole vaja juhendajatele, isegi lastele – seda on eesti keelele vaja. Hirmsasti vaja, et köögikeelest saaks elutoakeel. Ma ei julge veel unistada salongikeelest, aga ühe sammukese, soovitavalt poolteist võiks ju ülespoole astuda. See võiks olla eesmärk. Ehk siis – et oleks häbi rääkida lihtsalt pudrukaussi kõnetavat keelt. Lapsed tulevad ja, mis parata, ka kaovad, aga keel – see peaks kestma üle meie. Silmad peavad sinised olema, muidu ei saa. Ma ei ütleks, et see on pidu, see on omamoodi riitus siin. See on midagi taolist, mis ei kuulu vaidluse alla. „Kõik vanad pirnipuud on nutvad lesed…” – see on eesti keel. Meie enda keel.

Rain Mikser, Tallinna ülikooli vanemteadur:

Ma olen olnud omal ajal kooliteatri juhendaja. Täna mul truppi pole. Mul on 20aastane diskursus. Kasutan siin kuuldut-nähtut ja kogetut oma loengutes üsna tihti.

Tuua noored luule juurde, see on üllas eesmärk. Kooliteatris saab olla igaüks omamoodi. See on annete avastamise ja arendamise koht. Rohi ei ole rohelisem, lava peal on noored ja seal olemise juurde käib ka kasvatus. Mu meelest vaimsus ei ole muutunud.

Marius Pärn, vabakutseline näitleja:

Minu „Liblikapüüdjasse” kuulumine on see miski… ma tean, mida ma sealt sain, ja ma ei taha seda kõva häälega välja öelda. See ongi luule. Ma noorena tegin kõvasti trenni ja võtsin ka luuletused ette. Mõju ja see, mis külge jääb, algab juhendajast, juhendajatest. Sellest, kes ukse avab. Mulle näidati maailma ehk läbi lukuaugu ja tahtsin – tahan siiamaani, sinna teisele poole ust. Ja siin nägid, kui palju oli säravaid silmi…

Toomas Lõhmuste, teatriõpetaja ja kõnetehnika õppejõud:

Töö sõnaga, sõna väärtustamine – see on põllumehe töö. Kultiveerimise meetodid võivad tulla uued, aga sa pead selle väikese taimekese eest hoolitsema, et ta hakkaks kosuma ja võsuma. See, mida siin Jõgeval tehakse – mõtlen just Liannele ja teistele ürgharijatele – , on väga konservatiivne töö. Ma näen neil festivalidel seda siirust ja rõõmu, mis tekib, kui sa tõesti oled saanud väetist ja oskad sõnaga toimetada. Kõik võib muutuda, aga töö sõnaga, sellele häälestuse protsess, see on alus ja A;B;C. Suur kummardus neile, kes seda tööd sõnaga teevad.

Jaak Allik, teatritundja:

Kooliteatri festivalidel käimine annab mulle mõned päevad aastas unikaalse võimaluse viibida koos noorte inimestega (pean silmas õpilasi) ja mitte enam nii väga noortega (pean silmas õpetajaid), kes loevad ja armastavad kirjandust ja kes lisaks teevad teatrit. See õhkkond, mis kujundatakse neil festivalidel, on unikaalne oaas müra ja kära, tühisuse ja tühjuse, edevuse ja viha ookeanis, mis ülejäänud päevadel paraku meie ümber pulbitseb. Ma tänan nii õpilasi kui õpetajaid, kes loovad võimaluse, et hing puhkab. Neid hetki, kui saab lubada hingele puhkust, jääb üha vähemaks. Mitte sellepärast, et mina vananen, vaid sellepärast, et ühiskond nürineb.

LAUREAADID

Kolga Kooli Kohal-olijad, „Püsida. Püsida. Püsida.”, juhendaja Terje Varul

Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, 1.a klass, „Sisinad- susinad- sosinad”, juhendaja Lianne Saage-Vahur

Viimsi Kool Eksperiment, „Udus”, juhendaja Külli Täht

Võru Kreutzwaldi Kooli 7.b klass, „Legend lõppematust teest”, juhendaja Kaider Vardja

Saaremaa ÜG Kreputlased, „Läks heeringalaeva üks Muhumaa mees”, juhendaja Rita Ilves

Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, 8.-9. klass, „Õunapuu”, juhendaja Lianne Saage-Vahur

Randvere Kooli näitering, „Võta aega mõelda ja märgata”, juhendaja Merle Västra

Ilmus Maalehes, pildistas Riina Mägi.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga