Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd

 

Priit Põldma, Vanalinna hariduskolleegiumist kirjutab Priit Võigemasti Hamletist Linnateatris

alt

Priit Võigemast Hamlet Tallinna Linnateatris. Fotod: Siim Vahur

 

… ja esmaspäev algas laulutunniga, kus klassivend Oskar, keda natuurilt ja faktuurilt olen ikka Hamletiks arvanud ning kes kunagi lavakõnearvestusel veenvalt esitas kuninganna ja printsi dialoogi kõhklevat Hamletit, lasi me klassile Ruja „Rumalat rahutust“. Seejärel näitas ka katkendit Vanemuise „Rujast“, kus Priit Võigemast esitab seda laulu Rein Rannapina. See, kuis Võigemast tegi eksistentsiaalse valu ja tõetundetarviduse mõistetavaks veiderdamise kaudu, vaimustas kohe ja kõiki me klassis.

Õhtuks jõudsin vaatesaali, kus Priit Võigemast astus esimest korda lavale Hamletina: kui mõni tund varem piletit osta tahtsin, kaheldi kassas veel, kas õhtune etendus ikka toimub.

 

 

Öö paistab silmist

Mul tundub, et see „Ruja“ paralleel pole PV Hamleti ja „Hamleti“ juures juhuslik: ka PV tsiteerib lavastajana uuslavastust sisse juhatades üht Ruja laulu (Runneli laulu täpsemini), mis teda saatnud. Shakespeare’i „Hamleti“ kujunditiheduse juures ei peaks ju olema põhjust otsida kujundeid väljaspoolt…?

PV Hamletit vaadates viirastus ta Rannap mitut puhku. Meenus veel mõni PV roll, tekkis kahjutunne mõnest ta rollist, mis nägemata. Ei garanteeri Rannapi-seose adekvaatsust ega väida, et PV haaras Hamletiks sattudes mingi šablooni järele, kirjeldan kõnetusradu vaid. Rannapi äratundmise käivitasid PV meeletult ergad valutundlikud silmad, mis ärevalt seiramas tumedat maailma.

See pani rõõmu tundma näitleja omateema võimalikkuse üle ja kurvastama eheda maailmavalu päästmatuse pärast. Psühholoogiline külm, erk närvisüsteem ja siseilmne öötaju said PV tegelase tuumsõnadeks. Aga PV Hamletit ei saa sildistada selliseks jõuetuks, kes poeedina ainult kujutlusilmades toime tuleb, ta on kindlapeale ka tahte- ja teoinimene. Äärmuslikkuseni pingul tundlikkus põhjendab, et just tema pälvib ilmutuse.

 

Põlvkond võõraste mängureeglite küüsis

PV Hamlet kui ühe põlvkonna koondkuju: lavastus paigutab „Hamleti“ Eesti Vabariigi eelmisse iseseisvusaega, kui noortena teotsemas põlvkond, kel pole kunagi tulnud millegi vastu ega eest võidelda, aga kelle rahutus ajab ometi võitlusse abstraktsete väärtuste – ilu ja headuse ja tõe – eest. Sedasorti võitluses on kerge jääda pidetuks ju, sest ei vastaseid ega eesmärke saa määratleda pealiskaudselt. Ja toetuda pole samas suurt kuhugi, sest eelmisest põlvkonnast vaatavad vastu isade ja onude pärislahinguis muserdunud näod. Vaimne isatus vaevab: isade generatsioonile kuulub kangelasau, aga pojad kipuvad ilu ajama sassi ilulemisega, headust mugavusega, tõde viinauimaga.

Loomuldasa kujuneb selle põlvkonna lootuste ja nende purunemise võrdkujuks üks iseenesest väga-väga tundlik ja tahteline, võimekas ja valmisolev, sihti otsiv noor mees, kes satub võitlusse, mida ta pidada ei taha, mängu, mille reegleid ta ei tunne ega tundagi taha… Ja loomuldasa võtab tolles ajas veiderdamise valinu enesele ajastu klouni hoiaku, kehastub pidetuks-nimetuks tšapiliniks. Ei ole vist vaja üle öelda, kui selge on paralleel kahe vabaduspõlve, identiteedita põlvkondade vahel.

 

Ööihalus on päästmatu

On idiootne katse järeldada ainsa vaatamise põhjal midagi trupi meeleoludest ja struktuurist, võib eksida nii, et on väga häbi. Aga tundus, et PV esmakordne sisenemine Hamleti ossa tõmbas pingule ka ülejäänud näiteseltskonna ja mängiti väga kontsentreeritult, toetav tähelepanu mõistagi PV-le suunatud. Et Hamleti ümbruskond teda jälgib, on ju loomulik, tõstab Hamleti suurde plaani ja loksutab imetabase kergusega paika kõigi suhete piirjooned. Kui võiski näida, et kontseptsioon jääb esimeses vaatuses pendeldama esteetilise klaaspärlimängu ja labasevõitu teatraalsuse vahele või pelgab teises vaatuses õõnsat traagikat või jätab mõne kõrvalrolli avamata, siis elusad hetked kaalusid selle üles.

Ja vaikusest tiinel lõpuviivul, mil PV külmetab püstijalu sureva Hamletina sinise valguse käes, meenub veel kord Rannap ning olnud ja tulevad hommikud ning klassivend Oskar ning meiegi põlvkonda ulatuv üüratu ööihalus.

alt

Hamlet – Chaplin.

Et rahunenult tagasi kord tulla, ma lähen õige vaatan seda ööd,“ tegi „Ruja“-Rannap vehkat Ameerikamaale. Kes kord öhe läinud, ei see enam rahune ega tagasi tule. Kas selles öösse astumise vajalikkuses ja võimalikkuses on PV Hamleti põhivalik? Ja kas pole veel ka nõnda, et kui tunned teatrilaval ära kellegi omateema, kaotab tähenduse, kelle oma see teema on…?

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga