Et meistrite aeg ei lõpeks

Dima ja  energiasammas

Siberlane Dima Mohhov puudutab eestlaste Nõikaevu energiasmmast või energiasmamas puutub teda. Viio Aitsami foto

Dmitri Mohhov on Valgevene kunstiakadeemia professor, arhitekt ja teatrikunstnik. Viimastel aastatel on puhanud suviti Eesti mere ääres. Tänavu Pärnus ja Kihnus. Kadakate keskel aetud jutust jäi kõlama, tema soov anda oma üliõpilastele edasi aina haruldasemaks muutuv oskus: osata asju valmistada ise, oma kätega.
Me kohtusime Dmitri Mohhoviga juhuse tahtel kaheksa aastat tagasi Minskis. Nüüd on elu meid ikka aeg-ajalt kokku viinud, sest ta käib igal aastal ka Eestis.
Esimesest kohtumisest on hästi meeles ta jutt keelekasutusest. Sellest, kuidas tark tundumiseks kirjutatakse sellises keeles, et arusaamiseks tuleb kasutada sõnaraamatut. „Vanemas kirjanduses, vastupidi, püütakse kõige raskemaist elu küsimustest kirjutada nõnda, et oleks häbi mitte mõista, mitte aru saada sellest, millest käib jutt.”
Sel kevadel võttis Dmitri Mohhov Valgevenes õpetada järjekordsed viis üliõpilast, kelle diplomile kuue aasta pärast võiks kirjutada „kinokunstnik“.

Mis kinokunstnikku teistest eristab?
Ma pole kunagi soovinud eristada, et see on teatri-, too kinokunstnik ja kolmas kujundab vaateaknaid ning suuri üritusi vabas õhus. See on printsiibis üks ja sama – vajadus ja oskus töötada dramaturgiaga.
Dramaturgia võib olla näidend, stsenaarium, muusikateos, luuletus… see on see alus, mille kunstnik peab enda omaks mõtlema ja milleks leidma ruumiliste struktuuride saladuse. See on mu peamine ülesanne õpetades.

Su tudengid on hetkel Grodnos praktikal, mis nad teevad seal?
Asi on selles, et akadeemiasse peamiselt tulevad kunstikoolide põhjaga noored. Nad on õppinud joonistama natüürmorte, loodust, portreesid, figuure… Ent eranditult kellelgi pole oskusi joonistada arhitektuuri. Aga arhitektuuril on oma anatoomia, seda tundes kasvab proportsioonitunnetus, mõõdutunne. Valisin selle tundmaõppimiseks neile Grodno, sest see on rikka arhitektuuriga linn. Kultushooned, kindlus… Linnas on mägine reljeef ja jõgi.
Selle praktika ajal valmivad tudengitel maalid, joonistused, eskiisid. Sügisel korraldame nende tööde näituse.

Millest sa tudengitele loengutes kõneled?
Alustan loengutega, mida nimetan „Koristaja tase teatrites”. Tihti on nii, et noor lõpetab akadeemia, asub teatris tööle, ja koristaja hakkab teda õpetama… Alles hiljem lähen peaülesande juurde – kuidas avastada ruumi saladused dramaturgias.
Esimene osa loengutest on aabits – A ja B – nagu muusikutel heliredel. Tudengitel on palju erialast kirjandust, aga neid huvitavad minu jutud koostööst lavastajatega – kus me ruumi saladuse leidsime ja kus ka mitte.
Ja muidugi on äärmiselt tähtis, et õpetan neile kõike seda, mida ma oskan ise. Jah, ka oma kätega tapi tegemist, nii-öelda käsitööd. Et nad vähemalt teaksid, kuidas see käib.
Diplomitöö juurde kuuluvad lisaks eskiisidele kostüümikavanditele, kadreeringutele kohustuslikuna… ka diplomilavastuse suured maketid. On režissööre, kes suurepäraselt tunnevad ja loevad kunstniku mõtet eskiisidelt, aga kui sellele lisandub ka makett, mille on valmistanud inimene, kes teab, kuidas, on see suur asi.
Viie õppimise aasta jooksul peaksid nad tundma ära oma võimalused ja teemad. Nad õpivad valgevene, vene ja lääne dramaturgiat. Rõhk on klassikal.
Näiteks olen ma kindlalt veendunud, et valdamata maalimist ei ole muusikalavastuste ja filmide kujundamine võimalik. Mitte miski ei kõla muusikaga niimoodi kokku kui värv ja valgus.

Mis veel on tähtis professionaalsete oskuste kõrval?
Ennekõike koostöövõime. Kunstnik peab oskama mõista ja rääkida režissööriga, valdama kinoleksikat. Ja muidugi tuleb aru saada sellest, et hoolimata väga suurtest erinevustest ei ole see vastolu, vaid teineteise täiendamine. Kaastunne, vabadus, allumine, mitteallumine, oskus mõista ja mitte mõista ‒ neist inimlikest väärtustest ma, jah, nendega räägin.
Ma aitan noortel enda eripära arendada, süvendada just neid omadusi ja oskusi, mis on just neile loomuomased. Mõnele sobib Shakespeare, mõnele Tarkovski, aga tööd peavad nad sellele vaatamata tegema mitmesugust. Selleks kool ongi, et seda õppida ja õpetada.
Ja muidugi püüan ma neile õpetada ka seda, et olgu dramaturgiline lõpp milline tahes, filmi või lavastuse lõppedes peaks ikkagi paistma mingi valguskiir. Väljapääs. Lootus.

Õpetad neile ka seda, kuidas töötada, näiteks televisoonis?
Muidugi, me ju ei tea kuidas elu asjad seab.
Ma ei saa praegu kiidelda, et meil Valgevenes Belarussfilmil hästi läheks. Tõsi, kinostuudio on remondis ka, aga mis saab edasi… On probleeme, kinos ja teatris.
Ma ei tea , mis üliõpilastest saab. Võib-olla pevad nad kujundama linnasünnipäevi väljakutel, miks mitte ka vaateaknaid. Kuidagi tuleb elada, tuleb raha teenida ja ma tahaksin, et minu tudengid oleksid valmis elu mis tahes pakkumisteks ja pööreteks.
Meie elukutses seda ilma arhitektuurita, ruumitunnetuseta teha ei saa. Seda ei saa teha interneti ja raamatute abil. Just oma silmaga, oma kätega, oma peaga pead puudutama arhitektuuri saladusi ja mälestisi. Vaid nii kasvab ruumiline mõtlemine ja alles hiljem hakkavad avanema saladused.

Mis sa arvad, kas meie riigid oleksid juba valmis leidma raha koostööks sellistes valdkondades, et vahetada õppejõude, et näiteks sinu kunstiüliõpilased ja meie akadeemias õppivad noored kohtuksid ja õpiksid üksteise erinevustest?
Mis puudutab raha ja riiki, siis ma olen neist asjadest kaugel. Sellist võimalust ma isiklikult muidugi tahaksin, aga ma ei saa rääkida oma riigi eest. Usun, et teie tudengitel oleks huvitav kokku puutuda meie tudengite töödega ja vastupidi.
Teistmoodi nägemine ja arusaamad elust vaid täiendavad. Kui erinevad vaated kokku puutuvad, siis me kasvame.

saaremaa1

Joonistus inspireeritud läinud aasta Saaremaal käigust.

Mis sind Eestisse kisub ikka ja ikka?
Inimesed ja loodus. Kihnu ja Saarema on erinevad. Mõlemal oma võlu. Vaatsin Kihnus meid vastuvõtnud noori inimeis ja mõtlesin, et nad on minu lapsepõlve siberlaste moodi. Üldse meenutas Kihnu mulle minu kodukanti Siberis. Eestis on veel alles vanamoodsat täpset ehituskunsti. Oma kätega tahutud palkmaju. Palju on sellist mis on kadunud mujal. Meri muidugi ka ei lase lahti. Tulen siia enamasti siis kui te marjapõõsad aedades on marju täis, siis istun põõsa all ja söön sõstraid. Punaseid ja musti. Meil korjatakse marjad kiiresti ära ja keedatakse moosiks, sina kord ütlesid, et jätad lindudele. See on ilus. Tundsin ennast siis ka linnuna.

ELUKÄIK
Dmitri Mohhov
* Sündis Novosibirskis 1943. aastal.
* 1968. aastal lõpetas Valgevene riikliku teatri ja kunsti instituudi.
*Valgevene arhitektide, teatritegelaste ja kunstnike liidu liige.
* Kujundanud üle 300 muusika- ja draamaetenduse Minskis, Moskvas, Riias, Kaunases, Alma-Atas, Taškendis, Novosibirskis, Krasnojarskis…
* Isikunäitused Minskis, Gdanskis, Londonis, Prahas…
* Valgevene riikliku kunstiakadeemia ja Valgevene riikliku kunstiülikooli professor.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga