Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab.

Ervin Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult.

Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda?

Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest selleks olen ma ordineeritud. Igapäevaselt tutvustan end kirikuõpetajana või nende koguduste õpetajana, kus ma töötan. Üks kord aastas koguneme vaimulike konverentsile. Pastori nimetus on samuti rahvusvaheliselt tuntud karjase nimetus, kuid isiklikult olen harjunud seda sõna kasutama väga harva.

Käes on ootusaeg, varsti on Jumala Poja sünnipäev. Seekord tulevad jõulud pandeemiast räsitud maailma. Mis mõtteid koroona ja koos sellega leviv järjest suurem teadmatus Teis tekitab?

Mõtteid ja küsimusi tundub olevat palju ning mõned vandenõu teooriadki katsuks läbi. Aga vandenõu teooriad võivad tekkida hoiakust, et tänapäeval ei tohiks enam pandeemiaid esineda. Seepärast arvan, et isegi 21. sajandil ei suuda inimene oma teadmiste ja teadusega kõiki nähtuseid ega haigusi ära seletada, kõikidele küsimustele vastuseid anda. Meie teadmistel ja võimalustel on piirid ja me peame sellega leppima, peame seda tunnistama. Isegi kui suudame aja jooksul tänased küsimused lahendada ja vastata, aga ei ole inimkond iialgi kõikvõimas ega kõikteadja.

Hiljuti Te ütlesite, et Eestis on just praegu hea, võimalusterohke aeg misjonitööks. Kas sellepärast, et inimesed on hirmul ja nende hinged vajavad päästmist?

See oli pigem võrdlus varasemate okupatsiooniaegadega. Praegu ei kehti poliitilisi piiranguid meie misjonitööle.

Ükski, kes on tulnud Jumala juurde, ei ole seda teinud omal algatusel, vaid teda on kutsunud Jumal ise. Kas Jumal kutsus ka Teid? Usklikud on mulle rääkinud, et kui nad palvetavad, siis nad räägivad Jumalaga. Kas Teie olete Püha Vaimu läbi juhiseid saanud?

Paraku ei tule mul meelde otseselt palve-kogemusi, kus oleksin saanud koheselt selgeid vastuseid ja juhiseid. Need juhised või suunamised on tulnud pigem pisut hiljem. Pigem leian selliseid suunavaid mõtteid asjade või sündmuste kulust. Nii leidsin seda oma õpingute ajal, näiteks eksameid sooritades ja olen leidnud harvemini või sagedamini oma ametiajal.

Ka Jumala juurde tulek on olnud minul pikaldane protsess ja usus kasvamine aja jooksul. Ning see usus kasvamine jätkub praegugi üha. Näen ennast praegu erinevat oma kümne aasta tagusest elust, tegevusest, tööst, käitumisest. Küllap on siin Jumala ja Tema usukasvatuse mõju.

Piiblis on inglid tegelastena tähtsal kohal, tuues nii häid kui halbu sõnumeid. Kas Teie usute, et inglid käivad maa peal?

Ei oska öelda. Me õpetame, et ristitud inimesele annab Jumal ingli saatjaks ja kaitsjaks, vähemalt hinge kaitsjaks, kui juhtubki midagi tõsist.

Aga mina ise nimetan mõnikord mõnda inimest ingliks, kelle sõna või tegevus osutub suunavaks ja aitavaks, kasvõi kuskil rännakul tee või tänava leidmisel või igapäevases elus mõne töö aitamisel. Võib-olla on see tõsi. Või kui kohtame tarvilikku inimest justkui õnneliku juhuse läbi – uskugem, et see oli Jumala juhitud ja saadetud kohtumine, meie ligimene osutus Jumala ingliks; nii nagu sa ise võid osutuda oma sõbrale või ligimesele ingliks.

Ristiusu üks salapärasemaid sakramente on Püha Õhtusöömaaeg ehk altarisakrament. Paljud Teie kolleegid-kaasvaimulikud on mulle kinnitanud nii kõnes kui kirjas, et Kristus ise on armulauasakramendis kohal. Armulaualeiba ja -veini vastu võttes süüakse Kristuse ihu ja juuakse Tema verd. Kuid mitte ainult – Kristus on ka see, kes ennast armulaualistele pakub, mis tähendab seda, et Ta on ise kohal nii andja kui ka jagajana. Rõhutan: Kristuse kohalolek ei ole sümboolne ja spirituaalne vaid reaalne. Kas Te kinnitate, et Jeesus ise on iga kord armulaual kohal?

Kinnitan, et Ta on kohal armulaual, nagu mõnikord armulaua ajal ütlemegi: Jumal on kesk-meie-seas. Kristuse kohalolek teebki tõesti armulauast armulaua. Nii saabki kehtida, et püha leib ja vein altaril ja välja jagatuna ON Kristuse ihu ja veri, ilma et nad sümboliseeriksid seda või et nad muutuksid Tema ihuks ja vereks või ka ilma et me Kristuse küljest murraksime liha või tilgutaksime Tema verd. Iga armulaud kordab esimest Püha Õhtusöömaaega, mis Suurel Neljapäeval toimus.

Kristlased on veendunud, et Jeesus Kristus tuleb tagasi maa peale ja et kõik surnud äratatakse üles, nende ihu taasühendatakse hingega ning toimub viimne kohus, kus langetatakse lõplik otsus iga inimese kohta. Pärast Viimset kohtumõistmist hakkab ülestõusnud ihu osa saama õiglasest tasust, mis määrati hingele isiklikul kohtumõistmisel – ta läheb kas Taevariiki igavesse ellu või Põrgusse, kus toimub lõputu suremine. On see tõesti tõsi?

Seda peab Issand ise teadma, kuidas Ta kellegagi pärast surma täpselt toimib. Mõni aasta tagasi etendasime Tõrvas oikumeeniliselt näidendit „Viimane võimalus“, kus väga selgelt öeldi, kes lähevad Põrgusse ja kes Õndsusesse. Küsimus pole ju üksnes või niivõrd täpselt tegudes, vaid selles, kes võtab vastu Jeesuse siira austusega ja kes mitte. Publik küsis siiski edasi Jumala armu ja halastuse järele, sest küllap oleme me kõik matnud lähedasi või tuttavaid, kelle usk ja eluviis polnud nii veendunult kristlik. Kas elame pidevalt hirmus selle pärast, kuidas nad Põrgus piinlevad või loodame neile Jumala rahu? Mina seda kindlalt vastata ei tea. Aga elades koos Issandaga on meil muidugi kindlam käia oma teed rahus ja valguses.

Kas Te ootate Jeesuse taastulekut ja Jumala Riiki?

Ausalt öeldes ei tea, kui sügavalt siiralt ma ootan, aga minu ootust toetab minu amet ja kuulutus, nii et kuulutades Jeesuse taastuleku rõõmu leian ka ise sellest ikka rõõmu.

See tähendab, et me oleme või peame olema valmis lahti laskma kõigest maisest kohe kui Kristus oma kuningriigi täiel määral toob ja kehtestab. Tegelikult tähendab see, et me oleme ise valmis maisest elust lahkuma kohe, kui meile kutse tuleb. Sest kui meie päevad osta saavad, siis ei saa ka meie enam oma tööd jätkata ega oma kodu hoida, oma eesmärke püüelda. Me peame Kristust armastama nii palju, et me suudame otsustaval kutse-hetkel kõik siia maha jätta ja suudame koos Temaga minna. Me tegelikult teame ju väga hästi, kuidas siin ilmas ei lõpe töö ega hool, ei lõpe oma varanduse kaitsmine ega parandamine, ei lõpe vaev ega igatsused. Seepärast oodakem seda kujutlematut rõõmu, mille toob Jeesus meile oma Kuningriigiga.

Jeesuse taastulles kaovad eesti keel ja eesti rahvuskultuur. Ka Eesti Vabariik lakkab olemast, selle asemele tuleb igavene Jumala Kuningriik ehk Uus Jeruusalemm. EELK põhikirja § 75 annab teada, EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel. Mida Te siis peale hakkate? Naudite igavest elu ja mitte midagi tegemist?

Loodan, et siis oleme suutelised piisavalt õigesti ja rahuldavalt kiitma Jumalat ja teenima ligimest. Tahaks praegugi ülistada Issandat ja armastada ligimest, aga tunnen sageli, et jõudu jääb puudu ja see tekitab endamisi rahulolematust. Seda me õpime ja õpetame, et Taevariigis me ülistame Jumalat. See ülistus võib seisneda otseselt laulus ja pidutsemises, aga võib seisneda ka töös ja teenimises Jumala, ligimese ja iseendagi heaks. Me teeme seda kõike igaveses Taevariigis laitmatult ja hiilgavalt.

On mul õigus, kui ma ütlen, et inimene võib teha kurja, ent kui ta kahetseb pattu, annab Jumal andeks ja pääs Taevariiki on igal juhul garanteeritud. Ja kui ta maksab kirikule kümnist ja teeb heldelt annetusi, on hauajärgne ilus tulevik ehk igavene elu enam kui kindel. Kas uskliku inimese maailmapilt on tõesti nii lihtne?

Kahetsus peab tulema ikka südamest. Ja kui me elame koos Jeesusega ning võtame vastu Püha Vaimu väe, siis juhib ja kasvatab Issand inimest muutumise ja kristliku eluviisi suunas. Kuigi ka inimese muutumisest on väga raske rääkida, sest kahjuks teame, kui vähe siiski inimesed muutuvad. Selle põhjuseks võib olla, et ei edene Pühas Vaimus ja usus kasvamine nii kiiresti, kui meie maine elu möödub. Selleks muutumiseks võib olla vaja palju rohkem kaasinimeste abi, kus me jääme nõrgaks. Aga paraku jääb vajaka ka inimese enda otsusest, tahtest ja püüdest muutuda. Nii leiame põhjuse alandlikult paluda Jumala halastust ja armu, aga mitte püstipäi astuda kindlalt Igavese Elu väravast sisse.

Lihtsalt suurte annetuste tegemine kirikule ei saa ka õndsaks päästa. Vana Testamendi ajal toodi ohvreid kuhjades, et oma ülekohut heastada. Ka siis ootas Issand tõelist usku ja armastust.

Ühtaegu teame sedagi, et Jumala silmis pole tähtis võrrelda meie pattude suurust. Ja natuke ekslikud oleme me kõik, mistõttu me ei saaks keegi õndsusesse pääseda. Aga küsimus pole ainult selles, kuidas pärast surma Taevariiki saada, vaid kuidas me juba nüüd elaksime Taevariigis. Ikka võimalikult head tehes ja Jumalasse uskudes elab Tema Taevariigi rahu meie südames juba nüüd.

Luterliku usutunnistuse tekst ja dekaloogi esimene käsk „mina olen sinu Issand, sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval“ kinnitavad, et ristiusk on ainuõige võrreldes teiste religioonide, müütide ja uskumustega, sama õpetab ka doktor Luther: „Mõistame hukka kõik teised usud ja religioonid, paavsti, Muhamedi ja teiste väljamõeldised kui Jumalat teotavad jäledused ja Kuradi valed; me oleme kindlad, et Jumal on ebausu ja valereligioonide rajajad ära tõuganud ja kõrvale heitnud.” Doktor Luther jagab juhtnööre ka nende kohta, kes ei taha Jumalat uskuda, kirikus käia ja annetusi teha, osundan: „Oodakem kiriku sakramenti. Kes aga ei taha armulaual käia ega õppida katekismust, sellise surivoodile ei tohi te minna. Kui nad surevad, siis tuleb nad viia nülgida ja matta nagu sead tapamaja jääkide auku.“

Allikas: Martin Luther „Lauakõned“ lk 42 ja 121, valinud ja tõlkinud Vallo Ehasalu, „Loomingu Raamatukogu“ 2017.

Selle pika küsimuse kokkuvõte: mida te nendest usureformaator Lutheri väljaütlemistest arvate?

See tuletab meelde, et ei olegi tänapäeva poliitikute äge keelepruuk päris uudne, et meie lugupeetud usuisa oli võimeline sama vängeteks väljenditeks.

Mina isiklikult pean tähtsaks usuvabadust. Pigem pean ma tähtsaks seda, et kui me oleme oma sõrme andnud Kristusele ja Tema kirikule, et me siis anname end täielikult Temale. Et kui oleme soovinud kord ristimist, siis sellele järgnevad ka meie edasised ususammud, et me ei jäta siis seda usuteed pooleli ega unusta jutlust, palvet, annetamist.

Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon? Kus usualast ja teoloogilist teavet saab üksnes muuseumi erifondist spetsiaalse taotluse esitamisel?

See saab juhtuda ainult siis, kui juhtub sama asi kogu maailmaga. Aga kuni elame maailma riikide ja rahvaste keskel ja suhtleme nendega üha tihedamalt, siis elab meiegi maal religioon vähemalt mingisugusel kujul.

Mida Te ütlete nendele inimestele, kes jõulude ajal tunnevad end üksi ja hirmununa? Nendele, kes on igasuguse lootuse kaotanud? Nendele, kes ei tea Jumalast midagi ega oska ka palvetada?

Julgustan kontakti võtma minu või teiste vaimulikega. Meie kontaktid on avalikud ja kättesaadavad ja siit on võimalik lootust toetades edasi liikuda. Raskem võib olla lohutada neid, kes Jumalale ja Tema lootusele rangelt vastu seisavad. Kuid kui on asi lihtsalt teadmatuses, oskamatuses, siis saame tulla kirikusse julgesti igasuguste küsimustega. On tarvis vaid meie juurde tulla, meie poole pöörduda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga