Enn Põldroos: Igaüks saab õndsaks oma teed pidi

2011_Mustla_raamatukogu_v_żlissein[1]

Enn Põldroos (1933)- maalikunstnik, kes on oma elus näinud ka Konstantin Pätsi, kraamib 2016. aasta jaanuaris taskust välja nutitelefoni. Lööb seal lahti kaks pilti, mille on maalinud Tarvastu valla inimestele kingituseks Mustla raamatukogu kinnimüüritud aknaid valgustama.
Viljandis, Enn Põldroosi iskliku kunstimuuseumi tagumise kaminatoa seinal on teiste seas maal „Neli ühejalalist põlvitamas“ . Maalil siis neli erinevat suurt jalatalda. Ja selleks, tundub, et vaataja üle ei mõtleks, vaid mõistaks, on suurema maali kohal ka pisike spikker, kus neli mustakuuemeest põlvitavad. Nelja peale on kuubede alt paistmas neli jalga. See pilt on maalitud 2013. aastal.

Te olete põline linnamees ja ometi elate nüüd juba aastaid maal. Maalite seal, kus elu hoopis välja sureb?
Ma ei usu, et maaelu ära sureb. See on väga valuline, mis toimub, aga see on ilmselt maailma transformeerumine. Minek teiste väärtuste ja taseme juurde.
Traditsiooniline, patriarhaalne maainimese tüüp, mis on tore ja armas, ja mida Eesti kirjandus on vaimustusega esitlenud… sinna pole midagi parata, et see on kadumas. Selle vastu ei saa midagi teha, nii nagu paljud asjad on maailmast kadunud. Tuleb teine, aga praegu on selline vahepealne olukord, kus üks on maa omanik, teine rendib ja kolmas harib. Elu käib, aga see on teine elu. Omaaegset toredat maaullikest ei ole enam.

Te vikatiga niita oskate?
Omal ajal, kui veel Lahemaal suvitasin, siis niitsin ja teritasin vikatit, luiskasin. Uus ja vana täna vahetuvad ja haakuvad, aga elu ei kao kuhugi.

Kas te teete visandeid enne maalima hakkamist?
Kahte moodi. Kõigepealt, jah, tekib mõte peas. Siis ma teen neid, aga väga primitiivselt, skemaatiliselt. Kaugemale ei lähe. Sellepärast, et kui hakkad hoolega tegema, paned seal kõik välja ja pärast…

…on isu otsas?
Siis on läbi jah, no mis sa enam teed. Aga mõttega ma käin pikka aega koos ringi. Kuu või kaks, kuidas kunagi, enamvähem mõtlen selle peas ära. Ja vaat, kui siis tegema hakkan, siis teen võrdlemisi kiiresti.

On teil mingi oma väljakujunenud loominguline aeg, hommik, õhtu…?

Vanainimese asi, õhtuks väsin ikka ära. Ma öötegija pole kunagi olnud. Aga see on üsna ebaregulaarne, kui saabub hetk, kus mõte on valmis saanud ja tuleb värvide kallale minna. Siis ma teen järjest. Pikad päevad ja siis tuleb vahe sisse.
Ma rääkisin mõttest, see on ka töö. Olen asjas sees. Nii on kujunenud, et ma töötan samas toas, kus magan. Ja see on hea tunne õhtul viimase asjana vaadata enda poolikut pilti. Mõtled, et hommikul ma seal teen seda ja seda. Ja ärgates siis teedki. Paned ka kõrvale, teed mõnd maatööd vahepeale, aga mõte püsib ikka maali juures. On see siis esiplaanil või tagaplaanil, aga välja sellest ma ei astu hetkekski.

Te 2001. aastal avaldasite oma mälestusteraamatu „Mees narrimütsiga“. Sellest on möödas 15 aastat. Raamatu lõpetate lausega: „Panen siinkohal punkti, lootuses, et sellega on kõik minu elu sünmused toimunud..“?
Tegelikult ei ole nii. Ma tegin uue väljaande ja kirjutasin edasi, see ilmus ülemöödunud või möödunud aastal. Panin sinna reprod juurde, kirjutasin mõned mõtisklused juurde ja ümber.

Ma pean tunnistama, et seda te uut täiendatud mäletuste väljaannet ma ei märganud. Ehkki arvan, et jälgin selliseid asju.
Siin ei ole midagi imestada. Tänapäeval kultuuri reklaami ei toimu. See ei huvita mitte kedagi. Sellised asjad varem kajastusid raadios ja telekas nõnda, et sellel oli kaalu ja see jõudis ka kohale. Nüüd on kõike liiga palju.

Tühja sellest. Te seal oma raamatus ütlete, et nüüd lähete maale ja hakkate mõtlema mõtteid, millest varem polnud aega mõelda. Mis mõtted need on?
Mu varasem elu oli kiire. Kulus tegevuse pele. Oli meeletu tempo ja tegevus. Ja aega maha võttes oli võimalus kõik see asi uuesti ette võtta, mõelda, läbi mõelda, uuesti läbi elada.

Kas te maal elades ei tunne, et olete elust kõrvale jäänud?
Ei tunne. Üht asja on elu õpetanud – ega rumalusse sekkumisest palju kasu ei ole.

Te ju loobusite lisaks linna seltskonnaelust loobumisele ka kunstnike liidu juhtimisest?
Sellega oli teine lugu. Ma tundsin mingil hetkel, et uus kunst areneb suunas, millest mina enam ei jaga. Ma ei ütle, et mõistan selle hukka, absoluutselt mitte. Vaatan väga suure huviga, mida noored inimesed teevad. See on huvitav, on põnev, aga ma tunnen, et ma seda ikka ei jaga. Olen kaugel ja siis istuda kusagil kõrgel positsioonil… see ei oleks aus.
Väljumine probleemidest ja sekeldamisest tegi ühe asja selgeks: probleemid, mis inimesel elus on, ei ole temast väljaspool, vaid on tema sees. Ja need ma tõin ju kaasa. Ma tõin endaga kaasa ka oma kultuuri.
Ja veel üks asi, tänapäevane tehnika areng ‒ ma saan olla kõigega, millest või kellest huvitun, kontaktis pidevalt. Kuni värvide tellimiseni, mida ka teen arvutis.
Kontaktid on võimalikud just nii palju kui ma neid tahan. Aga ega ma ei tahagi.

Mis see tähendab?
Ei ole huvi. Vahettegemise vilumus on mul olemas. Samas teinekord on müra huvitav vaadata ja veel veenduda, et oi, kui lolliks ikka see maailm on läinud.

Te olite Eesti rahva uue iseseisvuse ja vabaduse sünnile lähedal. Kuidas suhtute ütlemisse, et see ideaale täis pilt pole valminud? Uskusite ideaalidesse ja nüüd…
Noh, kas ma sellesse roosamannasse nii väga uskusin ja lootsin… oeh. Olen täiesti kindlalt veendunud selles, et lolluse hulk maailmas on protsentuaalselt püsiv. Nägususe hulk on püsiv, rumaluse hulk…teaduse hulk ka. Teinekord mõni neist muutub mingitel põhjustel märgatavaks, aga ega teda sellepärast rohkem ei ole.
Sigadusi on ikka sama palju, kogu aeg ühtemoodi. Inimestel on kalduvus teha sigadusi. Ja sellepärast, et seda tean, ma kõike, mis sünnib, eriti valulikult läbi ei ela.Võtan asju küllaltki rahulikult. Lollused tulevad ja lähevad ja kaovad. See on nii olnud läbi inimkonna eluaja.

Te olete suutnud läbi erinevate muutunud aegade olla isiksus, olla ise. Tänu millele?
Ma ei tea. See on nii välja kukkunud lihtsalt. Selles olen kindel, et kunsti tegemine hoiab inimese elus. Hoiab püsti.
Inimese elu on lühike ja on samas pikk.
Mina olen lapsepõlves näinud, kuidas Päts pidas Vabadussõja paraadil kõnet ja Laidoner seda juhtis. Naljakas.

Oli siis rohi rohelisem?
Oli, oli, oli! Kõik mälestused on sellised. Lumi oli valgem ja kogu aeg paistis päike.

Kas maalija peab joonistada ka oskama?
Ikka peaks küll. Kogu see akadeemiline joonistustreening, mille ma kunstiinstituudis omal ajal läbi tegin, see oli üsna vastik. Käis närvidele, aga kuidagi ma ta kätte sain ja olen selle eest väga tänulik. Siin on üks teine asi… mitte see, et just selle tõttu ma nüüd oskan täpselt üles joonistada, mismoodi keegi on. Ega ma väga ei oska ka. Paistab küll piltide pealt, nagu oskaksin, aga näen sellega ikka vaeva.
Joonistustrenn ja -oskus on tähtis sellepärast, et see on ainukene mulle teadaolev vahend, mille abil motoorselt ühenduvad käsi ja silm. Ma võin niisama ka tõmmata lõuendile kõvera joone ja öelda: ma ju nii tahtsingi. Aga tühjagi ma tahtsin, käsi oli kõver lihtsalt. Joonistusoskus on see, mis loob silma ja käe vahele täieliku dünaamilise seose ‒ seda, mis on mul mõttes, väljendab käsi täpselt. See on kunstis ülimalt vajalik, ilma ei tee mitte midagi. Just selle seose annabki joonistustrenn.

Olete läbi aastakümnete maalides tegelenud pigem filosoofiliste küsimuste, eksistentsiaalsusega kui maastiku maalimisega?
Seda ehk jah, aga on olnud ka maastiku tegemise aegu. Seitsmekümnendate alguses liikusin Lahemaa kandis, mul oli seal suvila. Siis paar aastat ma terve suve läbi maalisin üht metsalagendikku. Maalisin erinevatel aegadel, erinevate valgustega, erineva ilmaga. See oli pagana põnev kool leida ühest lähedasest motiivist ikka uusi ja uusi variante.
Kui kolisin elama Meriväljale, pidin igal hommikul sõitma mööda rannaäärset teed linna. Vaatasin hetkes toimuvat autoroolist ja püüdsin selle endas alles hoida päev läbi. Õhtul läksin koju ja maalisin selle üles. Püüdsin selle emotsiooni viia niivõrd lihtsaks kui vähegi saab. Neistki sai sari meremotiive ja näitus. Meri ja taevas, muud midagi.

See seostub mul mingi filosoofilise mõtte piltide reaga…
Ma olen püüdnud maalida elu probleeme, üldhoiakuid, mis peaksid igale inimesele tähtsad olema, elad sa maal või linnas. Olen millegi sellise juurde tahtnud jõuda, kui vähegi jõuab.

Te olete põline linnamees?
Jah, ega ma ka lapsena palju maale ei saanud, oli sõjaaaeg ju. Ikka linnas. Ometi mingil hetkel ma avastasin endale metsa. Avastasin ja see läks mulle hinge. Hulkusin nõrkemiseni metsades ja rabas. Mets sai omaks. Kohe algusest peale oli selge, et ma ei eksi seal ära. Ükskõik, kuhu läksin, ei kaotanud suunataju. See andis mulle tohutult palju. Nüüd tervis ei luba enam niimodi kilomeetrite kaupa kolada ringi. Metsa asemel on oma aed.

Kunstnikke meil kujutatakse ette eluvõõrastena praktilistes asjades. Teie aga olete 83aastasena väga kaasaegne. Teil on nutitelefon ja arvutis saab teiega ühendust kiirelt.
Ma olen tehnikahuviline olnud eluaeg. Omal ajal Žigulite ja Moskvitšidega ma tegin kõik asjad ise ära. See tuli kuidagi iseenesest, mulle meeldis. Raadioid sai lapitud, isegi televiisorit olen parandanud. Ma ei teadnud sellest midagi, aga kruttisin lahti, uurisin, tegin midagi endale selgeks ja pani kokku. Tööle hakkas. Minek arvutite peale tuli ka iseenesest. (Põldroosi loomingus on periood, kus ta tegi ka oma kunsti arvutis. MM)

Kas maal peab üldse lugu jutustama?
Ma pean küll tunnistama, et peaaegu kogu minu loomingulise karjääri jooksul on hoiak olnud selline, et see on see viimane ja suurim õudus, kui kunstnik hakkab pildil lugusid jutustama. Kole! Kui mul tekkis huvi modernismi vastu, siis lugu oli ikka viimane asi.
Nüüd aga, eks see minu Piibli naiste sari on ka koos lugudest. Järgmine näitus tuleb Tartus aprillis. See komplekt on mul juba enamvähem valmis ja seal on ka kerged lugudega asjad. Igapäevased lood. Üks nendest on mul siin… Eks need ole filosoofilise kallakuga.
Lugu on lugu. See on rääkimiseks ja kõik. Kui sa seda aga maalid, siis pead loo viima mingile teisele tasemele, pead sellele midagi juurde andma. Siis on sellel mõte. Kui pilt on ainult loo illustratsioon, siis ei ole maalimisel suurt mõtet. (Ühel Enn Põldroosi uhiuuel maalil on tüdruk ja poiss, kes omavahel käsi kokku löövad. Maali nimi on „Plaks“. Pildi ülemises osas vaatavad plaksulöömist pealt tuttavad mõtlikud inglipoisid Raffaeli maalilt „Sixtuse madonna“.)

Maalid teie peas otsa ei saa?
Mul on olnud ikka selliseid perioode, kus lõpetan ühe seeria ja ütlen: sooh, see oli nüüd viimane pilt, mulle sellest loost nüüd aitab. Aga läheb paar kuud mööda, midagi hakkab kruttima, mõte tuleb ja maalin jälle. Ammendan ühe mõtteringi tavaliselt.

Kui tähtis teile on, et te maalid ka vaataja silmade ette jõuaks?
Väga tähtis. Kui ma teen, siis teen ja ei mõtle selle peale, et oot-oot, mõni võib-olla ei saa aru, teen teistmoodi. Ma teen oma, aga see teadmine ja mõte on mul alati, et saan selle komplekti valmis ja panen ta kusagil üles. Nüüd on kaks näitust ees, peale Tartu veel teine augusti lõpus Draakoni galeriis. Seda teadmist on mulle endale vaja.

Olete olnud kunstnik kuuskümmend aastat. Palju teil maale on, kas olete kokku lugenud?
Ma ei pidanud arvet, aga kord suht vana mehena tegin seda. Otsisin välja vanad näitusekataloogid ja tööd kuidagimoodi. Sain ikka päris pika nimekirja kokku. Nüüd need uued, mille teen, kannan korralikult sinna lisaks.

Palju siis ikkagi?
Üle seitsmesaja.

Maali?
Jah. (Põldroos naeratab ja me vaikime.) Mis teha, koguneb ajaga.

See anne, produktiivsus… ikkagi…
…on nii, nagu ta taevast antud on. Ise ei saa siin midagi teha.

Elasite suurema osa oma elust üsna ateistlikul ajal…
Ega ma nüüd otseselt… Nojah, eks ma ennast ikka ateistiks pidasin küll. Mingil määral. Samal ajal olin varase arihitektuuri ja kirikute huviga. Kuhu iganes sattusin, läksin ikka kirikutesse. Mulle meeldis jumalateenistust vaadata. Renessanss on mulle suurt mõju avaldanud, kogu tolleaegne religioosne kunst. Maakirikud. Üsna keeruline…

Olete te täna kirikus käija pühapäeviti?
Võiks sagedamini. Mul vahepeal tervis oli väga halb.

Te olete täna ise enda autojuht?
Nüüd jälle olen. Vahepeal oli täitsa nii… minek oli peal. Aga sain jalad alla.

Kui see minek oli, kas siis mõtlesite, et kas lähen paradiisi või põrgusse?
Ei, selleni ma pole mõelnud, pole suutnud jõuda paradiisimõteteni. Küllap teatakse, mis minuga teha, ja see pole enam minu otsustada. Läheb nagu läheb. Ma ei mõtle selle peale.
Tervis muidugi on inimesi tihti ajanud selliste mõteteni. Üheks nende mõtete lähenemisteeks, mis järsku tegi ehk minu silmad lahti, on esteetika looduses. Loodus on erinev, igal pool, kuhu me ka ei läheks. Aga samas on selles igal pool ka mingisugune esteetiline läbiv ühtne stiil sees. Igal maal erinev, oma. Stiiliühtsus, mis iseloomustab pragusid kaljudes, puuvõrasid, pilvi selle kohal… Evolutsioonilist põhjust sellele leida ei ole võimalik, seda pole. On üks ja sama printsiip, mis näitab, et on olnud autor. See on autori stiilitunne, keegi on istunud nagu lõuendi taga. Ongi kõik.

Maaleht kutsub kunstnikke üles oma maad maalima.
Mõte kõlab pagana ilusti, aga ta on tsipakene eluvõõras. Arvestades praegust kunstipilti ‒ paljuke neid on, kes maaliksid?

Kui teie toetate… Muide, kes teid noorena toetas, kui seda vajasite?
Henno Roode. Ta oli väga suure elukogemusega, isiksus. Ta palju ei rääkinud, aga kui mõne sõna poetas… pani asjad paika. Lepo Mikko ka. Me kambaga tulime, kõik üksteist toetasime.

Mida te tahaksite maal elava erakuna linnainimestele, kes massi sulanduma peavad, öelda?
Igaüks saab õndsaks oma teed pidi. See veel puuduks, et hakkaksin kedagi õpetama. Ei mingil juhul. Kõik tuleb omal ajal. Mina olen oma nooruse linnaeluga ka väga rahul. Igas eluperioodis on erinevad vajadused.
Sellest olen küll aru saanud, et kui on midagi teha, siis tuleb teha nagu torust tuleb. Siis mingisugusel hetkel tuleb maha istuda ja endale selgeks teha, mida kuradit ma nüüd ikkagi tegin. Ja kui see on selge, siis tuleb see mõtlemine ära visata, uuesti toru lahti keerata ja lasta minna. Vahepealne aja mahavõtmine, et püüda asju loogiliselt seletada, on väga vajalik.

***

Tarvastu raamatugogu kaks maalitud akent

Enn Põldroos: Need on maalid akendel ja sündmused seal taga. Ma kujutasin maalides ette, kes seal elavad, 19.sajamdi lõpupäevil. Kohalik tohter elab. Rahva lemmik. Pildil peab ta oma sünnipäeva. Üks prouakene on tulnud teda õnnitlema. Neil on veiniklaasid käes. Pildile joonistasin ka kohaliku torupillimängija, kes on tulnud sünnipäevale mängima. Selline on üks lugu.
Teisel aknal on kohalik potkontoriülem. Tema tütar armastab kangesti raamatuid lugeda. Isa seda ei salli ja riidleb, mis sa loed. Teenijamammikene aga on tütre poolt ja toob talle tassitäie kuuma šokolaadi.

Lugu ilmus lühemana Maalehes. Enn Põldroosi pildistas Sven Arbet. Maalitud aknad saatis kunstnik ise kasutades keskkonda WeTransfer.

2011_Mustla_raamatukogu_v_żlissein[1]

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga