Elust skandaalimaitsega suus

Loobusin mõneks ajaks uudistevoole kaasa elamisest. Ei lugenud veebist ega kuulanud raadiost uudiseid. Ka Aktuaalset Kaamerat ei vaadanud, ei kuulanud me arvajate jutusaateid. Ise usun, et sellest lollimaks ei jäänud. Aga? Kas kuulun enesele vastumeelselt skandaalisõltlaste riskirühma? On mind sellese seltskonda sisse süstitud…?

Avasin teisipäeva hommikul pärast pea kahenädalast pausi endale aastatega omaseks saanud kanalid ja sain teada, et Eesti rahva iive on paari tuhandega miinuses. Kuulasin selle välja positiivse esituse seest. Arstide huvi välismaale mineku vastu järjest kahaneb. Aga meie arstide töökoormus on liiga suur. Ja Euroopa raport ütleb, et meil on ravivajadus isegi keskmisega võrreldes katmata.

No Tiit Ojasoo alandamine käib ülendamise kõrgusega ühte jalga. Huvitav paralleel, et Vene sama põlvkonna tipplavastaja ning just NO teatri ja Tiit Ojasooga n-ö sama kõrge ja Euroopa samaväärse teatritunnustuse saanud lavastaja Kirill Serebrennikov istub Moskvas juba kuid koduarestis. Tema on uurimise all suure summa riigiraha varguse ettekäändel. Ta kaitseks korjatakse allkirju üle ilma ja kirjutatakse toetuskirju.

Räägin ka oma asendustegevusest – me uudiste jälgimise asendasin Vene krimiseriaalide vaatamisega. Õigustasin seda tegevust enda jaoks muidugi sellega, et vaatan filmide ülesehitust ja dramaturgiat. Õpin keelt, õpin selgeks, kuidas kirjutada põnevat seriaali. Tutvun skeemide ja mudelitega.

Seriaali kirjutamine ei ole muidugi mu paleus. Ajakirjaniku ametiga aga ära ei ela, moeasi on leida kõrvaltegevust, mille eest makstaks. Aga eks see ole ka parajalt enesepetukaup. Peaks kirjutama raha pärast ja see peaks tulema suurema vaevata. Minul tulevad asjad suurema vaevata alles siis, kui need on selged jne. Kehvalt kirjutada ei taha. Aga proff peaks oskama kirjutada raha eest ja pärast sama hästi kui üldse rahata… Olgu sellega, Internetis ripub sadu Venemaal läinud aastal tehtud seriaale vabalt vaatamiseks.

Ühes sellises ajavad juttu endine tippvõmm-uurija ja tänane erariides polkovnik. Asjad on keerulised. Suurlinn ja olukord nagu meil läinud sajandi üheksakümnendatel, kus kuritegelikud grupeeringud üksteise liidreid bensiinijaamades maha lasid.

Hakkasin seda seriaali vaatama just igatsusest Piiteri ja Neeva jõe järele. No, et vaatan linnakaadreid. Ses seriaalis on Piiter nagu kogu maailm ostetav ja müüdav. Nevski prospektil liiguvad hiigelsummad. Linnas tegutseb maffia, mida omakorda valitseb võimuladvik – kindralid, sõna otseses ja kaudses mõttes. Mitu korda vihjatakse, et Moskvas on asjad veel kallimad ja korruptiivsemad. Peterburis sündivat juhitakse nii kuritegelikus plaanis kui korrakaitsel Moskvast.

Suure loo sees on palju väikseid lugusid. Endise tippvõmmi, ausa krimkamehe naine istub naistevanglas. Mees elab koos pojaga ja sõidab erataksot. Ta lapsepõlvesõber on mõjuvõimas kandiline. Veel ei ole ma filmi vaatamisega niikaugel, et teaks, kuidas asjad tegelikult on, seriaali skeem hoiab vaatajaid kinni. Kuigi laias plaanis on põneviku dramaturgia üsna mustvalge – pahad on väga pahad ja ausad ausad.

Seal öise Neeva taustal, tühjal promenaadil, ütleb endine tippvõmm, keda praegune tippuurija meelitab palgamõrvar Arhitekti tabama, et ta on tahtnud oma mineviku unustada. „Ma matsin enda jaoks selle elu maha. Saatsin mineviku vanakuradi vanema juurde.” „Paša, inimesel, kes unustab mineviku, ei ole õigust tulevikule,” ütleb mees, kes kohe-kohe Moskva meeste toel peaks politseikindraliks saama – ta lisab, et mõttekäik pärineb Puškinilt. Kui nad lahku minema hakkavad, ütleb teine: „Seda ei öelnud Puškin, vaid Platon.” Ja teine vastab: „Võib olla, aga mõte on täpne Paša”.

Sain Vene seriaale vaadates muu hulgas teada, miks meie venelased vaatavad Vene televisiooni ja PBK kanalit. Vaatan nüüd seriaali Piiteri krimeelust edasi ja kahtlustan, et olen lisaks skandaalisõltlas süstile endele ka seriaalisõltuvuse pisiku hankinud. Vaatan elu ja ootan kevadet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga