Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele

Sellest, et elurikkust peab hoidma, saab aru üha rohkem inimesi. Aga inimeste elujõudu? Mida teha, et rahva elujõud ei hääbuks, vaid suureneks? See on küsimus ka me vastsele valitsusele.

Millest kõigest me praegu sõltume? Soome sulgeb oma piirid. Venemaal vähemalt sajas linnas tulid inimesed tänavatele, et Aleksei Navalnõile toetust avaldada. Valgevenes protestitakse diktaatori vastu. Mis Ukrainas sünnib? Ameerikas on asjad läinud väga vägivaldseks. Koroona laiutab üle maailma. Iisrael sulgeb kaheks nädalaks kõik lennud.

See kõik, mis siin üles lugesin, on hirmutav. Aga Hiina, Aasia tervikuna, Iraan, Iraak… Mida enam mõtled, seda keerukamaks läheb. Kas pole nii?

Rahvusringhäälingus on vähemalt kuus probleemsaadet. Mis on nende saadete eesmärk? Ühiskonnas toimuva analüüs? Olgu. Küsiks hoopis nii, kas need saated kasvatavad meie inimeste, Eesti riigi kodanike elujõudu?

Usun, et 20. sajandi üks põhimõtteid – me ei oota looduselt armuande, vaid võtame kõik ise –, enam ei valitse. Teine lapsepõlvest pärit hüüdlause – kiiremini, kõrgemale, kaugemale – muidugi ei kõla enam sellisel moel. Kiiremini kehtib, kõrgemale niisama, eks ka kaugemale, aga nüüd on selle loosungi jaoks teine sõna – innovatsioon. Innovatsioon on uuendus. Innovatsioon on täiustumine. Ega suurt ei küsita, mille või kelle arvelt me täiustume. Äkki me sõltume naabermajas sündivast innovatsioonist rohkem kui Ameerikas vahetunud presidendist? Sellest, et jõgi voolab, sõltume nagunii, ehkki sellele iga päev ei mõtle. Enam erutab, kui suletakse mõni pood. Seda nimetame probleemiks.

Kuidas on ja mida me tahame?

Meil on tekkinud komme kõike probleemiks nimetada. On väikesed ja suured probleemid. Üks ja sugugi mitte keeruline probleemikäsitlus on selline: kuidas oli, kuidas on ja milline peaks olema. Ma ei tea, äkki me uue valitsuse moodustamisel seda mudelit kasutati. Kas näiteks me uus kultuuriminister ja keskkonnaminister on niiviisi mõelnud? Et saada aru, kui palju olla oma ametis innovatiivne ja kui palju intuitiivne. Kas üldse on võimalik koalitsioonilepingusse kirjutada, millisena soovitakse inimeste elu näha mõne aasta kestel? Rõhutan siin, et selle nägemiseks peaks teadma, milline see elu Eestis praegu tegelikult on. Kas teame?

Täiesti samaväärselt öeldakse, et elu paremaks muutumine on pikem protsess. Ja ka see on saanud käibeväljendiks, et kõik muutub ühiskonnas üha kiiremaks. Ainult Fred Jüssi räägib kasulikust molutamisest. Ta kõigile meeldib, aga keegi teda kuulda ei võta. Linnamaastur käima ja elukeerisesse …

Kindel asi, mis kordub ja kordub aina, on see, et oma ametisse riigi juhtimisel astutakse illusioonidega teha paremini kui varem ja siis üsna kiiresti põrkutakse miski müüri vastu, et ideaalid ja argielu ei käi kokku. Müür on ees. Ja oledki muutunud mees või naine … Mis aitaks minna edasi nii, et ind ei raugeks?

Igal asjal on ka kolmas mõõde

Teadjamees Ülo Vooglaid räägib ja kirjutab ka oma raamatus „Elanikust kodanikuks” ruumilisest mõtlemisest. Ruumiliselt mõelda aitavad vähemalt kolmemõõtmelised mõttemudelid. Ta toob näite: selleks, et kohtuda, lepime me kokku, kus kohtume (see on ruum) ja mis päeval, mis kell me kohtume (see on aeg). Aga me ju ei kohtu ei ruumi ega aja pärast. Me kohtume selle kohtumise sisu pärast (see on see kolmas mõõde, valgus). Saame kokku meie aias kell 12 ja istutame õunapuu. Trilektiline maailmakäsitlus (Vooglaiu termin, lähtudes tavapärasest dialektikast) – aja, ruumi ja valguse ühtsus. Õunapuu istutamine siis on valgus. Valgus võib olla vestlus sellest, mida loota uuelt valitsuselt, ja ka see, millal võiks pandeemia taanduda.

Suurte otsuste tegemiseks on vaja eesmärki. Kas eesmärk valitseda kaks aastat on suur otsus ja suurendab Eesti inimeste elujõudu? See võib nii olla, aga võib ka mitte. Oleneb, kuidas valitseda. Kui on teadmine ja oskused, jääb sellest ikkagi väheks: et valitseda, on vaja ka arusaamist, seda kolmandat mõõdet. Kui on eesmärk ja siht, siis ei ole nendega suurt midagi peale hakata, kui pole vahendid eesmärgi saavutamiseks. Teadmiste ja kogemustega ei ole ka üksi midagi peale hakata, kui pole oskusi.

Kolmemõõtmeline mõtlemine aitab, lisaks paljule muule, mõelda igavikulisemalt.Aitab mitte unustada argipäeva, olevikku, aitab olla siin ja praegu, aga näha ja mõelda ka neile, kes tulevad ja elavad tulevikus.

Kuidas vaadelda kolmes mõõtmes rahva elujõudu? Peaksime teadma, mis on praegu, mida soovime ja millised on vahendid, et soovitut saavutada.

Eesti kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes muuhulgas nii: „Kui nüüd laiemat pilti vaadata, siis on lugemine ja kindlasti ilukirjanduse lugemine languses üle terve maailma. Öeldakse, et „aega ei ole“, mis tähendab, et aeg on loovutatud või keegi on selle ära võtnud. See aeg tuleks endale tagasi küsida. Viimane nõuab vaimset pingutust, aga tulemus tasub ennast ära. Igaüks võib teha katse, lugeda kaks tundi ühismeedia postitusi ja seejärel võrdlusena kaks tundi haaravat kirjandusteost. Üks tegevus väsitab, teine puhastab. Ja riigil on võimalik inimestele vastu tulla, toetada raamatukogusid ja loovisikuid, kes teoseid kirjutavad või eestindavad. Vaimse tervise mõttes võidame kõik ja koroonajärgses maailmas läheb seda tervist vaja. Kes teab, mis meid veel ees ootab.”

Kus on eestlaste turvauks?

Nüüdsel ebakindluse ajal kirjutab näitleja Rain Tolk Eesti Ekspressis režissöör Martin Scorsese käe all valminud dokumentaalsarjast „Pretend It’s a City“. „Kuigi Fran ütleb, et päriselt oleme me võimelised mõistma ainult oma kaasaegseid („Noh, kümme aastat siia-sinna“), avab tema eksistents värskeid horisonte ja uusi perspektiive. Paneb mõtlema asjadest üle ja ümber. Teda ennast parafraseerides: ega teine inimene ei pea olema sinu peegel. Inimene (nagu ka raamat) peab olema uks.” Rain Tolki loo nimi on „Vastupandamatu vanaeit” ja Scorsese sari räägib Fran Lebowitzist, 70aastasest New Yorgi juuditarist.

Mulle meeldib see äge mõte, et inimene on uks. Ja raamat niisama. Äge on mõelda, kuidas need uksed meie ellu tulevad. Kas juhuslikult või meie olemusest, sellest sõltuvalt, kuhu oleme oma mõtetega jõudnud.

Ma küll olen oma elus suletud uste taga linki logistanud ja olnud sunnitud ära minema, sest mind ei lastud sisse. See küll ehk läheb teise äärmusesse, aga siis kui isa ja ema elasid, oli nende uks mulle alati avatud. See kindel teadmine, et leidub üks kindel peatuspaik, aitas eluteel edasi. Äkki me ühiskonnas on just sellisest kindlusest puudu? Eestlaste tagala ehk turvauks võiks suur eesmärk küll olla.

Ebakindlus sunnib otsima, aga…

Turvaust otsides tuleb küsida, kus see ebakindlus ikkagi pesitseb. Taas saab appi võtta vähemalt kolm mõõdet. On reaalne maailm, seal on asjad ja esemed, on loodus. On virtuaalne maailm oma tekstide, jooniste, sümbolite, märkidega. Ja on veel kujuteldav maailm. See on me peas. Seal on mõtted ja tunded, keelud ja käsud. Ja vot seal kujuteldavas maailmas, kus on ka muinasjutud, mu meelest see ebakindlus pesitseb. See, milline on terviklik maailm, sõltub nende kolme räägitud maailma ühisosast, sellest, kui palju nad kokku puutudes kokku kõlavad.

Kuigi ma vahel oma ebakindlust kirun, olen aru saanud, et üsna tihti on just see mind edasi aidanud mu teel. Sundinud otsima, küsima, lugema. See on aidanud siseneda reaalsesse maailma, on andnud elujõudu.

Aga reaalne maailm on muutunud selliseks, nagu mitte kunagi varem pole olnud. Põrutavalt muutunud on ka virtuaalse maailma osakaal. Me kolmandas maailmas on ebakindlus, mis võib olla edasiviiv jõud, aga ekstreemsetes oludes nagu praegu võib see kriitilisi piire ületades tekitada ka viha, raevu, ükskõiksust, kannatusi.

Kui me eesmärk on saavutada, et homme oleks parem (keegi vist ei arva teisiti), vajaksime tänasest tervikpilti. Mis seisus selles visklevas olevikus on meie elujõud?

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga