Elu kuldses puuris

Kuklas tuksatab seda kirja pannes: ära kirjuta, see ei aita kedagi, see otsus on nüüd tehtud. Raske on valida, mis tähtis on. Õigemini, mis on tähtsaim. Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela Kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest, sellest, et maakera on ülerahvastatud, et üleilmastumine kaotab rahvused, et kusagil surevad inimesed janusse, või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Küsin tänases lehes Vahur Laiapealt, kas teda ei häiri, et Afganistani vanglast pääsemine on talle palju toonud suuremat avalikku tähelepanu kui varasemad 30 dokumentaalfilmi. 80aastane dirigent Neeme Järvi ütles hiljuti, et elame kõige vaesemal ajal. Üha enam kuuleme jutte tehisintellektist. Keegi kusagil mõtleb varumaailma loomisest Marsil.

Eesti koloonia

Ma kunagi flirtisin mõttega, et kogu Eesti siin mere ja Peipsi vahel võiks olla kaitseala. Looduse ja inimeste kaitseala. Jah, see ka tundub võimalusena käiarohkem oma teed. Raudkoridore otse läbi riigi, läbi inimeste kodude kaitsealale ei ehitatataks, omast arust.

Eestlane armastab oma metsa. Seisab selle eest. Võitleb lageraie vastu. Raiesmikule kasvab uus mets asemele, metsaliigid saavad raiesmikuliikidelt varsti oma elukeskkonna tagasi. Raudkoridor midagi tagasi ei anna. Metsa ka ei kasvata.

Ma ikka komistan olmeprügile metsa all ja mu kass Maša jõudis meile nii, et ta visati kassipojana kellegi autost meie kraavi. Kui mõelda kunsti kategooriates, siis on tunne, et vajaksime vormilist nihet. Loobuks tahtmisest teha halba ka siis, kui sulle selle eest kullakoormaid pakutakse.

Ma ei tea, kas ma ikka tahan sõita kodust segasesse Euroopasse.

Ma islami vangi Vahur Laiapeaga rääkisin viipekeelest. Ta on selle keele asjatundja. Olen mõelnud ja kirjutanud, et sõnad kaotavad tähendust. Me armastame vorsti ja kassi ja kodumaad…

Kõik tasandid, mis on olemas kõnekeeles, eksisteerivad ka viipekeeles,” ütleb Laiapea, kui ma avaldan lootust, et viibetes ei ole võimalik demagoogitseda. „Kõik, mis toimub muljete maailmas ja kõnekeeles, see kõik toimub ka kurtide kogukondades ja kajastub viipekeeles. Joont vahele tõmmata ei saa.” Saan teada, et viipekeeles luuletatakse…

Vahur Laiapea on sellest kirjutanud, kuidas me abstraktsetest asjadest rääkides kasutame ruumi metafoore: „Ilus tulevik seisab meil ees. Mineviku jätame seljataha. Viipekeel kasutab seda, et head asjad on üleval, halvad asjad all…” Nojah, raha vastu ei aitaks ilmelt ka kultuurieliidi viipekeelsed pöördumised… ladinakeelsetest rääkimata.

Kuidas küll kahte leeri jagunenud tehisintellektid suhtlevad? Kas on lootust, et erinevad mõtted mitte ei sõdi, pole mustvalged, vaid jõuavad kokkulepeteni, mis maailma paremaks loob? Kas eestlased ükskord hakkavad ajalike üksikürituste kõrval nägema Eestit kui tervikut, nii et määrav poleks Brüsseli rahakott, vaid me endi tegelikkus?

Vaene aeg

Neeme Järvi toob vaese aja näiteks, et me ei kirjuta enam kirju. See tähendab, et on kadunud enese ja -maailmavaatlus. Selleks ei ole ega võeta aega. Rääkimiseks-suhtlemiseks ka pole aega, saati siis mõtlemiseks ja nende mõtete jäädvustamiseks. Hoopis tähtajad on. On kohtuniku vile, mis käivitab, ja kusagil finišilint. Hingeldad ja jooksed jälle.

Mida kuldsem on meile ümber ehitatav puur, seda vaesem on omailm. Vaene omailm aga tuleb meelde ainult siis, kui kõik on olemas. Õnneks on maailm täis raamatuid, mis kirjutatud maakera lühikese ajaloo vältel. Küllap see, mis õige, settib ja vabadel on võimalus valida. Need meie kahjuks enam ei ole.

Vihma sajab, peaks vee kokku korjama ja selle kõrbeasukatele müüma. Küll kosmoselaev selle sinna viib, kasvõi külmutatult.

Ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga