Elmo Nüganen saab 15. veebruaril 60. Ameti vahetamise pealkiri ei ole sellel lool mitte ainult tähelepanu köitmiseks. Nii ta ise oma seisundit sõnastab ja loomingulist elu ka kirjeldab.

Tuletan Elmole meelde ta lavastust „Jumala narride vennaskond”, kus lõpuks kõik narrid maha löödi ja nad unustada kästi. Elmo arvab, et ega narrid ole ilmast kusagile kadunud. „Need, kes teevad stand-up´i, arvavad, et nemad on. Kuuldes su väidet, et narre ei ole enam, läheksid nad lavale ja rääkisid, et kohtasid ühte narri, kes rääkis, et narre ei ole enam,” ütleb Elmo. Aga sellest me otsesõnu temaga ei räägi.

Mul kuidagi kummitab peas sõnapaar „hingeline katastroof”. Kuidas sellest pääseda?

Ma vist päris ei vasta su küsimusele, sest ma ei oska vastata, aga puudutan seda teemat ehk kaudselt. Olen muutnud professiooni, vahetanud ametit. See tundub võib-olla kummaline, aga ma ise tunnen seda iga päev – nii on.

Eelnevad 29 aastat olin ma lavastav peanäitejuht. Inimene, kes oma lavastuste ja peanäitejuhitöö kaudu püüdis kujundada ühe teatri nägu, imaagot ja taset. See oli minu kui loomeinimese põhifunktsioon. Praegu ma olen lihtsalt professionaalne lavastaja. See töö pakub mulle hoopis teistsuguseid väljakutseid kui varasem. Lihtne näide: Linnateatris ma ei oleks lavastanud ooperit. Muusikalavastuse võib seal teha, aga mitte ooperit – orkestriga, lauljatega… –, mitte sellise pretensiooni või tasemega ooperilavastust.

Jah, see on hoopis midagi muud küll.

Seda ma sain teha, sellele väljakutsele vastata nüüd alles. Nüüd mul on võimalus ja ma pean kasutusele võtma teistsugused tööriistad. Varem olid need teised, muu hulgas näiteks loomenõukogu, koosolekud, arutelud, kuhu teater võiks edasi minna, veenmised kusagil rahainimestega … Teatri ehitus lõppude lõpuks.

Me Raivoga (direktor Raivo Põldmaa juhtis koos peanäitejuhi Elmo Nüganeniga Linnateatrit kõik need aastad –MM) tegime oma töö ära. Teater hakkas oma majast unistama 1965. aastast. Praegu seda ehitatakse. Loomulikult see ei ole ainult meie teene, selle taga on palju inimesi, aga ikkagi on fakt, et maja ehitatakse.

Kirjelda uut!

Äkki siis niimoodi on selgem: mul ei ole oma kirjastust, ma ei pea läbi rääkima kellegagi, et me mõtted oleksid kuidagi sünkroonis või dialoogis üksteisega. Olen kirjanik, kellelt oodatakse üht teost – romaani, jutustust … eri žanrites … ehk vahel ka luuletust. See on professiooni muutus. Mul on hoopis teistsugune põld harida.

Mulle meeldib see su praegune hingeline tasakaal. Siis, kui sa jagasid intervjuusid ajal, mil ütlesid välja oma Linnateatrist lahkumise, kumas mulle neid tekste lugedes sealt ridade vahelt, et sul ei ole hea olla. Muidugi sa näitleja ja lavastajana ja oma suure elukogemusega saad mulje jätmisega hästi hakkama, aga mu meelest on sul praegu sootuks teine meeleolu.

Ma arvan, et küsimus on ikkagi selles, et teatud aeg saab läbi. See põld, mida me kündsime ja äestasime, sai tehtud. Tuligi – vähemalt minul – minna uuele põllule.

Ma tõesti tunnen ennast praegu hästi, sest näen seda uut põldu, mida ma enam vanamoodi harida ei saa ja ei peagi. Minult oodatakse muud. Pean teist kultuurtaime kasvatama, mitte seda ainult, mida olen kogu aeg kasvatanud. See näide ei tulnud Maalehe lugejate pärast. Lihtsalt nii on.

Siis on see ikka ka pääsemine?

Ilmselt on. Kui ma oma peas olen vahel mõelnud, kas tahaksin tagasi seda kõike, mis oli. Mu sees keegi ütleb ei. Ma ei taha seda. Ja kui ma küsin eneselt, kas ma tahaksin olla mõne teise teatri juht, oleks vastus sama. Tean – ära iial ütle iial, aga praegu on huvitav teha neid töid, mida teen. Vähemasti praegu.

Näiteks?

Teises keeles kirjutada. Kirjutasin Nikolai Gogoli „Surnud hingede” dramatiseeringu vene keeles. Mitte nii, et kirjutasin eesti keeles valmis ja andsin tõlkida. See kirjutamine oli tohutu piin mingi aeg. Alles siis, kui see hakkas valmis saama, ma mõtlesin: kuule, mees, rahune maha, ära tõmble! Sa kirjutad teises keeles ja saad hakkama, naudi seda siis ka. Saa aru, et see on äge. Rääkimata sellest, et see lugu on nüüd selgem, sest on läbi kirjutatud.

Leidsin siin Vene teatris diivani kõrvalt kapsaks loetud raamatu, Anatoli Efrose eesti keeles ilmunud „Proov on mu armastus”.

Aa, ma ka lehitsesin seda mõni päev tagasi.

Ta alustab sellega, et lavastajal möödub pool elu proovi tehes.

Ma usun, et Efrose elus mööduski pool aega proovi tehes. Ega ta muidu seda piitsa (loe: proovi) nii väga ei armastaks. Samas raamatus ütleb ta lavastaja töö kohta, et see on sama mis lüüa palja peopesaga nael seina sisse, ja nii iga päev. Tihti sama nael sama seina sisse.

Muidugi on proov ka minu armastus, vahel tuleb nael ka peopesaga seina sisse lüüa. Vahel läheb nael sinna ise, vahel on haamrit või muid abivahendeid vaja.

Siis on töö tõesti sinu armastus. Aga need tunded käivad vaheldumisi.

Kuidas praegu see seis sul käimasolevates proovides on?

Viimased kolm päeva olen tundnud armastust, aga veidi enne seda päris nii ei olnud.

Olen mõelnud lavastaja töös omadusest nimega kannatlikkus. Ta teab proovis enamasti rohkem kui näitleja ja peab siis neid järele ootama või aitama?

Ma saan väga hästi aru, millest sa räägid. Ära unusta, et näitlejail on ka sõnaõigus, nemad tahavad ka rääkida ja näidata. Ja peavadki seda saama, sest muidu on proov ühepoolne. Tegelikult tuleb anda võimalusi rääkida, isegi siis, kui see on lavastaja jaoks läbikäidud etapp.

Aga jah, tuleb ära kuulata, kas rahulikult kaasa noogutada või siis rahulike argumentidega selgitada. Vastasel korral võib juhtuda, et näitleja seesmiselt solvub, läheb lukku, mõtleb, et mis ma ikka siin proovin. Kui lavastaja nii kangesti tark on, siis tehku ise, teen seda, mis ta ütleb … On ka selliseid juhtumeid ja mitte vähe. Sellest on kahju, kui see nii läheb.

Sa lavastad hetkel Eesti Vene teatris Gogoli „Surnud hingi”. Üsna morbiidselt kõlav valik?

See pealkiri ehk on tõesti kellegi jaoks morbiidne, aga me oleme nüüd erakordselt palju proovides naernud. Väga lõbus on.

Kuidas see lugu kaasajaga haagib?

Sõltub sellest, mida pidada päevakajaliseks või kaasaegseks.

Miks sa just selle loo valisid?

Algas kõik ühest juhuslikust jutuajamisest. Rääksime, missugune võiks olla kaasaegne Tšitšikov, peategelane. Ma ei tea, mis Venemaal toimub, võimalik, et seal on kõik Tšitšikovid. Aga mis äri ta ajaks Eestis? Mulle tundub, et leidsin selle, missugune võiks olla surnud hingede ostja Tšitšikov meil Eestis.

Uurisin ka, kui palju on meie Vene teatris „Surnud hingi” varem mängitud. Selgus, et polegi lavastatud. Küll oli seal lavastuste listis näiteks mitu „Revidenti”.

Miks?

See pani mind tõesti mõtlema. Vene teater on teater, mis on loodud pärast Teist maailmasõda 1948. aastal. Teater sai koha endises kinos, uhkes luksuslikus majas, arhitektiks lätlane (Frīdrihs Skujiņš – MM). Samasuguseid kinomaju oli tal veel, Lätis kaks.

Rahvasuu oli seda maja kutsunud juudi sünagoogiks – et väljast kole, aknaid pole, aga seest kulla ja karraga kaetud. Kinosaal oli orkestriauguga, kus elusad orkestrandid mängisid Ameerikast saadetud nootide järgi filmidele saatemuusikat.

Pärast filmi võisid minna alla restorani, kus oli pöörlev tantsupõrand.

Neljapäeviti korraldas juudi soost kinoomanik (Leon Fallstein – MM) tasuta seansse vaesemale rahvale, et ka nemad saaksid filme näha!

Mis sellest omanikust sai?

Saadeti Siberisse. Tuli sealt elusana tagasi. Kuuldavasti töötas ka siin teatris. Mõned räägivad, et ta ei astunud siia sissegi, aga teine jutt on, et istus kassas ja müüs pileteid. Aga see selleks.

Ikkagi, miks siin pole kordagi mängitud „Surnud hingi”?

Helistasin ühele valgustajale ja rääkisin, et hakkan siin lavastama. Ta ütles, et surnud hinged on praegu Poola ja Leedu piiri ääres. Väga täpselt öeldud.

Kus need surnud hinged veel on?

Jah, kus on need inimesed, kellega poliitiliselt saab mängida? Kus olid surnud hinged 1948. aastal? See viimane küsimus võib olla küll üks põhjus, miks Vene teatris „Surnud hingi” ei mängitud. Ja need on need olulised etteantavad olukorrad, mida ma olen lisanud Gogolile.

Me kasutame ära selle kulla ja karra, mis siin teatris on. Selle lavastuse lavakujundus on siinne interjöör, mis on suures saalis sees. Kuidas see kõik välja näeb? Ma seda ei räägi ära, vaatajal poleks siis huvitav.

Mõtlesid sa siis välja, kes on Tšitšikov praegu Eestis?

Jah, muidugi, aga me ei lähe seda teed. See natuke tähendaks olukorra muutmist. Aga sisuliselt küll. Gogolil originaalis Tšitšikov kasutab ära Vene impeeriumi seaduselünka. Selle idee oli Gogolile andnud Aleksandr Puškin.

Venemaal oli selline kord, et küllalt pika vahega tehti pärisorjade loendus. Loeti üle kõik elus olevad pärisorjad. Nende eest maksis mõisnik riigile maksu. Kuni järgmise loenduseni – ütleme 10 aasta pärast – paljud pärisorjad surid. Aga nende, surnud hingede eest tuli ikkagi maksta. Kui mõisnikul oli 1000 talupoega, siis 10 aasta jooksul võis surra 100 talupoega. Kui aga tuli veel mingisugune nn koroonalaine, siis suri 150 või 200 pärisorja.

Ega ma veel aru ei saa, mida Puškin ikkagi pakkus?

Ta pakkus, et kujuta ette, Gogol, kui mööda Venemaad sõidaks ringi tegelane, kes ostaks neid surnud pärisorje kokku. Ta oleks suure hulga pärisorjade omanik kirjade järgi. JOKK-süsteem. Näiteks et tal on surnud hinged ja ta saab pangast laenu, laenu tagatiseks on surnud hinged.

Puškin ütles Gogolile, et sul on suurepärane oskus karaktereid luua. Kirjuta!

Kes siis see kokkuostja Eestis võiks olla?

Mõtlesin seaduseaukudele, mida üks ametnik ära kasutab. Gogolil oli Tšitšikov vaesunud aadlik. Tal oli kaks pärisorja ja ta töötas tollis. Seal ta jäi vahele ja pidi lahkuma. Ja siis sealt ma mõtlesin, et meil on Eesti seadused ja Euroopa seadused. Kus on see koht, kus Eesti ja Euroopa seadustega saaks mängida?

Meil on piiri ääres linn, N-tähega linn Narva. Huvitav. Avasin Gogoli raamatu … Jätan selle avastuse sulle, loe.

„N. kubermangulinnas…” Äge, just nii algab „Surnud hingede” raamat.

Ma enne selle alguse fikseerimist enda jaoks olin Narva linna juba välja mõelnud seaduseaukudes kala püüdmiseks. Siis märkasin alles seda N. kubermangulinna. Kusjuures venekeelses variandis Gogolil on ka kirjas ladina N, mitte venekeelne H.

Narvas on lisaks Eesti ja Euroopa seadustele kehtivad ka n-ö kirjutamata seadused, õigeusu seadused, mis on iga venelase hinges näiteks. Seal on neid halle tsoone seadustes võimalik leida üsna palju.

Jah, äkki sellepärast seal Narvas kipubki olema riik riigis.

Mäletad, kui mõni aastat tagasi oli lehelugu pealkirjaga „Surnud lehmad”? Sisu selles, et PRIAlt sai talumees hulga raha lehmade pidamise eest. Lehmad aga olid ammu surnud. Kui meil Eestis on surnud lehmad, siis kaugel need surnud hingedki on?

Tänapäevane Tšitšikov oleks mõni aasta tagasi kaubelnud Sputnikuga ja maskidega näiteks. Eestist pärit Euroopas töötanud ametnik, kes räägib kolme kohalikku keelt (eesti, inglise ja vene keelt –MM), mõtleb skeemi välja. Euroliit ja surnud lehmad – see on ju sama mudel „N. linnas“.

Sa ju ei loo laval 21. sajandi olustikku?

Ei-ei-ei. Lavastusel on ehk juures 1948. aasta puudutus, aga muidu lähtume ikka Gogolist. See ei ole päris nii ka, et tegevus on viidud 1948. aastasse – et mis oleks, kui … Mitte nii otse, aga see teema on sees.

See versioon on mõeldud ja lavastatud just siia, Vene teatrisse. Kui ma teeksin seda kusagil mujal, siis ma ei saaks samaoodi teha ja ma ka ei tahaks samamoodi teha. Mujal teeks teistmoodi või teeks midagi muud.

On su suhted Venemaa intelligentsiga säilinud?

Jah, suhted on säilinud ja võimalusi seal midagi teha on rohkem kui varem. Aga koroona on ka seal ja ma ei taha praegu sinna oma nina pista. Ka ühendus on väga vilets. Küsisin ja selgus, et sõidetakse siit bussiga Peterburi ja sealt 3,5 tundi sõitva kiirrongiga Moskvasse. Rong sõidab 280-300 kilomeetrit tunnis. Olen sellega sõitnud mõned korrad, aga parema meelega lendaks. Samas … lennata Londoni kaudu, nagu nad mulle soovitavad – no mis jutt see on!

Seal miski tegemine nihkub seega järjest edasi. Aga küll ta tuleb omal ajal. Ja kui ei tule, siis mis parata. Tegemise soov mul on.

Konkreetsemalt?

Moskva Kunstiteatris tahaks teha ühe lavastuse. Nendega on kokkulepe sõlmitud, aga oleme seda kogu aeg edasi lükanud. Kogu see Kunstiteatri hoone ja ajalugu on mulle inspireeriv, kujutluspilte tekitav. Tahaks seal lavastada juba enda hea enesetunde pärast. Rääkimata sealsetest väga-väga headest näitlejatest.

Headest näitlejatest rääkides … Kui palju meie teatriõpe aastatega muutunud on? Kas seda on üldse vaja muuta?

Just, kas üldse on vaja muuta? See ongi küsimus. Ma ei ole ka kindel, kas teatud asju saab üldse muuta, kas on üldse mõttekas muuta. Ma arvan, et õpe sõltub lendudest. On erinevad juhendajad, aga sõltub ka sellest, missugused on üliõpilased. On erinevad puutumused.

Ma ei kujutaks … tegelikult saab kõike ette kujutada. Iseküsimus on, kui tõmbame kusagile joone vahele ja sellest hetkest kustutame varasema mälupildi ära. Et kõik kogemused, mis on enne, seda ei oleks ja alustame puhtalt lehelt. Võimalik, et teatud eluvaldkondades saab nii teha ja seda on ju ka püütud teha – plats puhtaks, alustame nullist. Kultuurivaldkonnas tundub, et see on kultuurivaenulik. Ei saa nii teha.

Tehakse ikka, unustatakse isegi lähiminevik …

… rääkimata tagasivaates pikemast perspektiivist. Ma saan aru, kes need Kaarel Ird ja Voldemar Panso on, või sealt veel edasi Priit Põldroos, Ants ja Olev Eskola … Teater tõesti ei alga meiega, ei alga sellest hetkest, kui mina teatrisse sisse astusin.

meie õppisime, siis Reet Neimar luges meile teoreetilist kursust, mille nimi oli sissejuhatus erialasse. Seal ta tutvustas erinevaid lendusid, võrdles neid omavahel jne. Teadsime rohkem. Nüüd on see lavakoolis lihtsalt teatriajaloo osa.

Oled akadeemik nüüd. Auväärne. Kuigi ma ei oska seda ehk ilma pisukese irooniata välja öelda …

Sellest ma saan aru. Vastaksin duaalselt. Ühelt poolt on see väga suur au. Teiselt poolt julgen öelda küll, et eks mind ennast ka pane muigama, et olen akadeemik. Aga ma surun selle muige maha.

Pean ütlema, et kui olen akadeemia asjus Toompeal käinud, siis olen kohtunud väga toredate inimestega. See on mulle olnud silmi avav, liigutav, huvitav ja põnev. Akadeemikud on väga põnevad inimesed, isiksused. Täiesti võimalik, et kui nendega pisut enam tuttavaks saada, siis leiad neist igaühes ka oma väikese kiiksu. Sellise, mis on just professorile, akadeemikule omane. See on võluv.

Millist teatrit inimesed n-ö kriiside ajal vajavad?

Ma ei arva seda, et praegu on aeg teha ainult meelelahutust. Küll aga arvan, et naer ja huumor on kohustuslikud elemendid suure kunsti juures. Ei ole olemas klassikalist teost, maailma tasemel teost, kus ei oleks sees huumorit. Seda ei saa olla, sest kui kõik on ülitõsine ja dramaatiline, traagiline – siis ta muutub üksluiseks oma põhitooniga. Nali ja naer on elu ja eksistentsi loomulik osa.

Naerma ajada on raskem kui nutma ajada. Kui inimene on juba naerma aetud, siis on teda muidugi lihtsam nutma ajada. Pill tuleb pika ilu peale. Naer vabastab, su meeled muutuvad erksaks, sa vabaned.

Eraldi:

Kas inimene on ajas muutunud?

Elmo Nüganen

Anton Tšehhovil on „Kolmes ões” mõttekäik, kus Veršinin ja Tusenbach arutavad teineteisevõidu, naiste ees, missugune on inimene saja, kahesaja aasta pärast. Nad ei jõua ühisele veendumusele, kuigi räägivad üsna ühtmoodi. Seal on selline mõte, et 200 aasta jooksul muutuvad kindlasti pintsakumoed. Üldjuhul see ongi kõik. Muidugi, me lendame raudruunadega ja see ongi kõik …

Inimene oma olemuselt jääb ikkagi samaks. Tihti ka õnnetuks. Ikka esitab ta endale küsimuse, miks ma siia ilma sündisin. Kes ma olen? Mis asja ma siin ajan? Miks ma siin olen? Tõesti, muutub mood, inimene ise vahetab kuube, vahetab vana auto uue vastu …

Üldjuhul jäävad inimese vajadused ja soovid ikka samasuguseks. Ma ei räägi füüsilistest baasvajadustest, vajadusest vee järele, süüa saada, päikest saada, sooja saada. Inimlikud baasvajadused tahavad samamoodi sooja saada. Inimene tahab pigem meeldivaid emotsioone, vähem negatiivseid emotsioone. Vahel tahab ta domineerida.

Keegi ei tahtnud siis ega taha ka praegu surra üksikuna. Kõik tahavad, et ta ümber oleksid pigem sõbrad, mitte vaenlased. Räägin hästi lihtsustatult, aga kui lihtsustame, jõuame lihtsate asjadeni. Ja baasvajadused võivadki meil olla lihtsad.

Ütled, et kõik on läinud kalgimaks me ümber. Jah, muidugi, aga vajadus, mis inimese sees istub, on vajadus kaastunde järele.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.