Elmar Kits 50 aastat hiljem

Tartu kunstimajas on Elmar Kitse näitus, mis esimest ja viimast korda oli üleval 1966.aastal.

Istun kunstimaja fuajees olevale nahkdiivanile, tean, et korrus ülevalpool olevat näitust nimetatakse kunstiajaloos pöördeliseks. Sealt peale ei räägitud abstraktsonismist enam kui vaid lääne mandunud kunstist. Suurel ekraanil mu ees jookseb dokfilm, kus teised kunstnikud räägivad, Elmar Kitsest ja endast. Absraktsionismist ja 1966.aastal olnud näitusest.

Jõuan filmiga sinna kohta ku räägib kunstnik Lola Liivat Makarova. Ellist juttu räägib, mille pean üleskirjutama. Nii mulle tundub, Kramin kotist kaustiku ja tindika. Siis kohtab pilk enda kõrval seisma jäänud meest Priit Pangsepp on, kunstnik. Kursi koolkonnast. Viljandi mees. Me kohtume harva. Viimati just täpselt samas kohas kuu või pisut enam tagasi. Mäletan on sellehetke mõtet ka kui Priiduga eelmine kord kohtusin. Mõtlesin sel nahkdiivani nurfgal isudes, et kui oleksin kodutu Tartus, siis käiksin just siin ennast soojendamas. Siis oli üleval saalis uhke näitus, selline ülevaade, kus pildikeele, kunstniku ja aja areng märgata. Pangsepa näitus oli mu silme vastas väiksemas saalis. See oli siis. Nüüd ütlen Priidule üsna üllatunult tere ja palun aega paari mõtte ülestähendamiseks. Priit noogutab ja läheb saali kus Evi Tihemetsa tööd.

Ja ma siis olen kirjutanud mõttid mida ütles Lola Liivat: „ Abstraktne kunst lubab lugu jutustada.” Selgub, et kunstnik käis 1957.aastal Mokvas. Seal oli ülemeeilmne noorsoofestival. Sellega seoses Moskvas oli Ameerika kunstnike näitus kus üleval Jackson Pollocki õpilaste maalid. Oli nii, et enne seda oli Lola Liivat mõelnud: „Mina meelepärasid töid tegema ei hakka.”. Moskvas nähtud Ameerika kunstnike näitus andis teadmise , et abstrakstse stiilis maalimine võimaldab väljendada armastust ja vihkamist. Ka nii maalides tähtis harmoonia tunne, rütmitunne…

Priit tuleb. Ma tahan suitsetada. Läheme kunstimaja ette tänavale. Alles nüüd märkan selle näituse plakatit. Uhke stiilne, ilmselt inimese lõhn juures. Hiljem loen, et 50 aasta taguse plakati originaal on hoitud Mati Miiliuse kogust.

Räägin Priidule, mis mõtteid ma Lola Liivat Makarova suust endale meelde kirjutasin. Kunstnik vaatab mind mõtlikult ja ütleb siis aeglaselt ”Lola Liivat on minu õpetaja.”.

Siis ütleb kuidagi tajutava uhukusega hääles, et see Kitse näitus on Tartus. Kolm aastat tagasi oleks olnud Elmar Kitse 100 sünnipäev. Seda Eestis väga ei märgatud. Tallinas ei märgatud ja ei tähistatud. Kits oli Tartu kunstnik. Lõpetas Pallase 1939. aastal. Õpetajateks Ado Vabbe, Kaarel Liimand, Aleksander Vardi ja Villem Ormisson. Kits suri 58.aastaselt 1972.aastal olles aasta enne seda saanud Eesti NSV rahvakunstniku aunimetuse. Siin ja Tartu ja Tallinna sallimatuses ongi konks. Elmar Kits oli nii geniaalne, et tegi ka Lola Liivati väljendit kasutades meelepäraseid töid. Tegi Leninit ja töölisi. Priit pobiseb rohkem endale kui mulle, et ma tegin ka Lenineid, sõjaväes.

Kui Priit on lahkunud ja mina üleval salis Kitse maale vaatan, Peeter Talvistu kirjutab, et neid oli 1966.aastal eksponeeritud 105 ja enamus maalitud samal aastal, mõtlen õnnest kasvada kunsti vaatama sotsrealismi painest vabana. Sellest ka kuidas just salongikõlbulik kunstnik suutis Eestis murda mädanud lääne kunsti sõimu ja abstrakste kunsti kunstiks pidama hakati ka meil.

Ka absraktses kunstga saab vigurdada ja on kunstnikke , kes seda teevad tänaseni. Selleks, et abstarktsionistina olla päris, peavad settima kohemused ja õpitu. Kuidagi nii jäi mulle näitusesaali fujees jooksnud kaadritest meelede, et noored on alati olnud ideedest pakatavad. Nad isegi realiseerivad neid, aga selleks et kõiki oma mõtteid realiseerida selleks ei piisa tioorest energiast, selleks peab enna õppima katsetama oskusi omandama ja siis looma. Elmar Kits maalis 1966. aastal nii, et jahmatab ka 50 aastat hiljem. Kummardus sulle meister, et enesele ja mullegi teadmata muuhulgas andsid tuleviku põlvkondadele vabaduse luua ja arusaada.

Näituse kuraatorid: Voldemar Erm, Peeter Talvistu
Näituse kujundajad: Elmar Kits, Peeter Krosmann
Restauraatorid: Nele Ambos, Ago Teedemaa (Tartu Kunstimuuseum); Maris Klaas, Allan Talu (Eesti Kunstimuuseum)
Meeskond: Indrek Aavik, Indrek Grigor, Arvi Kuld
Laenutajad: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Rahvusarhiiv, Eesti Rahva Muuseum, Enn Kunila kollektsioon, erakogud
Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga