Egon Nuter: Mängimine on tõbi, millel on raviv toime

Nagu praegu paljud teisedki näitlejad, istub Egon sunnitult kodus. Ta usub, et pigem kriis ei kesta kaua. Aga küsimust tekitab, kas maailm saab pärast kriisi olla endine.

Räägime lumesajusel päeval pärast kevade algust. Soovitan seda intervjuud lugeda, naeratus näol. Egon naerab tihti ja üsna loomuliku mõnuga oma ja minu jutu peale.

„Palju õnne esietenduse puhul!” alustab Egon, kui mu helistamise peale toru tõstab. Ta ütleb seda, sest on netist lugenud mu uue raamatu kohta. „Lõhnab hästi?” küsib Egon ja mina, kes peaksin küsima, hoopis vastan. Ja siis jõuame jutuga selleni, et mis selle valmis raamatu ja teiste temasarnastega nüüd peale hakata.

Kes käib karantiini ajal raamatupoes …

Mait Malmsten käis. Tuli sealt tagasi Osolini raamatuga. Nüüd loeb seda. See raamat pidada kõige populaarsem nüüd olema. Ma pean ka ühel päeval minema, aga Apollo poed on vist kinni. Rahva Raamat äkki on lahti.

Mul ei ole ettekujutust.

Küll see kõik läheb rööpasse jälle…

Jaaah, sa vist oledki oma olemuselt selline päikseline optimist?

(Naerab.) Vaata, interneti avaruses levib Gena ja Potsataja ja Kübaratädi laul uute sõnadega. See on ka positiivne-positiivne. Mis siis saab sellest maailmast? Mis ikka saab. Algab jälle kõik, algab uuesti.

Mis tüki proovid sul Linnateatris pooleli jäid?

Diana Leesalu lavastab Mark Hayhursti näidendit „Nad tulid keskööl”. See on poja ja ema lugu. Isa puutub ka sinna ääri-veeri. Mina olen see isa. Ema on Anu Lamp ja Priit Pius on poeg. Tegevus toimub Hitleri võimuletuleku ajal, 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses.

See lugu pidi meil aprilli keskel välja tulema. Nüüd ei tea, millal. Või millal sinna tööle üldse saab? Uksed on kinni praegu.

Tunned sa artistina puudust ka, et tahaks õhtul lavale ja ei saa?

See on nii ja naa. Ma peaks ju pensionil olema, aga pole aega olnud olla. Nüüd sain, pensionile. Justkui kohustusi ei ole. Tööle minema ei pea. Ega suurt puudust ei ole tundnud.

Natuke kahju oli ja on küll sellest, et „Enigma variatsioonid” ära jäid. See mängimine oli kasvavas olekus kogu aeg. Me läheme järjest paremaks, oma arust.

Usun seda sinu ja Andrus Vaariku puhul. Lugu saab nii selgeks, et saab juba vabalt mängida.

Jah, just, enam ei mõtle muudele asjadele. Aga ikkagi tahaks jälle inimesi näha ja tööd edasi teha.

Kuidas sa oma elu oled sättinud?

Oleme Liinaga kodused. Mul pidi olema üks „Õnne 13” võte, aga see ka pandi seisma ja oma aega ootama. Võttepaigad on inimeste kodud enamjagu ja kes siis tahab lasta ühte kampa endale külla praegu.

See jäi ka ära, aga ega siis miski tegemata ei jää.

Mida sa siis teed?

Toa koristasin ära. Sahtleid on vaja koristada. Riidekapp on koristamata. Muusikat kuulan. Ultima Thule lugu „Ingel ja suli” kuulasin just.

Kas sa arvad, et need asjad oleks teistsuguses, harjumuspärases elurütmis tegemata jäänud?

Eks ma muusikat kuulan ikka, mõnikord koristan ka. Ega see tegemata oleks jäänud. Nüüd on teistmoodi see, et selleks on kohe aega. Näiteks ei pea homseks teksti pähe õppima. Kuigi, meile on sõnad peale loetud, et kui nüüd taas kokku tuleme, siis võiks uue tüki tekst peas olla. Sellega tuleb, jah, ka tegeleda. Tingimused on teistsugused – ei pea tormama.

No nii võttes jah, maailm peab viirust hoopis tänama. Fred Jüssi film ju sellest enda ja oma tegemiste jaoks aja leidmisest vaid rääkiski.

See oli väga äge. Teraapiline lausa. Ma oleks seal istunud ja vaadanud palju kauem. Aga lõppes ära, kurivaim.

Ma mõtlen, et kui see kriis ja haigus nüüd lõpeb ja kõik jälle käima läheb… Mis see restart endaga kaasa toob? Inimene unustab ju kolme päevaga selle, mis oli. Jälle on vaja ülikiirelt SKP asju ajada.

Just, kas me vabatahtlikult vastu võetud loobumised ja keelud saavad tagasi pööratud sama tempoga?

Olen minagi mõelnud, et millised poliitilised jõud sellest võidavad, mis sünnib, millised kaotavad. Praegune valitsus? Töötab intensiivselt, iga päev jagab infot, pakub hiiglaslikku riigipoolset abikätt ettevõtjatele… Nad on kindlasti võidumehed.

Ma ei tea poliitilisi jõude ju nii väga hästi, aga kas kriisi lõppedes ikka tahavad kõik kõiki piire avada? Pagulased on ju teema ja see ei kao maailmast kuhugi. Nüüd on piirid kinni ilusti. Vaid veidi enne tõi see, kui keegi pagulaste ees oma piiri kinni pani, kaasa skandaali. Nüüd skandaali pole, kõik on mõistvad. Mõned piirid on poolkinni veel. Et otsusta ära, kummal pool sa tahad olla.

See ei ole ju meievanustele võõras situatsioon, et piirid on kinni?

Ei ole muidugi. Ma küll mäletan unistusi muudmoodi elust. Neid toitsid Soome televisooni reklaamid. Teisele poole raudset eesriiet väga harva kui keegi sai. Et see, jah, on kõik juba nagu olnud. Vähemalt tuletab meelde seda varasemat aega.

Mul tuleb meelde, et kui ma 1986 või 1987 sain teisele poole, oma isale külla lõpuks, siis maailm avanes kohutava kiirusega. Rääkisin juttu laevalael austraallaste, soomlaste, inglaste ja sakslastega ja kes teab veel, kust ja mis inimestega. Pöördeline moment oli. See sündis ainult ühe ööpäeva jooksul. Ega me ju ei tea, võib-olla piirid avatakse ka ühe ööpäeva jooksul. Otsustamise küsimus, millal viirusele punkt pannakse ja kus kuidas.

Mis see tähendab, et sa said lõpuks oma isale külla?

Isa läks oma ema vaatama 1970. aasta Rootsi ja jäi sinna.

Siis ta oli ju Nõukogude riigi jaoks riigireetur. Läks oma ema ja sinu vanaema juurde. Ah selline lugu.

Nii jah. Ma seda kõike ei unusta küll. Tšernobõli katastroof oli just olnud. Seal Rootsis metsades käimine, korilus oli keelatud. Põtru lasti maha. Rootslased on ju kole arad ja ettevaatlikud. Või siis vähemalt olid. Seal oli kiirguse hirmu rohkem tunda kui meil. Isegi sellega võrreldes, et meie mehi siit Tšernobõli päästmistöödele saadeti. Meile ei antud siis täit selgust, mis seal õieti juhtus ja kui ohtlik see on. See tuli hiljem.

Ei peaks ehk niiviisi võrdlema, aga tänane infohulk ka just asju selgelt edasi ei anna.

Tuleb traalida tuhande kanali vahel. Infouputus.

Kriis on selgeks teinud, kui suur vastutus tegelikult on meie peaministril ja valitsusel. Ja kriis ei ole mu meelest veel päriselt asjaosalistele õpetanud riigimehelikkust otsustes. Nad on ikka väga parteilased nii opositsioonis kui koalitsioonis.

Ma ikka küll märkan mingit ümbersündi. Aga ma juba varem ütlesin, et oma tegutsemisega nad kindlasti võidavad. See valitsus.

Jah, ei hakka suga arutama, kas valitsuse võit ka rahva võiduks kujuneb…

…no vaat, sellepeale hakkas lund sadama. Maa läheb valgeks. Kevad algas eile.

Sinu käest on paslik küsida, kui kaua sa vabakutseline näitleja olid?

Peaaegu 20 aastat. 2002. olin juba Vanalinna stuudiost läinud. Linnateatriga leping tuli 2019, 1. jaanuaril.

Oli see su jaoks ootamatu pakkumine?

Jah, see tegi mind ikka ärevaks. Vabakutselise elu, ega ma teda taga ei nuta küll. See oli huvitav elu, sain teha tööd igasuguste truppide ja lavastajatega. Mul oli ka päris tore repertuaar ju, mida mängida. Aga vaata, kuidagi… kui aastad lisanduvad, ei taha enam pimedas kihutada linnast linna mööda maanteed. Kui pakuti, siis ma olin kuidagi selleks valmis ja mul oli hea meel.

Peale selle… Linnateater! Mul on selle trupi suhtes väga suur austus. Ainult headest näitlejatest ta koosnebki. Nii et mul oli päris ärev ja tore sinna minna. Ootamatu ju muidugi ka. Algas see kõik lavastusest „Miljoni vaade” . See oli Eesti Vabariigi 100. sünnipäevale pühendatud teatrisarja „Sajandi lugu” raames tehtud ja oli Tallinna Linnateatri ja Vana Baskini Teatri koostöölavastus. Sattusin ka sinna, kuigi ma ei mäleta, kas mul sellel hetkel mingit tükki Vana Baskini teatris oli. Ja vaat nüüd… nii ta on läinud.

Kuidas sa oled mõelnud, kas sa oled komödiant või traagik?

Komödiant on väga austusväärne tiitel, mõiste. Komöödia tegemisel peab alati mingi kate olema, niisama pulli pulli pärast ei viitsi teha. Ma olen ikka kahte asja korraga ajanud. Tragikoomika on mulle meeldinud. Igas traagikas on natukene nalja ja igas naljas on natukene traagikat. Ilus ja kurb ja naljakas samal ajal. Selliseid tükke ja osi on mul ka olnud elus.

Mul ikka aegajalt tekib tahtmine, et ükskord võiks mõne väga hea komöödia ka teha. Aga kust seda leida, selliseid näidendeid otsi tikutulega. Ja õnnestumise asi.

Mängisite Andrus Kivirähu „Oravat ja Merd” ikka väga palju. Kuidas oli, kas läks kätte selliseks, et teete tööd? Teenite leiba?

Tead ei läinud sellises konveieri mõttes leivateenimiseks. Meid kutsuti igale poole mängima. Väljaspool teatrimaju mängisime… laevatekil ja kus kõik me ei mänginud. Meil oli Andrus Vaarikuga selline klapp, et üllatasime teineteist iga kord – oi, mis sa täna tegid, oi, mis sina tegid! Tekkis nauding. Käisime Austraalias ja Ameerikas. Pika eluga lavastus. Eile näidati jälle televiisorist. Sain aru, et see oli väike kriisiabi inimestele, et saaks lõuatäie naerda.

Ma tahaks aegajalt kärgatada, et ärge harjuge ära teatriga ja kontsertidega, mis on ekraanidel. Teater on elus kunst ja elus muusika on veel kunstim.

Mulle ka ei meeldi teatrit televiisorist vaadata. Aga ma saan aru, et on hulk inimesi, kes mingil põhjusel teatrisse ei pääse. See on neile ja ma ei taha kasutada sõna aseaine. Siin ja praegu, mis on tähtsaim, see läheb ekraanidel kaotsi.

Äkki tuli pähe, et kas „Enigma variatsioonid” on „Orava ja Meri” järg?

Vaarik naerab, et see on jutt sellest, kuidas Orav ja Meri tuttavaks said. Partneritunnetuse mõttes muidugi. Väga hea on teha, kui sul on partner, kes on sulle üdini tuttav ja kelle peale sa saad loota.

Need tegelased ja ka näidendid on muidugi väga erinevad. Me jõuame teineteisele alla mängida ja teine võib sinna peale mängida, me teame, mitu hetke milleni kulub. Nauding.

Mul see seni nägemata.

Tuled siis, kui tuleb. Siis, kui tuled.

Aga kui nii jääbki?

Ma ei usu. Kui jääb, siis ma jään pensionile lihtsalt. Elan kaks nädalat pensioni eest ja ülejäänud osa magan. Kui ei ole laenusid, siis veab välja.

Ma olen mõelnud, et meil on niisugune töö, mida sa võid vanuigi ka teha. Aga kui oled tubli ehitusmees, siis sa 60–70aastaselt, mördiämber käes, mööda katuseid just ei roni kellast kellani. Füüsiliselt ei jõua noortega sammu pidada. Aga etenduse teeb ikka ära. Ega muidugi teatris vanu mehi ülearu ka ei ole.

Lava võlu on see, et seal unustad ära kõik valud ja vaevad.

See on nii. Enne ja pärast võivad põlved valutada, laval unustad ära. See mängimine on tõbi, millel on raviv toime.

Mulle meeldib ka teiste tehtud teatrit vaatamas käia.

Mis meenub?

See on natuke teisest ooperist, aga Linnateatri sünnipäeval on traditsioon käia Metsakalmistul üks tiir. Meie geeniused Alo Kõrve ja helikunstnik Arvo Maran olid teinud… Mäletad Käberlinskit: „See öö, see vanamees, see tulease”? Nad olid valinud välja inimesed, kes olid Noorsooteatriga seotud, ja nende hauad küünaldega tähistanud. See juba ise oli pimedas vaatemänguline ja vägev. Ja siis me saime klapid pähe ja need inimesed hakkasid sinuga rääkima. Seisad haua ees ja räägidki Kaarel Kilveti või Romka Baskini või Jüri Järvetiga. Järveti ja Eino Baskini haudade vahele oli malelaud pandud. Kõiksugu tegelased: Ants Eskola, Lisl Lindau, Aarne Üksküla… Aju hakkas imelikul kombel tööle. See oli omamoodi etendus, mõjus ja ilus.

Kui sa oled juba 60+, siis ju juba mõtled, kuhu ise satud kunagi. Ma mõtlesin, kas ma tahaks sattuda sinna nende kõrvale, äkki hakkavad jälle proovi tegema, seal all. Samas ma ei tea ka, kui on hea asi, ikka teeks kaasa. Äkki Rahumäel on rahulikum. Muidu ärkad hirmuga, et tekst ei ole peas.

Kuidas sa seda vastu võtsid, et sinu peaosa, teener Martin lavastuses „Kant” nomineeriti kõrvalosa preemiale?

Ma pikalt sellele ei mõelnud. Kui vaatame Eesti teatri näiteseltskonda suure püramiidina, siis kui sa juba sinna ülesse saad, nominatsioonini jõuad, siis see on juba uhhh! On natuke uhke tunne muidugi. See rivi, kelle seast on valida, on võrdlemisi pikk. Kui sa nüüd ütled, et kui see on kõrvalosa, siis milline see kõrvalosa veel on… Las seda ütlevadki teised.

Usud sa elusse pärast surma?

Ei tea. Arvan, et mullast oled sa võetud ja mulda sa lähed. Ilus on muidugi mõelda, et hing on kuskil. Hinged. Koledasti mõeldes on väga raske elada. Tuleb ikka ilusasti mõelda.

***

Küsin Egonilt kas ta elab koos elukaaslase Liin Tennosaarega või on nad karantiiniks lahutatud. „Liina on teises toas. Me käime ikka teineteisest väga lähedalt mööda, ei hoia seda kahte meetrit.”

Egon Nuter korraliku inimese korralikkusest:

Ma ei ole korralik inimene kogu aeg. Mõnikord läheb käest ära. Ja kui märkad, et mõtted lähevad käest ära, sassi, siis hakkan korrastama. Korras töökeskkond organiseerib mind. Isegi auto pesen vahel sellepärast puhtaks. Puhta autoga oled ka liikluses korralikum. Teatav korrastatus mõjub mulle endale ja mu mõtetele korrastavalt. Näed, lumesadu on lõppenud. Päike on jälle väjas. Ja lumi sulab ära.

Maalehes ilmus, pildistas Rauno Volmer.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga