Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris

Tartu Uues Teatris etenduv „Praktiline Eesti ajalugu“ (PEa) on teatraalne, muusikaline ja gastronoomiline elurõõmusõõm.

Lavastus algab laulva koka Ann Ideoni imestamisega, kuidas tema, „vaene pärdik” on jõudnud nii kõrgele, arenenud eestlaseks, looduse krooniks – toiduahela tippu!? Uue Teatri trupp alustabki maailma loomisega ja jõuab meie aja veidrusteni välja, rääkides ja lauldes: me oleme see, mida sööme.

Kukerpillidest söönuks

45 aastat on Eesti rahvas „söönud” ansambel Kukerpillide pihust. Nende esitatud lood on saanud hittideks, mida kogu Eesti rahvas laulab. Usun küll, et ei möödu ühtegi suurt pidu, kus teatud staadiumis keegi mõnd Kukerpillide laulu üles ei võtaks. Ja kõik laulavad või vähemasti tuiguvad kaasa.

Ivar Põllu oma meeskonnaga on võtnud need rahvalikuks ‒ et mitte öelda süldiks ‒ lauldud laulud, teinud neile uued seaded, nii et need kõlavad kui eestlaseks olemise alusmüür taas. Võib mõelda küll, et no mis on regilaulurahval pistmist kantriga! Nimelt veab lavastuse hooga käima hitt, kus refrään: Veab vanker mööda ilma laule./Veab neid, mis veidi läinud moest./ Siiski täna ja ka homme./ Jääb kantri paljudele toeks./. Aga on pistmist, see ongi toeks eestlaseks olemisel, vähemasti kunagisel Kukerpillide originaalil ja nüüdses Uue Teatri versioonis. On kui soovite „Mere pidu“.

Üsna raske on mul öelda, et kumb võis inspireerida „PEa” autorit Põllut enne, kas Kukerpillide laulutekstidest kasvas välja näidend või olid enne mõtted me kujunemisest läbi miljonite aastate ja siis alles tuli mõte need Kukerpillide hittidega siduda. See polekski tähtis, kui kõik poleks nii üks tervik ja lugu seekord. Eestlane ütleb: „Nagu rusikas silmaauku.”

Kukerpillide laulud on folklooriks saanud ja ajalugugi ei ole aja kuludes muud kui folkloor. Ma nähtu ja kuuldu folkooperiks nimetan tipp-rokkooperite eeskujul. Uue Teatri viimane lavastus on ses mõttes võrreldav samuti Tartus mängitud rokkooperiga „Ruja”.

Eesti asi

Kihvt on, et eestlaseks olemisest kõneldes ja lauldes ei kasutata  kandleid ja torupille, hoopis ukulele on põhipill. Muidugi on viiulid ja kontrabass ja klaver, on suur trummgi rütmiga vahel väge andmas. On terve ukulele-orkester. Eestlus ei kao sellega kuhugi. Ja see kõik kõlab, kõlab kokku ja jõuab kuulajateni korrapealt. On äratundmine ja kodus olemine koos, olgugi, et ollakse teatris.

Laval ei kasutata mikrofone ega pillide võimendust. Kõik on ehe ja pettuseta. Hämmastav on, et seekordse lava laius ei aja helisid ja rütmistatust segi, hoopis hoiab nii kuulajate kui esitajate tähelepanu. Mind võlus see, kuidas pillimehed ja kokk elukutseliste näitlejatega kokku kõlasid ‒ või oli see vastupidi. Proovides oli saavutatud selline ühine alusenergia, mis teebki teatri väga heaks. See on haruldane. See ka jääb kõlama, et meie elame ikka, jääme püsima – väsiks see maailm vaid vihkamast.

Robert Annus Eesti Draamateatrist ja Tambet Seling Pärnu Endlast saavad Uues Teatris kokku, on suurepärased lavapartnerid ja üsna kindlalt võiksid nad ka muusikutena töötades endale elatist teenida. Mõlemat iseloomustab lisaks näitlejasarmile ka hiilgav musikaalsus ja pillimänguoskus. Sama saab öelda ansambli Odd Hugo kahe pillimehe, Rando Kruusi ja Oliver Vare kohta ‒ nad tabavad oma olemisega lavastuse tooni ja saavad suurepäraselt hakkama ka siis, kui ei laula ja ei mängi.

Kaks Maarjat, Mitt ja Jakobson, neist tuleks Ivar Põllu lavastuste põhjal kirjutada pikemalt, nad on naised, kes veavad ja teavad, on head muundujad. Üks märk veel: kogu trupil ses loos on kõigele heale lisaks veel ülihea huumorimeel. Usun, et just Maarjad kannavad seda Ivari lavastusest lavastusse. Ja lavastaja Ivar  Põllu on me lavade parim meelou ja atmosfääri loomise kunstnik.

Omaette ooper on lavakujunduse põhielement, kummaline uks tagaseinas ja sellele seinale tekkivad kaljujoonistusi meenutavad sigrimigrid, mida laval olijad kriidiga aegajalt üle joonistavad… Miks, ei oskagi seletada, kui välja mõtleks ja ütleks, läheks käest ära.

Mõte, et „Praktiline Eesti ajalugu” peaks olema Viljandi pärimusmuusika festivali peaesineja, tuli ka pähe. Korraldajad, minge lavastust aprillis vaatama ja tehke see ära! See on Eesti teater ja Eesti muusika, mida maailm peaks märkma. Sellist mujal kusagil ei saagi teha. Ja üks mõte kinnistus veel: Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu oma lavastustes on sõna otseses mõttes UUS.

Harvad erandid

Üsna tihti küsitakse, mida võiks teatris vaadata. Siis olen enamasti raskustes. Mõtlen sellele heale, mis just küsijale sobiks. See omakorda sõltub vanusest, maitsest, tihti meeleolust, hingeseisundist ja kultuurikihtidest. Olen vastamistega hakkama saanud, sest ikka mängitakse me teatripaljususes midagi, mis võiks korda minna ja puudutada. Seda üht ja ainukest, mis läheks korda east ja soost ja elukutsest hoolimata, on teatris harva.

Üht mäletan, seitsmekümnendate algupoolel Vanemuises mängitut, Jaan Toominga lavastust „Põrgupõhja uus Vanapagan”. Olin ise siis noor, vastuvõtlik, tundlik, aga meeles on ka selle lavastuse publik. Maainimesed ja linna omad, noored ja vanad – kedagi ei jätnud see, mida nad nägid, tundsid ja kuulsid, ükskõikseks. Mõtlen nüüd, et see lavastus oli rahvast ja põlvkondi ühendav. Eestlaseks olemise uhkust andev ja kandev.

Nüüd saan taas, olenemata küsijast, soovitada, et kes saab, mingu ja vaadaku Tartus Uues Teatris lavastaja Ivar Põllu lavastust „Praktiline Eesti ajalugu”. See on nüüd lavastus, mida julgen nimetada Eesti asjaks. On päris Eesti teater, on folkooper ja räägib evolutsioonist.

Mulle pööraselt imponeerib, kuidas aastate jooksul pidudel labaseks räusatud lood nüüdsete tegijate suus äkki uueks ja tähenduslikuks saavad. „Meri on, meri jääb…/ … mudamere ääres, pori… / tahan lennata, aga mitte eriti… jne.” Kõige vägevam on selle loo ja lavastuse juures veel, et etenduse lõppedes pole saalis ainsatki inimest, kes poleks rõõmus. Küllap on mõni ükskõikne ikka ka, sest nii kehv lavastaja Ivar Põllu ka ei ole, et kõigile meeldiks, aga see, mis ses loos laval sünnib, on helge. On irooniline ja eneseirooniline, aga on vaimukas.

Ma tavaliselt ei taha lavastusi võrrelda, aga seekordne „PEa” mõju on sarnane lavaka legendaarse 7. lennu diplomietendusega „Kosjasõit”, mida korduvalt vaatasin. Seal hiilgasid noored Urmas Kibuspuu, Jüri Krjukov, Sulev Luik, Peeter Volkonski… Ja miskitpidi on Tartu Uue Teatri lavastus sarnane ka Elmo Nüganeni lavastusega „Armastus kolme apelsini vastu”.

Sõõm elurõõmu, mis ei ole labane ja loll klišeedest kubisev meelelahutus, kulub eriti täna ära igaühele meist.

 

Eraldiasjad:

Ivar Põllu „Praktiline Eesti ajalugu”

Laval Ann Ideon, Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus, Tambet Seling, Rando Kruus, Oliver Vare

Muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare

Kostüümikunstnik Kristiina Põllu

Valguskunstnik Rene Liivamägi

 

Ivar Põllu lavastused

    “Endspiel” 2008

“Suur maalritöö” 2009

“Ird, K.” 2010

“Sisaliku tee” 2010

“Vanemuise biitlid” 2012

“Naised valitsevad maailma ehk Opus Geographicum” 2012 / Tartu Uus Teater + Eesti Rahva Muuseum

“Autori surm” 2013

“Äralennuväli” 2013

“Mikiveri tagi” 2014

“1987” 2015

    “Odysseia” 2015

“Baskin ehk Nalja põhivormid” 2015

“Öös on asju” 2016 / Endla

“Pao Pao. Kuldse Trio lood” 2016 / Endla

“Vägi” 2016 / Tartu Uus Teater ja Eesti Rahva Muuseum

„Praktiline Eesti ajalugu” 2017

Ivar Põllu kolm kultuurisoovitust:

Lugeda: Yuval Noah Harari, “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu.” Eesti keeles 2016. Vaese pärdiku suur seiklus. Sama seikluslik on ka teine raamat: Adam Rogers, “Kärakas”. Eesti keeles 2016. Inimese ja pärmiseene armastuslugu läbi aastatuhandete.

Vaadata võiks: Paul Verhoeveni filmi „Elle”. Tõeliselt täpse dialoogiga ja ühtaegu jahe ja kuum film. Väga hea on ka Paolo Sorrentino 10osaline seriaal „Noor paavst”, üldse Sorrentino filmide tekst ja pildikeel on nii täpne ja vaimukas, et isegi kadedaks ei tee.

Kuulata võiks värskete linnulaulude kontserte. Alates tänasest iga päev uus viis.

Ilmus Maalehes. Pildistas: Gabriela Liivaägi.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga