Doktor Vanamanni on appi vaja

 

krähnVanaks elamine on nii uus asi maailmas, et seda veel ei osata

Ma vahel enne oma mõtete kirjapanekut peatan end, lükkan alustamist edasi, öeldes endale, et vaata, mis maailmas on juhtunud. Kuna meel on juba ammu selle teema küüsis, millest plaanin kirjutada, märkab silm just sellega seotud asju eriliselt. Teisipäeva hommikul lugesin esimese uudisena, et Eesti 1,3-miljonilisest elanikkonnast makstakse iga kuu pensioni rohkem kui 415 000 inimesele. Noorepoolne tippametnik kirjutas, et meil on vähe töötegijaid ja kehv pension ning et paremaks ei lähe – numbrid kõik teooriat tõestamas.

Üllatas loo lõpus olev viide: „Pensionisüsteemis kavandatavatest muudatustest saate pikemalt lugeda lähiajal ilmuvast ajakirjast Raamatupidamisuudised nr 2, 2016.” See „üllatas” pole õige sõna. Pigem sain kinnitust taas, et inimene on meil ühik, statistika ja raamatupidamise sahtlisse lahterdatav tegelane.

 

Vananemine koos doktor Noormanniga

Mäletan tänast riigikogu keskerakondlast Viktor Vassiljevit aastate tagant, kui ta noore arstina Prillitoosi saates õpetas, kuidas vanainimene mingi atribuudi abil sokki ja sukka jalga saab aidata. Olin siis ikka poisike, mu isa ja emagi olid sellel ajal üsna tegusad elama. Nüüd märkan vahel sedasama mees vanana jaburdamas mingite aadlitiitlitega. Mis tema peas ometi juhtus? Miks ta selliseks kujunes, mis teda vaevab ja millest puudust tunneb…? Rasked küsimused.

Ma sesse põlvkonda ennast loen, kes kasvas üles ansambliga Ruja. Mõjutajaks eelkõige selle bändi intellektuaalsed vaimuvälgatused. Ruja oligi, kes pani doktor Noormanni seitsmekümnendatel laulu sisse. „Kallis doktor, vasta sa, millal võime suudelda?”. Doktor Noormann oli siis ajakirjas Noorus teismelisi täiskasvanuid ellu juhatava rubriigi psühholoogist vastaja pseudonüüm. Ma ilmselt siis juba suudelnud olin, kui ta välja ilmus, aga küllap see, mis vastuseid ta noorte küsimustele andis, ei olnud pelgalt meelelahutus.

Rujal oli sellest nii-öelda pop-Ruja perioodist veel üks laul, kus read: „Inimene õpib, kuni elab, sureb aga ikka lollina. Lollina, lollina. Sureb ikka lollina.” Kord istusin Rapla rahvamaja kohviku väliterrassil ja kuulsin, kuidas Thea Paluoja poistekoor seda rida rõõmsalt harjutas laulupeoks. Siiamaani on jube tunne meeles: läll-läll-lää ja lollina.

Eks mind on see targemaks saamise küsimus kogu elu vaevanud. Et miks nii aeglaselt ja miks nii valuliselt ja miks ikka ise kukkudes, mitte teiste kukkumisest õppides. Muidugi annan endale ka sellest aru, et ju selles laulus ja ses lollina suremise tõdemuses on omajagu tõtt. Vaevalt „lolli”-sõna kordav laulukaarealuse täis noormehi aga adub, et lollina suremise sees peaks olema tahtmine targemaks saada. Mida targemaks saad, seda enam on selge, kuidas inimese elust ei piisa kõige äraõppimiseks. Ikka on veel ja veel tarkust, uut, avastamata ja üllatavat. Ka lollust, mis kontsentreerub…

 

Kui noor vana on

Kunagine doktor Noormann on nüüd 75-aastane. Ma ei tea, kuidas ja miks, aga ammu oli ju selge, et Noormann oli psühholoog Tõnu Ots. Ajalehele Lääne Elu hiljuti antud intervjuus (üks vähestest intervjuudest, mille tarkuse juurde mõttes tihti tagasi pöördun) jagab arengupsühholoog Tõnu Ots inimese elu kolmeks demograafiliseks tsükliks. Esimene põlv on noored 25. eluaastani, need, kel lapsi pole. Teine põlv, kellel on juba lapsed, kestab 25.- 50. eluaastani. Kolmandal põlvel on lapselapsed.  Esimene põlv õpib, et targaks saada, ja elab mõtetega tulevikus, unistab, sageli ka ebareaalselt. Esimeses põlves me riskime.

Niipea kui sünnib laps, astutakse teise põlve ja tekib vastutus. Teisele põlvele, 25–50aastastele tundub, et nad on targad, et neil piisab elamiseks tarkust.

„Kui lapsed on suureks kasvatatud ja neist omakorda on saanud lapsevanemad, algab kolmas põlv, keskmiselt 50. eluaastast, ja siis saab, ei tea miks, meie aju juhtõpetuseks elutarkus,” ütleb Tõnu Ots.

Ta lisab, et kogu maailma juhib praegu teine põlv. „Teise põlve häda on selles, et nad ei hooli minevikust ega eriti ka tulevikust. Seda on meie poliitikast näha. Me ei võta õppust isegi sellest lühikesest minevikust, mis pärast taasiseseisvumist on olnud, ja tuleviku piiriks on eelarvevahendite jätkumine.”

Me inimeste mantraks on tõepoolest saanud elada hetkes, siin ja praegu. Kui teatris rolli elu õnnestumisel on see siin ja praegu kohane, etendusel on algus ja lõpp, siis elude ja elusa jätkumisel – kestmisele mõeldes tundub siin ja praegu pehmelt öeldes lühinägelik.  Elu ehk ei ole kõrgushüppesektor staadionil!? Tõnu Ots kirjeldab: „Teine põlv elab olevikus, kujutab ette, et olevik kestab igavesti, lahendab olukordi siin ja praegu. Kui jõuame kolmandasse põlve ja pöörame selja ette, siis on meil õigus sekkuda sõnadega „minu ajal tehti nii!”. See pole nostalgia, see on kogemuste üldistamise tarkus – elutarkus. Vaid kolmandal põlvel on sellise sünteesimise õigus. Ta vaatleb probleeme nende arengus.” Kas panete tähele rõhutust, et kolmandal põlvel on õigus?

Küsisin paar aastat tagasi ühelt vanalt sotsilt riigikogus, kui ta parteikaaslased jälle mingi lapsuse kokku olid keeranud, kas nad seda probleemi temaga arutasid? Mees vastas napilt „ei”. Ma käisin peale ja sain vastuseks sama napilt kolm „ei”-d veel. Midagi on valesti, kui elutarkust ei arvestata, vaid loetakse raha ja hetkepopulaarsust, au ja kuulsust.

 

Oskus vananeda on kunst

Ma üsna selgelt mäletan aega, kui mõtlesin ‒ olin 55 aastat vana, et mu suhted oma isaga on vahetunud. Kusagil selle ajani oli tema isa, ma isegi vahel mõtlesin (no muigega mõtlen tänagi), et ei kirjuta nii või naa, sest isa ei luba. Isa ei luba mul selles või tolles lehes kirjutada… Aga siis äkki sain aru, et hoopis mina pean olema isale isa eest, et mingites asjades pean mina otsustama. Ta nagu tahtis seda, aga ei arvestanud siis mu mõtteid ja arvamusi ning enamasti läksime tülli. Just psühholoogiliselt oli see keeruline.

Püüdsin isa siis mõista. Korteris olles tahtis ta maale, maakodust tahtis sama kiiresti tagasi linnakorterisse. Sain mõistusega aru, et mu maamehest isa ilmselt ei leppinud sellega, et maaga käitutakse nii nagu mina seda tegin. Aga tal ei jätkunud enam kamandamisjaksu ega jaksu asju ise teha. Ja nagu ta ise ütles, ajas see teda närvi.

Aasta enne surma soovis mu isa minna vanadekodusse. Üsna raske on hästi mõelda riigist, kus pensionist ei jätku, et tasuda elementaarsegi elu eest hooldeasutuses, aga olgu sellega. Pakkusin isale, et leiame vanadekodu, kus on mets ja maa ligi. Isa oli agronoom. Ta ei tahtnud, vaid tahtis Raplasse, et kohtuda kas või juhuslike tuttavatega ligidal oleva poe ees. Pakkisin talle vanadekodusse kaasa male. Ta naeris mu välja, et seal pole kedagi, kellega mängida. Ja polnudki. Siit järeldus, et ka hooldeasutused võiksid koplekteeruda isiksuste, mitte statistika järgi…

Ma ei saa selles väärika vananemise võimaluste puudumise jutus mööda sellest, et mu isa seal hooldekodus korraks nagu „ärkas”, elas erku elu. Tundis endal mingit uut sotsiaalset staatust, käis näiteks juhtkonnalt selle maja elanikele õigusigi nõudmas.

Veel ühte nii-öelda teraapiat me isale ta vanaduses pakkusime, pärast ema surma ‒ et ta kirjutaks. Ta proovis, aga kord isegi poetas mulle, et ei jaksa tegelda ainult vanade asjadega, aseainega. Talle meeldis vaadata kevadel külvatud põldu ja seda, kuidas vili valmib.

„Hoolivus” on see eestikeelne sõna, mille tähendusele peaksime sügavamat tähelepanu pöörama. Ka statististikat ja raamatupidamist tehes.

 

Küsimus kolmest põlvest

„Kui lauda kaetakse vaid külalistele, mitte endale, siis ollaksegi vanadusele alla andnud,” ütleb Tõnu Ots. Ja soovitab endaga vanaduses hakata valjusti rääkima. „Me oleme kogu elu kuulanud, mida meile öeldakse, ja arvestame sellega. Selle harjumuse järgi oleme valmis kuulama ka seda, mida me ise endale ütleme või mida endal teha käsime. Me mõtleme kiiremini, kui suudame mõtet taibata, kuid valjusti rääkides taltsutab inimene mõtete tormamist.”

Veel üks tähelepanuväärne tarkus on Tõnu Otsal varuks, ta ütleb: „Me oleme harjunud mõtlema suurelt, mõtlema aasta kaupa, kuu kaupa, nädala kaupa, tegema aastaplaane ja kokkuvõtteid, aga elamise ühik on päev. Päikesetõusuga see sünnib ja päikeseloojangul sureb. Tähtis on see, kuidas ma selle ajaühiku olen hea inimesena elanud…”

On üsna selge, ja seda tõdeb ka Tõnu Ots, et inimkonnal pole kogemust nii vanaks elada. Varem surdi varem, nooremalt. Kogu maailmas, ka Eestis, elavad inimesed nüüd pikema elu. Et see elu oleks elusam, on vaja vananemise iseärasusi arvetada. Luua võimalusi väärikaks vananemiseks. Olen isegi heaolu näiteks toonud sitspükstes ja seljakotiga vanakesi maailmareisidel. Õnneks teevad tänased noored oma maailma avastamise reisid ära noorelt, vastuvõtlikus eas. Õnneks küll, aga kui mõelda, millega nad täidavad oma päevasid, kui on vanad? Tõnu Ots ütleb: „Mehed võivad vananedes taadistuda, aga ei tohi ätistuda. Naised võivad memmestuda, aga ei tohi eidestuda.”

Kui meil on rahvastiku vananemine statistiline fakt, siis võiks esimene, teine ja kolmas põlvkond mõttelise perekonna moodustada. Kokku saada. See võiks olla ka me riigi üks põhitegevusi ‒ selleks eeldusi luua.

Igor Gräzin kirjutab Facebookis Okupatsioonide muuseumist: „Kas Niklus, Ahonen, Tarto võisid oma kongides arvata, et ajalooliselt kaotavad nad mitte kagebiitidele, vaid vaba Eesti noortele intellektuaalidele, kes on valmis nad unustama? Kes ei tahagi mäletada, mis see kõik oli. Kas pole õudne.” Kuidas selliseid asju ette näha ja ära hoida?

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga