Detailitäpne röövimise mäng Õisu mõisasaalis

Kes keda? Andres Lepik ja Janek Vadi, etenduses Rööv.

“Vahetage kööginuga päris pistoda vastu ja pange seifi ehtsad kalliskivid. Siis on korras,“ nii mõtlen ja ütlen trupile pärast Õisu mõisas nähtud lavastuse “Rööv” läbimängu. Lavastuse esietendus on homme, 2. juulil.
Ennastarmastav, edev ja küüniline kirjanik Andrew Wake (näitleja Andres Lepik) meelitab enda majja oma naise armukese Milo Tindle’i (näitleja Janek Vadi). Wake on edukas kriminaalromaanide autor, kes on kiindunud mängumaailma ja mängu. Tema õnnetuseks on mängur ka Tindle. Ja mängud on üpris julmad. Meeste mängud naise pärast ja mitte ainult. Mõisas näidatava meeste mängu korraldavad Viljandi MTÜ Kultuuritsehh noored tegijad.

Mäng või elu?
On pühapäeva õhtu Mulgimaal. Valge peaga poiss, Rein Soesoo tõuseb kikivarvule ja lööb Õisu mõisa fuajee seinal kõrgel rippuva vana suuremat sorti laevakella tila liikuma. Puhas kellaheli kaigub mõisasaalides ja ulatub otsaga trepile. Kell on kaheksa õhtul ja puhas heli annab märku, et algab teatrietendus, pealkirjaga „Rööv“. Hiljem alles saan teda, et tegu on hoopis mõisa omaaegse “söömakellaga” – valatud on see 1824. aastal Tartu meistri W. I. Strandtmanni töökojas.
See, mis sünnib, on tegijate sõnul tüki esimene läbimäng enne tulevasi etendusi. Mõisa kõrvale sõidab pisike auto, pargib ennast suure kõrvale. Autost astub välja noor mees, mõisatrepil ootab teda iroonilise ilmega vana mees.
“Sa tulid bussiga või kuidas?” küsib vanamees.
Noorem vastab: “Ma tulin autoga.”
Vanem imestab: “Tulid autoga?”
“Näe, see on mu auto.”
“Aa, see väike?”
“Mitte see suur.”
Vanamees muigab sisimas: “Ei, see suur on minu oma. Mis sa sellest arvad?”
Dialoog mõisatrepil häälestab vaatajad tulevaseks meestevaheliseks duelliks. Vanem mees juhatab külalise ja publiku mõisasaali.
Pea tunni pärast, vaheajal, ütleb tüki lavastaja ja üks kahest peaosalisest Andres Lepik oma lavapartnerile Janek Vadile, et nad mängisid seekord kaks minutit kiiremini kui muidu ja kui vaja. See tähendab teatrikeeles, et mõned tähtsad kohad ludistati üle. See saab edaspidiste proovidega paika, usuvad mehed.
Rohkem on juttu mõisaakendest sissepaistvast õhtupäikesest.  On üpriski selge, et kui mõisaakende taha ilmub päikese asemel päris äikesepilv või ladistab vihma sadada või lendab tihane aknale, siis saab pinge ja õhkkond etendusesaalis märjem või kirjum. Teatrimajades mängimisel neid asju ei ole.
Kui laval on kaks näitlejat, siis seks, et etendus mõjuks, peavad nad olema ülihuvitavad. Lepik ja Vadi on. Rõõmustab, et Andres Lepik saab üle mitme aasta mängida osa, kus kõik eelnevate teatritegemiste tarkus mõjule pääseb.
Pean Andres Lepiku lavastaja tegemistes tähelepanuväärseks ülihead ruumitunnetust. Olgu lavastus siis Lihula linnusemäel, Ugala või Valmiera teatri suurtel lavadel, lavastaja Lepik näeb erinevaid tasandeid lava ees, sees ja tagalaval. Õisu mõisa saalis tajun sedasama.
Mänguruumi tunnetus ja detailitäpsus on hea näitleja tunnus ennekõike. Lepikul see on aastate lisandudes aina kasvanud, sellepärast ei teki etendust vaadates kordagi mõtet, et kuidas üks mees kahe tähtsa tööga toime saab. Lepik on rollis mängujuht ja see langeb kokku lavastaja tegemistega, kes muidu istuks saalis. Lepik selles koosluses saalis istuma ei peagi.  
Noored Kultuuritsehhi mehed askeldavad oma asjakohaseid askeldamisi mõisas üpris sõnatult. Andres Lepikut nimetavad nad omavahel vanameistriks ja ses ütlemises ei ole kübetki irooniat. Vanusevahe on “röövijatel” pea kolmkümmend aastat ja see on vastastikuseks innustuseks olla erk igal hetkel ideaalne.
„Tegeleme “Röövis” olukordadega, kus mängu ja elu piirjoon ähmastub ja mäng läheb üle eluks ning elu mänguks. Uurime seda piiri, mille ületamine toob kaasa ettenägematud lahendid,“ kirjeldab Andres Lepik ise Õisu mõisasaalis sündivat. 

Mida saab pealekauba

Õisu mõisa peahoonesse etendusele mineja satub keskkonda, mida Eestis iga päev ei näe. Esiteks on selle ilusa mõisa kogu hoonete kompleks alles umbes samal kujul, nagu Siversi perekonna esindajad selle 18. sajandil rajasid.
Lõuna-Eesti üheks kaunimaks ja stiilipuhtamaks barokk-kompleksiks nimetatud mõisasüdame juurde kuulub park, mille vaated panevad kohati ahhetama. Muljet avaldab juba mõisa peahoone ees olev auring koos võimsate puudega.
Etenduse vaheajal või enne tasub kindlasti ära käia ka peahoone taga. Seal kõrgel puutrepil seisjale avaneb astmeliseks maastikuks kujundatud vaade kilomeetri kaugusel asuva Õisu järveni.
Vanad võimsad elupuud, jalgrajad ja õuel olev purskkaev on osa kogu mõisasüdame sümmeetrilisest tervikust.
Kui jääb aega, jalutage purskkaevu taha jääva hekini ja vaadake selle taha jäävat terrassi, kus jalgrajad sümmeetriakohaselt kiirtena laiali hargnevad.
Vähetähtis pole, et nüüd, kui mõisas juba mitu aastat ei tegutse enam Õisu toiduainetööstuse kool ja kompleks on müüdud erakätesse, on park hooldatud ja kuuldavasti on plaan siin endisaegset ilu osaliselt veel ka taastada.

MTÜ Kultuuritsehh, kes nad on

Rein Soesoo –  Õpin TÜ VKA, kutuurikorraldust. „Peamised päevased ja öised tegemised jäävad loodetavasti surmani kultuurivaldkonda. Tegelikult teen ma meeleldi pigem neid asju, mis püüab, kas siis ajas või kohas üldsusele tavaks saanud harjumuspäraseid teguviise muuta. Ja see kehtib kõigi meie kohta.“
Janek Vadi –  On Ugala tetri näitleja  ja Kultuuritsehhi austajaliige.
Villu Konrad – Õppis Viljandi kultuuriakadeemias valgustajaks, töötab pärimusmuusika keskuses , juhendab akadeemias üliõpilasi. Samuti asutajaliige
Rene Liivamägi – TÜ VKA tudeng, tahtmatult kunstnik ( või siis ka tahtlikult ),peamiselt praktiseerib valgus,- ja lavakujundust erinevatele kujutavakunsti vormidele,
asutajaliige
Peeter Ora – kunstnik, maalikunstiõpetaja, asutajaliige
Kristjan Suits – filmimees, TÜ VKA tudeng – liige

TÜ VKA = Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

2009 sügisel sai teoks Kultuuritsehhi esimene tegemine. Koostöös Ugala teatriga sündis etendus “Kogujad”. Lavastust mängiti Viljandi vanas lennukitehases. Septembris mängitakse seda etendust veel kolmel korral.
“Rööv” Õisu mõisas on noorte kultuuripoiste esimene iseseisev produktsioon. Noormeeste sõnul tegid nad oma MTÜ sellepärast, et neid ümbritsevad võimalused on liiga  konkreetselt piiritletud ja mõttetult raamidesse surutud. Erihuvi on poistel industriaalarhitektuur ja selle sidumine kultuurisündmuste toimumiskohtadega.

MTÜ “Kultuuritsehh” esitleb
„RÖÖV“

A. Shaffer/H. Pinter

Lavastaja: Andres Lepik
Lavaruum: Tõnu Särki
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Mängukoht: Õisu mõis, Viljandimaa
Mängivad: Janek Vadi (Ugala) ja Andres Lepik (külaline)

Andres Lepiku sõnul on ta „Röövi“ lavateksti aluseks valinud Anthony Joshua Shafferi (1926 – 2001), Peter Shafferi kaksikvenna näidendi “Nuuskur” kõik kolm teksti. Originaalnäidendi ja kaks filmistsenaariumit. “Lisaks kasutame tsitaate meile assotseeruvatest kirjandusteostest – Dostojevski, Sartre, Vonnegut…. Shafferi näidendi 5 tegelase asemel on laval 2 meest, keskmes naine ja lavastatav juveelirööv. Mängud. Mängust käivituvad mängud.“

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga