Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt” on lavale jõudnud dokumentaaltragöödia. On elus teater. Sõjavastane, plakatlikkust vältiv, hinge põhjast tulev karje – maailm, tule mõistusele! Seda pole tavakaanonite järgi võimalik isegi arvustada.

Nagunii on kogu avalik ruum sõda täis, miks ma peaksin seda ka teatris vaatama? Pannes sõja konteksti valu, saab öelda , et kogu avalik ruum on valu täis. Ka nii võib pehmes tugitoolis mõelda, et see on võõras valu. Ometi me, eestlased, oleme seda isikliku abituse tunnet – abitus midagi muuta – hakanud abistamisega kompenseerima. See loob ülevaid hetki.

Loe edasi Jaanalinnumängud idapiiril ja „Х** войне“

Vana debütant Taavi Eelmaa-Electraumur

Kõrge elektrihind ja kohe väljakuulutatav uus Betti Alveri debüüdipreemia laureaat panid taas lugema Taavi Eelmaa luuletusi kogust „Electraumur”. Taavi Eelmaa on 2020. aasta luule debütant ja Betti Alveri preemia laureaat.

Kui Taavi Eelmaa oleks 15aastane poiss, kes annaks välja oma esikluulekogu ja paneks sellele veel sellise pealkirja – „Electraumur”, siis ma paremal juhul ilmselt muigaksin ja laseksin sellel luulekogul minna oma teed. Aga on hoopis nii, et Taavi pole 15 ja avaldas esimese luulekogu kui oli 50. Olen Taaviga tuttavaks saanud teatris. Sellest olen aru saanud, et Taavi ei edvista oma erudeeritusega, ta lihtsalt on ja mõtleb nii, nagu ta mõtleb. Öelda oskamisest rääkimata.

Ta debüütluulekogu ostsin tema enda käest Tartu Sadamateatris enne Juhan Ulfsaki ja Von Krahli teatri lavastuse „Pigem ei” vaatamist. Ja Taavi ei olnud seal oma luulekogu jagamise peal, vaid just tema oli selle lavastuse teksti autor. Kavalehel oli kirjas, et see lugu on kirjutatud-tehtud Herman Melville´i lühijutu „Kirjutaja Barleby” ainetel.

Loe edasi Vana debütant Taavi Eelmaa-Electraumur

Aime Undi elustav teatrikunst

Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”

Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.

Loe edasi Aime Undi elustav teatrikunst

Surnud suurmehed elavad edasi

Mart Kivastiku „Sure, Poisu!” on väga hästi kirjutatud ja meisterlikult lavastatud romaan. Kas Johannes Vares Barbarus oli suurmees või kaabakas? Piibe teater mängib Voose Päikesekodus lugu maailma Kristjanist. Olüpiavõitja Kristjan Palusalu sai Pätsult talu, aga tal ei lastud olla õnnelik?

Kultuuri aitab elus püsida ka tagasivaatamine. Kui lähiaastate teatri peale mõelda, siis meil õnneks seda mõtestatud tagasivaadet on. Lavastused Voldemar Pansost ja Kaarel Irdist, raamatud nii Pansost kui Irdist, teatrilavale on jõudnud Konstatin Pätsi elu. Muusikast meenub kohe Heino Elleri loomingu taasavastamine. Ikka mängitakse-lauldakse Veljo Tormise heliloomingut. Lennart Meri on koos Oravaga meid laval rõõmustanud. Vaimude tunnis on Mati Unti meeles peetud, oli suurlavastus Jaan Krossist… Eespool terendab Juri Lotmani sajanda sünnipäeva tähistamine ja olen kuulnud kahte plaani ta elu ja mõtteid lavale tuua.

Muidugi ei ole võimalik vaadata mööda kirjastuse Ilmamaa hiigelsarjast Eesti mõttelugu.

Sure, koer! Loe edasi Surnud suurmehed elavad edasi

Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Külaülikooli varalahkunud eestvedaja ja looja Vahur Tõnissoo auks korraldasid tema lähedased Valtu seltsimajas koolipäeva. Peatsete kohalike valimiste valguses tõstan selles loos esile loengu, milles semiootik ja ökoloog kõnelesid koostööst looduses.

Olgu kohe ära öeldud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerijaid ma Kaereperes Valtu seltsimajas olnud klassiruumis ei märganud. Kohal olid Ööülikooli tegijad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, kes loengud lindistasid. See vähemalt jättis lootuse, et tasakaalu, loomingulisuse, loodushoiu ja koostöö mõtted jäävad alles ja levivad laiemalt.

Äsja ilmus Hooandja portaali toel Pentti Linkola (1932–2020) raamat „Teisitimõtleja märkmed”. Linkola oli keskkonnakaitsja, filosoof, kes elas kalamehe elu looduses. Kirjutas maailma ähvardavast ökokatastroofist juba alates eelmise sajandi kuukümnendatest aastatest. Linkola on kahel korral valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. 2004. aastal valiti ta Soome raadio rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka.

Raamatu tõlkija Priit-Kalev Parts kirjutab eessõnas, et Linkolat on nimetatud kommunistiks ja fašistiks, konservatiiviks ja patriarhiks. Linkola ise ütles selle peale, et neil nimetamistel pole planeedi saatuse seisukohast mitte mingit tähtsust. Loe edasi Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole