Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

 Lembit Ulfsak 4. juuli 1947–22. märts 2017

Mul on meeles pilk, millest sain enesekindlust tükiks ajaks. Oli aasta 2006. Rahvusvahelist teatripäeva tähistati Kuressaares. Lembit Ulfsak seisis seal kusagil väikesek jääva saali tagareas. Ma olin laval just kohmanud, et näed, milline elu, tahtsin näitlejaks, aga nüüd teevad mu kriitikuks… Ja siis kohtusid me pilgud. Ta naeratas ja see oli mulle tähtis. On siiani, aga sellest me mitte kunagi omavahel ei rääkinud.

Inimene ei sure siis, kui lakkab löömast ta süda, vaid siis, kui ta unustavad need, kes teda armastasid – kuidagi nii saaks kokku võtta neid tuhandeid venekeelseid kaastundepuhanguid. Filmid tegid Lembit Ulfsaki kuulsaks. Ma tean, et talle ei meeldinud see täna nii magus sõna kuulsus, aga venelased on oma väljaütlemistes emotsionaalsemad, nad ei karda kasutada ülivõrret. Paljude ilusate sõnade seas korduvad kõige rohkem andekus ja talent. INIMLIKKUS. See, et ta oli sündinud näitlejaks. Loe edasi Lembit Ulfsak: Tagasiminek isa juurde

Mina olengi Regilaul

Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.

Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest.  Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.

Kaanepildi tegi Birgit Püve.

 

 

 

 

 

 

 

Viha laastab linnad

Mul on viimasel ajal tunne, et psühholoogid ja psühhiaatridki on segaduses ega oska või ei julge välja öelda, mis inimestega ühiskonnas sünnib.

Mõnikord on päev tühi, ühtegi head mõtet ei leia tast. Siis kuulan raadiost teiste omi, loen ja mitte miski ei käivita. Kui proovin edasi mõelda enda poolikud mõtteid, tunduvad need lollid. Selline vaakumiseis. Ja vaid kirjutamine tavaliselt aitab. Üleskirjutamine. Loe edasi Viha laastab linnad

Kersti Kreismann – maatüdruk ostab lilled linnaturult

„Ma väga kohe ei tahaks maale tagasi,” ütleb Kersti Kreismann. „Mina olen ikka väga maakas,” vastan. „Ma tean!” ütleb Kersti. Ja siis me räägime. Õigemini tema räägib, mina rohkem kuulan.

Kersti Kreismann saab 25. jaanuaril 70-aastaseks ja ta tuleb kohtuma tennist mängimast. Ütleb, et hakkas seda kuningate mängu mängima siis, kui sai 60. Draamateatris tähistatakse oma suure näitleja juubelit 27. jaanuaril, kui nad koos kursusekaaslase Martin Veinmanniga mängivad etendust „Julia ja Romeo”.

Palju näitlejaid on just jaanuaris sündinud.

On. Ei tea, miks. Tundub sobiv tähtkuju.

Usute te seda värki?

(Ta ei raiska sõnu, raputab napilt pead.) Me pidime sina peale minema. Loe edasi Kersti Kreismann – maatüdruk ostab lilled linnaturult

Külmetava kunstniku portreest koos Kaido Olega

Minu jaoks on Kaido Ole teatraalne kunstnik. Selline, kes maalides ja elades päris.  Läinud reedel avas ta Tallinna kunstihoones oma suure näituse, millel pealkiri Nogank hoparniis“. Võta siis nüüd kinni, mida see tähendab?! „Kõige aluseks on heatahtlikkus ja uudishimu…” ütleb Kaido Ole. Kõlab lihtsalt, aga pole sõnakõlks. Ikkagi on elu klaaspärlimäng… Pole sadat aastatki möödas, kui lauldi „alleaa” ja „sink sale proo”.

Kaido, kas see, et su suur näitus avatakse jõulu eel, on seotud turundusega, nii nagu on paljude enne jõulu ilmuvate raamatutega?

Selle näitusega on seotud väga paljud inimesed ja kindlasti on keegi mõelnud ka turunduse peale, mis iseenesest pole alati saatanast. Jõulu puhul on loomulikult kõik asjad pigem hoopis jumalast tulenevad, jõulumarketing kaasa arvatud. Minu jaoks on see kõik huvitav, sest ma tean, et ma paratamatult kontrollin üsna lühikest lõiku sellest, mis on seotud minu tehtud kunstiga. Kõik loojad kontrollivad üsna lühikest lõiku. See võib sind vihastada, see võib sind nörritada, aga viimasel ajal ma hoopis naudin seda, sest huvitav on näha, mis ja kuidas asjad edasi kulgevad.

 Mis märk see jõul sulle on?

Ma ei ole jõulu inimene ja ma pole ka usuinimene selle sõna tavatähenduses, kuigi kunstis on usul alati oluline roll, aga see on omaette teema. Ma olen käinud aegajalt jõulukirikus eelkõige esteetilistel põhjustel, sest see on kena vahepala pikkade pühade muidu veidi monotoonses ja piiravas jadas. Loe edasi Külmetava kunstniku portreest koos Kaido Olega