Argo Aadli – Harry “Titanicu Orkestri” juht.                                      Foto: teater R. A.A.A.M.

Lugu ilmus tänases Maalehes.

Kogu maailm tähistab täna rahvusvahelist teatripäeva. Tallinna Linnateatris võetakse kokku Eesti teatriaasta. Pidulikult, auhindadega.

Ma arvan, et kilomeetri pikkune järjekord mereäärsesse Lennusadama muuseumi on Tallinnas olemas ka täna. Rahvas tahab näha Titanicu näitust ja kuulda lugu uppumatust laevast, mis uppus. Olen kuulnud, et isegi sompus päeval on Tallinna loomaaeda järjekorras seismata võimatu pääseda. Mõni nädal tagasi muuseumiööl avanes Loodusmuuseumi ees pilt, mis meenutas edasi-tagasi rahvamatka – lapsed, noored ja vanad tahtsid näha tarantlinäitust.

Seda rada võiks jätkata. Üks põhjendus, miks nii, on võib olla see, et inimestel on tung pärisasjade järele kusagil geenikoodis. Virtuaalne elu ja kõik need poliitilised valed, mis igal päeval ja ööl me elu kipuvad matma, paneb inimesi instinktiivselt ehk tõtt otsima. Otsima ja leidma seda, mis elus on päris, on elus, aus, isiklik, silmast silma, vaid sulle ja su mõttekaaslastele ühtmoodi mõistetav, jagatav.

Kakukaamerad, seikluspargid, kõikvõimalikud ida tarkuste õpitoad, arvamusfestivalid… kõik selleks, et saada osa ja puudutada oma olemisega elu. Näha, tunda ja elada elusalt.

Loe edasi Buratiinod Bachi toas. On teatripäev →

Mart Kivastiku, Kalju Komissarovi ja Indrek Taalmaa tõlgenduses on Endlas esietendunud „Vares“ traagiliselt lihtne lugu haritud inimese ja vaba riigi hukkumisest.

Lendas Vares -Barbarus.tema järel Neeme Ruus.

Lugu ilmus ajalehes Postimees, mis järjekindlalt jätab mu lood oma veebi riputamata. Kasutan siin Mats Õuna pilte ja olen õnnetu, et ei saa talle tema töö eest maksta. Tänan Mats ja juhhei Postimees.

Johannes Varese matus, Endla laval.

Üks omamoodi paralleel tekkis „Varest“ vaadates. Maailma üks tunnustatuim Vene näitekirjanik Anton Tšehhov kirjutas näidendi „Kajakas“ ja Eesti pisut juba klassiku staatuses Mart Kivastikul ei jäägi üle muud kui kirjutada näidend „Vares“.

Kui ma ei teaks, et Kivastik selle näidendiga juba pikemat aega tegeles, võiksin aravata, et näidend sellest, kuidas ja kelle abil Nõukogude liit Eesti vabariigi okupeeris, on otseselt ajendatud praegu Ukrainas ja Krimmis sündivast. Kui need sarnasused ei oleks ohtlikult kuritegelikud, võiks nende üle ehk naerdagi. Tegelikult ei aja Kalju Komissarovi lavastus publikut naerma.

Kivastik ehk naeraks ja irvitaks, aga lavastaja Kalju Komissarov, kes ühes intervjuus on öelnud, et lavastab selle näidendi seepärast vaid, et: „Merle Karusoo ütles ära lavastusest, mida kaks aastat oli temaga planeeritud.“, on nõuks võtnud, et inimese ja vaba riigi hukkumise üle ei ilguta. Üsna üheselt ütleb see lavastus, et kõiges on süüdi inimeste labane maailmapilt ja kired.

Loe edasi Lendas Vares, kajakas… →

Kalju Komissarov.

Hiljuti kuulsin lavastaja Adolf Šapirot rääkimas, kuidas esimene proov talle kõige raskem on. Kuidas teil esimese prooviga on?

Adolf ei ole üksi maailmas selle probleemiga. Jah, esimene proov… Isegi legendaarne lavastaja Peter Brook kirjeldab esimest proovi. Ütleb, et see on üks igavene jama, kuidas saaks selle siva läbi, et järgmisel päeval tööd alustada.

Võib-olla on sellega sama maagia nagu on alati nn teise etendusega. Etendusega pärast esietendust, kus alati läheb midagi valesti, midagi on nihu… ma ei ole veel elus kuulnud ühtegi näitlejat või lavastajat midagi vastupidist väitvat. Iseasi on muidugi, kas see ka reaalselt nii on või on ainult selline tunne, seotud puhtalt emotsiooni, mõtlemise ja tunnetusega.

Muidugi, mul on täpselt samamoodi, aga ma ei oska öelda, kas see tõesti objektiivselt ka nii on.

Kuidas noorena oli? Samamoodi või ei mõelnud neile asjadele üldse?

Siin on mitu vigurit. Üks vigur on, et näitlejad tulevad esimest korda kokku esimesse proovi, mõni loeb oma osa üldse esimest korda, veerib, ütleb, et on prillid koju unustanud. Teine võimalus, et esimeses proovis tutvustatakse lavakujunduse maketti. Olen vahel lasknud muusikat, et vaat sellistest motiividest võiks muusikaline kujundus kantud saada, et see on mind inspireerinud ja tahaksin seda ka tükis kasutada. On olnud ka nii, et sean endale ülesandeks esineda tüki väga põhjaliku analüüsiga… sa ju tead seda, et teatris on oodatud materjale. Ja on ka selliseid, mille puhul keegi kurat ei tea, mis see on või mis sest saab.

Mati Undi näidendi “Good by babe” esimeses proovis (1975. aastal Noorsooteatris. MM) autor oli ka kohal, lugesime need monoloogid läbi. Kadunud Enn Kraam, olgu muld talle kerge, vaatas mulle täitsa tõsiselt otsa ja küsis ohates: „Kuule, Kalts, kas sa tõesti kujutad ette, mismoodi sellest jamast lavastus tuleb?“. Mati pidi infarkti saama seda kuuldes, kukkus tooli pealt maha. Tahan öelda sellega, et pole olemas mingit rusikareeglit, kuidas alustada ja teha esimest proovi.

Ilmselt on see, nii-öelda loomingulise tulemuse määramatus esimeses proovis just see, mis lavastamise põnevaks teeb?

(Kerge irooniavarjundiga hääles) Nojah, võib olla kah.

Loe edasi Kalju Komissarov teatri meeletust meeletust maailmas →

Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juht lavastaja Andrei Mogutši (keskel) koos lavastaja Elmo Nüganeni ja lavastaja ning kirjanik Ivan Võropajeviga selle aasta septembris teatri 96 hooaja avamise pressikonverentsil Kivisaare uues teatrimajas. Foto: Suur Draamateater

See, mida te ehk nüüd loete, on ühe tänavusuvise pikema jutuajamise teine vaatus. Esimene osa jutust, n-ö esimene vaatus ilmus Maalehes ja seda saab lugeda ka Teatritaskust (www.teatritasku.ee/index.php/features/36-dialoog/512-lavastaja-andrei-moguti-teater-hoiab-maailma-tasakaalu).

Lavastaja Andrei Mogutši oli tänavu augustis sõna otseses mõttes näpanud oma Peterburi aega, et õpetada Eesti näitlejatele seda, mida on ise õppinud. Minu jaoks on viimaste aastate kokkupuuted ja jutuajamised Vene teatri suurkujudega olnud nagu paras doktorantuur. Või vähemalt on räägitu käsitletav teatud kursusena, õppena, mida ei raatsi ainult enda teada hoida.

Uue teatri otsingutega tegeleva lavastajana tuntud Andrei Mogutši oli Eestis käimise ajal just mõni kuu tagasi võtnud vastu Peterburi Suure (Tovstonogovi-nimelise) Draamateatri kunstilise juhi koha. See on föderaalteater, repertuuariteater, akadeemiline teater ja kindlasti ka konservatiivse publikuga teater.

Mogutši julgeb mõelda ja tahab selle mõtte ka ellu viia, et see teater oleks Venemaa teatrite aken Euroopasse. Eestist on ta juba kutsunud sinna lavastama Elmo Nüganeni, otsib võimalust, et ta uues teatris lavastaks Tiit Ojasoo ja augustis oli Viinistul niisiis tema meistriklass meie näitlejatele.

Andrei Mogutši, kuidas te suhtute Eestisse?

Loe edasi Andrei Mogutši: imitatsioon on teatrikunsti suurim vaenlane →

Lev Erenburg Tallinnas

Jutuajamine Vene lavastaja Lev Erenburgiga on esitatud koos ajalise tagasivaatega ehk põhiintervjuule on lisatud vahendused, mis on sündinud Erenburgi Eestis tegutsemise ajal alates selle aasta jaanuarist. Loodetavasti annab see parema tervikpildi asjade arengust.

Ühel me kohtumisel, mis intervjuuks ei pidanudki sama, rääkis lavastaja Lev Erenburg enda ja Eesti seosest. Ütles, et tema õpetaja Georgi Tovstonogovi (1915-1989) õpetaja Aleksei Popov (1890-1961) oli ka meie kuulsaima teatrimehe Voldemar Panso (1920–1977) õpetaja.

1962. aasta almanahhis “Eesti nõukogude teater” (numbriga V) kirjutab Voldemar Panso järelhüüde Aleksei Popovile, see on portree õpetajast ja lavastajast, suurest ja kogu maailmas harva esinevast andest. Panso kirjutab küsivas vormis: „Kas pole palju rohkem teatrimehi-tegijaid kui teatrimehi-mõtlejaid? Aga edasiviijad ja uue kvaliteedi loojad on mõtlejad, kui mõtlejaga on ühendatud tegija.“

Ja siin annab Voldemar Panso mulle enese teadmata sõnad suhu, kui ütleb oma õpetaja kohta: „Ma imestasin alati proovil ta oskust näha peamist, leida vea juur; ta võimet haarata sündmust kõige olulisemast lülist, et kogu stseeni tegevusteahel liikuma hakkaks. Ta nägi stseeni korraga idees ja vormis. Mõte tekkis momentaalselt. Misantseen kujunes hetkel. Vahel jäime päris üllatunult seisma: kust ta selle võtab!“

Lavastaja Lev Erenburg tegi 2013. aasta jaanuaris ja aprillis Eesti näitlejatele kaks meistriklassi. Nägin neid pealt osati, kuid piisavalt, et tahta ta lavastamis-õpetamisviisi iseloomustada just nendesamade Panso sõnadega…

Olgu siin öeldud ka see, et kohe esimese meistriklassi esimese tunni esimesel minutil soovis ta, et õpilased ei kasutaks ta poole pöördudes ees- ja isanime Lev Borissovitš, vaid pöörduksid ta poole nii nagu meil harjutud.

Kui omavahel suhtlesime, oli mõlemale esimesel minutil selge, et ütleme teineteisele “sina”. Tunnistan kohe, et seda lugu kirjutades ja temaga kaasa mõeldes on ikkagi kiusatus suurte tähtega “TEIE”-t kasutada…

Loe edasi Meister Lev Erenburg: ma olen abielus teatriga →

Joonas Vatter, gümnasist

Teatrielu alustav gümnasist Joonas Vatter (s. 1996) kõnnib koos elujagu teatrit näinud ja seda uurinud teatriloolaste Lea Tormise (s. 1932) ja Kalju Haaniga (s. 1937) läbi Eesti teatrimaastike.

See on ajalooline foto. On aasta 2006. Eesti teater on saanud 100 aastaseks. Valgu kultuurimajas peetakse teatrikonverentsi, kus kõneldakse siitkandi suurest tearimehest Ants Lauterist. Avatakse mälestusmärk ja näitleja Arvi Mägi saab Velise haridusseltsi preemia.

Pildil istuvad konverentsisaalis kõrvuti helilooja Veljo Tormis, teatriloolased Lea Tormis ja Kalju Haan. Foto: Margus Mikomägi

Kui palju tahaksite praegusel ajal teatris käia, kas rohkem kui teil selleks võimalust on?

Lea Tormis: Teatris tahaks käia ikka veel palju, aga see sõltub muidugi ka sellest, kui palju mind huvitavat parajasti mängukavas on. Teatrikülastusi piirab enda ja pereliikmete terviseseis, teatri asupaik, ilmaolud ja transpordivõimalused. Eelkõige jäävad seepärast nägemata suvelavastused, millest on väga kahju. Vanus seab piirid, mida tuleb respekteerida (piletihind, mis minuvanuseid teatrisõpru enamasti piirab, pole Teatriliidu žürii liikmele nii suur probleem).

Kalju Haan: Olen üks eakamaid teatriskäijaid Eestis, sest kiindusin teatrisse juba aastal 1954 ‒ see tähendab, et pea täitub 60 aastat väga tihedat teatrikülastamist. Eelmänguks sellele olid muidugi kogupere teatriõhtud Raadioringhäälingu kuuldemängude ja luulelugemistega, kus nii lavastaja kui lugejana jäid meelde Felix Moor, Hugo Laur ja Mari Möldre, operetiaariatega Ants Eskola, Milvi Laidi, Aarne Viisimaa, Heino Otto, Miliza Korjus, Karl Ots jt.

Endalegi uskumatu on, et olen ära näinud teatrilaval kõik eesti näitlejate põlvkonnad alates August Wiera omadest Vanemuises (näiteks Leopold Hansen, kelle primadonnat Paula Möldrit sai vanadekodus käidud ka intervjueerimas, jne), rääkimata kutseteatri esimese põlvkonna legendaarsetest näitlejatest nagu Betty Kuuskemaa, Mari Möldre, Ruut Tarmo. Näiteks veel neist veidi nooremad Ants Lauter (Estonias aastast 1913) ja Hugo Laur (Estonias a-st 1918) jpt, või nendega kõrvu veel Narvas alustanud ja enne Estoniat Wiera laulumängudes gastroleerinud truu ja õilishingeline Salme Peetson.

Praegu viib mind teatrikassa ette eelkõige kustumatu nälg seesuguse haruldase kunsti järele ning pensionärina säästude arvelt saab see võimalik olla umbes 2 korda kuus (see ju keskmiselt 30-40 eurot 300-eurolisest pensionist). Sel on ka oma hea pool, sest püüan võimalikult täispangale mängida ‒ panna panuse parima teatri, parima lavastuse ja andeka näitlejaansambli, eelkõige aga väärtdramaturgia peale.

Loe edasi Lea Tormis: Tänapäeval on näitleja positsioon silmapaistvam meelejahutajana →