Rubriigiarhiiv: Määratlemata

«Tühermaa», eestlased ja Moskva

 

Vaadake pilte. Need on enamuses ilmumata!!

http://www.goldenmask.ru/press.php?id=1476

 

 

alt

Ühenduse R.A.A.A.M. korraldusel mängisid Eesti näitlejad «Kuldse maski» festivalil.

Lugu ilmus ajalehe Postimeees.

Ega meil Eestis enam Tšehhovi «Kolme õe» moodi suurt Moskva järele õhata. Noorema põlve kunstnike unistused uitavad pigem Londonis ja Berliinis, Pariisis ja Viinis. Vene kirjanik ja krahv Lev Nikolajevitš Tolstoi ütles juba aastate eest õekeste Moskva ihalusest lugedes, et ei saa aru, mis nad virisevad – soovitas rongipilet osta ja sõita.

Venemaa suurima teatrifestivali «Kuldne mask» otsustajatele meeldis R.A.A.A.M.i läinud suvel Viinistu katlamajas mängitud lavastus «Tühermaa» nõnda, et nad kutsusid trupi seda Moskvasse näitama. Lavastust mängiti suure festivali ühe programmi, «Uue draama» raames.

«Tühermaa» festivalietendusele oli suur tung, osa soovijaid jäi ukse taha. Lavastaja Marat Gatsalov palus Moskvas tribüünile panna 300 istekohta. Erinevalt Viinistu etendusest oli saali üks sein klaasist akendega. Need olid kinni kaetud musta kilega, etenduse lõpus rebiti need akende eest, isa ja poeg jooksid õue ja pidasid lumesõda, hästi lähedalt sõitis lavapilti sisse päris rong. Publik oli lummatud. Näitlejaid, lugu ja lavastajat tänati pika üksmeelse aplausiga.

Et oleks selge, siis kõik Vene teatriasjamehed-naised nimetasid R.A.A.A.M.i teatriks. Ametlikes paberites oli kirjas, et teater on Eestist, Tallinnast. Eravestlustes oli üllatav kuulda, kuidas sealsed teadsid väga hästi, et teater on tegutsenud üle kümne aasta ja et seda asja on kogu selle aja ajanud vaid üks mees, produtsent Märt Meos.

Loe edasi «Tühermaa», eestlased ja Moskva

Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab

 

Teatriküljed nr. 74

Nädalise Teatrikülgede uudis on sellel korral üle Eestiline, nimelt ütleb Tallinna Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Kaarel Oja seal, et augustis 2013 avatakse loomelinnakus Sihtasutuse Vaba lava teatrimaja. Selles majas on kaks teatrisaali ja kolm proovisaali.

Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst.“ ütleb Kaarel Oja Teatrikülgedel.

Teatrikülgedel on kaks intervjuud, Märt Meos ühendusest RAAAM räägib muude tähtsate asjade hulgas ausalt sellest kui raske on vabatruppidel teha lavastusi ja neid mängida ka talvel. „Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.“ ütleb Märt Meos.

Pikk intervjuu on seekord vabakutselises lavastaja ja näitleja Raivo Trassiga, ka tema on lisaks muule kriitiline öeldes Eesti tänast teatriseisu iseloomustades , et vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. „Aga enamus on keskpärane.“.

Rapla ühisgümnaasiumi gümnasistid kohtusid Draamatetri maalisaalis näitekirjanik Andrus Kivirähuga ja vaatasid suurel laval 187. „Eesti matuse“ etendust.

Tilgutan lugusid siia jaopärast, Hakatuseks pikk intervjuu kus Raivo Trass muuhulgas ütleb, et totraim uus sõna on “loomemajandus”.

Vana teatrihunt Raivo Trass näitlemisest, lavastamisest ja peanäitejuhtimisest. Raivo Trass on täna vabakutseline lavastaja ja näitleja.

Kua sa, Raivo, oled olnud teatris ja teatri ligidal?

Hohohoo! Sa ei mäleta?

Olid…

… mul oli au õppida kateedri kolmandas lennus. Olime keskkoolipoisid, Jaan Tooming, Kalju Komissarov… Olime 18 ja lõpetasime 22aastasena 1968. aastal. Ja kohe teatrisse.

Te üks kuulus diplomilavastus oli Gorki „Põhjas“?

Seda on esile tõstetud. Jaani (Tooming MM) Saatan… (muigega) Satin ja Kalju (Komissarov MM) Luka. Mina mängisin Vaska Pepelit.

 

Õppisite näitlejateks praegugi teist näitlejatena peetakse lugu, ja kohe lavastama. Miks?

Kooli ajal tegime, noh, lavastasime kõik katkendeid. Me olime see lend, kus otseselt ei olnud lavastajaõpet välja kuulutatud. Aga Voldemar Panso oli niisugune pedagoog, kelle üheks meetodiks oli, et iga näitleja peab oma katkendi esitama, tegema. Ja me tegime.

Ma leian, et see oli näitejuhi töö juba, kui sa mitte ei loe teosest ette ühte katkendit, ei deklameeri, vaid paned kokku kava mitmelt autorilt.

Metoodikas on tähtis see ka, et kui lavakõnes pead ise materjali kokku panema, peab sul midagi öelda, miski siht olema. Ja kui mängid, teed juba rolli või rolle. Panso neid asju nõudis ja eks see ka midagi õpetas.

Loe edasi Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab

Ratas peatab maailma maalitud pildil

Kunstnik Kaido Ole foto all vasakus ja all paremas nurgas. Näitus on avatud 15. aprillini. Fotod Taimo Tammik

26.jaanuaril avati Raplast pärit kunstniku Kaido Ole suur isikunäitus Kumu kunstimuuseumi suures saalis.
Näitusele „Kaido Ole. Kena kangelane ja küllaga vaikelusid“ on kunstnik pannud välja spetsiaalselt sellesse saali ja selle näituse tarvis maalitud ja mõeldud maalid. Kaido Ole sõnul valmistas ta seda näitust ette kaks aastat ja suur osa ajast kulus mõtlemisele, mis ja kuidas. Osa Ole maalidest on nii suured, et ta kasutas maalimiseks NO teatri kõrge laega saali ajal, kui teater Skoone bastionil Põhuteatrit tegi ja pidas.
Kaido Ole uued maalid on suured ennekõike mõttemahult. Vormi suurus omakorda annab mõtetele ja värvidele ja neile vidinatele, millele vaatajana nimegi ei oska anda mõnel juhul, hingamise ruumi.
Ole vaikeludel on ratas all. Kõigil piltidel ühesugune. Ratas veereb ja see viib pilte vaadates mõttele, et pildil on ainukordne hetk tabatud. Seda, mis maalidel jäädvustub, ei juhtu enam mitte kunagi. Lihtsamalt või keerulisemalt sobitub neid maale vaadates näitusemustrisse lause “jõgi voolab” ja teadmine, et ei saa kunagi astuda kaks korda samasse jõkke.
Ei julge hakata Kaido Ole näitust maal maali haaval lahti harutama. Selline tunne on, et näitus kasvab peas, avaneb seda enam, mida rohkem päevi möödas selle nägemisest. Ole kena kangelase pea on näitusesaali laes ja rattad all, kogu näituse mõõtmatusele annab mõõdu maalitud elusuurune kunstnik ise.
Kummaline asi on Kaido Ole Kumu näitusega. Sealt saadud emotsiooni ja mõtteid, neid salajasemaid ei oska ja ei taha sõnastada, see nagu lõhuks tervikut. Seda küll tuleb öelda, et Kaido Ole nüüdisaegses maalimänguruumis on naljakas ja lõbus olla veel kõigele lisaks. Maalid teevad vaataja rõõmsaks.
Kunstnik ütles ajalehele Sirp näitusest kõneldes muu hulgas nõnda: „Kui palju on üheselt mõistetavat või arusaadavat üldse meie ümber? Ma arvan, et väga napilt, sest vist peaaegu kõike saab ja peabki vaatama eri nurga alt. Mulle meeldiks mängureeglid just nii seada ja sellest tulenevalt annab kõik ainet uuteks mõtisklusteks, kui leebelt väljenduda. Provotseerima peab tuima või rumalat, kuid ma ei sooviks kumbagi esmajärjekorras oma n-ö vestluspartneriks. Ise ma ei pea konkreetseid detaile või tekkida võivaid lugusid üldse kõige olulisemaks arutlusobjektiks, ei enda ega ka teiste (kunsti) puhul. Pigem on olulised suuremad valikud ehk siis see, miks põhimõtteliselt tehakse just nii, aga mitte teisiti. Millise põhjendusega on välistatud ülejäänu ja valitud olemasolev ehk jõutud just sellisesse punkti?“
Näituse korraldajad nimetavad kunstnik Kaido Olet üheks Eesti rahvusvaheliselt tuntuimaks ja hinnatuimaks kunstnikuks.
Kaido Ole on loo ja loominguga sees ka Nädalise 2012. aasta kunstikalendris. Programmi “Pikad kolmapäevad Kadriorus” raames on 22. veebruaril vestlusõhtu kunstnik Kaido Olega ning toimub kunstniku autoriraamatu esitlus.
Kaido Ole näitusele on koostatud haridusprogrammid nii lastele kui ka noortele. Lisaks toimuvad Kaido Ole kohtumised kunstiõpetajate ja õpilastega. 1. veebruarist 13. aprillini 2012 viib kunstnik läbi ka viis meistriklassi, milles saavad osaleda gümnaasiumiõpilaste ja õpetajate grupid.

Kõige väiksem vaikelu näitusel. Foto Taimo Tammik

Siis vala valu romanssi


Rõõm inimestele kordaläinud kontserdist. Tõnis Mägi kontserdi alatoon oli küll ülevmõtlik, aga kuna ta teadis, et Purkus tegutseb huumoriklubi ja see võiks enam tuult tiibadesse saada, et mitte öelda raha toetuseks, siis ta jutustas artistlikult oma lugude vahepeal anekdoote tsirkusest ja elukarussellist.

Tõnis Mägi ütles pärast Purku koolimajas antud kontserti, et see, mis väikeses koolimajas sündis, oli ime.
Neljapäeva 26.jaanuari  õhtul andis muusik Tõnis Mägi täispika kontserdi Purku koolimajas.
Mitu aastat selliseid kohtumisi korraldanud MTÜ Purculi liige Heiki Maiberg ütles, et artist Mägi oli selle õhtute sarja teine külaline, kes saalitäie eri vanuses inimesi seistes aplodeerima pani. Peale Mägi on Purkus seda suutnud laulja Voldemar Kuslap.
Mägi kontserdi tegi teda enam kuulanuile eriliseks miski täiesti uus traagiline toon laulja hääles. Kontserti ei saa kirjeldada, aga selles muusikas, mida artist esitas, oli meloodia, harmoonia ja rütmi kooskõla. Lisaks see, millest ta laulis ja kuidas laulis. Improviseerida saab vaid siis, kui põhi on selge üle saja protsendi.
Seda ka ei kohta just eriti tihti, et inimesed seisavad järjekorras, et äsja laval laulnud inimene neid vaid kallistaks. Purkus see kõik oli, lisaks kohvi- ja võileibade laud. Tõnis Mägi ütles, et see tagasiside, mis selliste esinemistega tuleb, aitab luua. Linnas sellist imet ei sünni, kinnitas Mägi ja kiitis inimesi, kes teda kuulama olid tulnud.
Laulja ja muusiku jaoks tegi esinemise eriliseks ka see, et selles koolis on seitse aastat õppinud tema hea sõber, muusik Riho Sibul. Riho kirjutatud ja Tõnis Mägi kuulsaks lauldud „Aed“ – „Päike paistis ja aed oli haljas…“ – on lugu, milles Vladislav Koržetsi sõnad. Kuidagi kokku kõlas kõik, kui hiljem selgus, et järgmine külaline Purku koolimajas ongi tuntud humorist ja kalateadmamees Vladislav. Külla on tulemas ka Ivo Linna.
Ja aprillis tuleb Purku inimestele taas külla Egon Nuter, kes eelmisel korral tundis, et publik pisut pettunud oli, kui mees nalja ei teinud. Nüüd on näitleja otsustanud, et publiku tungivale soovile vastu tulles valmistab ta ette oma naljakava, mille esietendus just Purku koolimajas on.
Lisaks kontserdile vaatasid inimesed oma koolimajas karikaturist Rein Lauksi šarže tuntud Eesti inimestest.

Vargamäe voonake pruutide koolis

Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.


Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?

Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

Loe edasi Vargamäe voonake pruutide koolis