Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Filmiprodutsent on diletant, kes oskab kõike

 

 

 

Artur Talvik lükkab kokkulepitud kohtumisaega kaks korda ühe tunni võrra edasi. Kui lõpuks tuleb, ütleb selgituseks, et pidi järjekordselt, nagu lõvi, seisma filmitegemise põhitõdede eest.

Teleperekonnast, teatriharidusega, kinomees – produtsent – Artur Talvik, räägib kiiresti ja võrdselt põnevalt Eesti dokfilmis tõusuaja ja oma suitsetamise mahajätmise vaevadest.


Kuidas sa enda jaoks dokfilmi defineerid? Mis film on dokumentaalfilm?

Tänapäeval on seda väga raske teha. Eriti kui mõelda, kust jookseb teledoku ja kunstilise või suure dokfilmi piir. Teledokk on väga ülevaatlik asi, autoripositsioon suures dokfilmis on palju olulisem kui teledokis. Sõnum…

Sõnum tuleb ikka läbi autori. Samas siis ta ju pole dokumentaalfilm.

Mul on selline mulje, et Prantslased võtavad filmi kui filmi. Neil igasugune dokk on omamoodi mängufilm, on tohutult subjektiivne.

Ma võin sinust doki teha, sa oled reaalne inimene, aga mina panen ju selle kokku. Sina oled savi filmi tegemisel, abivahend. See muidugi ei tähenda seda, et tohiks ebaeetiliselt oma tegelasi ära kasutada.

Arvan, et need, kes teevad dokke ja on üleolevad, mõnitavad… neid ei tohiks üldse kaamera juurde lasta. Esimene asi, millega dokki tegemist alustad peab olema sinu armastus oma kangelase vastu.

No see on elus kõigega nii. Kõige sellega vähemasti, mis hea.

Tõenäoliselt, aga on dokke kus tunnetad ebameeldivalt seda, kuidas inimest on kurjasti ärakasutatud. Näed ära.

Ma ei ütleks, et dokk – põnev žanr – on minu esimene või ainus armastus. Tegelikult minu ambitsioon on ikkagi suur mängufilm. Produtsendina, vanus hakkab juba selliseks minema, et ise julge ehk enam režiisöörina teha.

Samas ma tunnen, et võiksin ka mõne asja ise ära teha. Nii palju on väiksemaid asju tehtud ja suurte loomise juures oldud. Lisaks mu näitleja taust, muuseas, enamus Eesti parematest rešisööridest on tulnud lavakunsti kateedrist või näitekoolist.

Ei ole.

On küll. „Kevade“ – Kruusement, Kromanov, Kiisa asjad. Nüganen, noor Baskin…

hull fenomen. Film on ennekõike ikka näitlejatöö, siis tuleb kadreering, atmosfäär, rütmika…. kõik sellised asjad. Kui sul näitleja on ikka tummahammas või teeb teatraalset jura, siis…

Arvo Kukumägi ütleb hoopis, et filminäitleja peab operaatoriga hästi läbi saama.

See on selge, see on see, et tajud ennast misanstseenis, see on teine asi. Pealisülesande annab ikkagi režissöör. Tema vaatab tervikut. Kui puudub näitleja juhtimise oskus, siis võid teha ühe stseeni väga hästi ja operaator ütleb ka näitlejale, et misanstseenis oled sa väga hea. Samas operaator ei tarvitse tajuda tervikut sellisena, nagu režissöör seda peab tajuma. On üksikuid operaatoreid muidugi, kes suudavad seda teha.

Eesti film on läbi aegade olnud paras peksupoiss. Ikka see pole hea ja teine on halb.

Sellel on objektiivseid ja subjektiivseid põhjuseid. Üks põhjus on kindlasti see, et oleme halastamatult 100% konkurentsis maailma filmidega, vähemalt kino kommerts ladvaga. Vaadatakse seda filmi ja küsitakse, miks Eesti filmis ei suudeta nii teha.

Teater jällegi, üsna sarnased asjad filmiga, kuigi väga erinevad, vaadatakse ainult Eesti kontekstis. Väga vähe inimesi on näinud muu maailma teatreid. Selline lai võrdlemise skaala inimestel teatrist rääkides puudub. Sellepärast tundub teater ka põnev. Muidugi on teatri lsee eelis, et seal kogu aeg tehakse.

Filmi juurde tagasi tulles, me filmi tootmise mass on nii väike, et ei teki järjepidevust. Ei teki baasi kust tipud saaksid välja hüpata.

No vot, Eesti on nii väike, et siin ei saa olla elukutseline filminäitleja. Ta ei ela ära.

Just. Rootsis, kus tehakse 45 filmi aastas, saavad üks kaks inimest olla filminäitlejad. Nõukogude ajal Tõnu Kark ja Lembit Ulfsak, see number filme, mida need mehed on teinud, see on aukartust äratav, julm…

Me võime rääkida suurest kunstist, suure kunsti eelduseks on käsitöö oskused.

Mitte ainult näitlejatel…

…stsenaristidel, rekvisiitoritel, valgustajatel, kogu tehnilisel personalil, administratsioonini välja. Film on tohutu tiimitöö. Peeter Simm ikka ütleb, et on nii mõnegi filmi ideed, mingid lahendused saanud valgustajatelt. Kogu see suur energia mass, mis filmi nimel kokku tuuakse hakkab tegutsema ühe asja nimel. Seal on küll platsikunn režissöör, kes peaks viima armeed edasi, andma kätte õiged suunad aga väga palju sõltub neist kellega koos tehakse. On juhtunud nii, et oledki saanud hea tiimi ja võtted läbi häda kätte ja siis tuleb tegemisse auk. Inimesed tahavad elada, sa võid neid mingite reklaamide või asjadega mingi perioodi neid veel üleval hoida, aga kui stabiilsus alas puudub – nad lähevad minema. Seni kuni oled noor viitsid veel riskida, aga kui tekib pere, siis tahad stabiilsust. Näiteks oli üks jube hea rekvisiidi poiss, kes läks laevale kokaks.

Detailikesed teevad heast filmist väga hea filmi.

Usud sa ikka, et selline järjepidevus...

…selle usu nimel, ma täna sinuga kohtumisele kaks tundi hiljaks jäin. Raha on üks asi küll aga ma arvan, et rahastamise allikate mitmekesisus peaks olema. Vendadele, kes tahavad teha kommertslikumat filmi võiks olla puhas selline oma investeerimisfond. Sellised vanade ja kobedate tüüpi filmid, mis võiksid raha tagasi tuua.

Läbi mõnede õnnestunud filmide on respekt Eesti filmi vastu tagasi tulemas. Uusi ja huvitavaid tegijaid tuleb, on. Konkurents on. Nüüd on massi vaja, et tekiks mitmekesisus. Mass on eeldus, et tekib oma geenius. See omakorda oleks hea kogu Eestimaa kui filmimaa promomisele.

Eks see kõik ikka rahapuu taha pidama jääb?

Ma ei tea, ma ei viitsi sellest rahast rääkida. Kuna ma olen selline võitleja tüüp natuke, siis elu on viinud mind sinna juurde kus olen pidanud selle jamaga tegelema. Ehki, mulle meeldib olla produtsent, aga tuleb aru saada, et produtsent ei ole filmidirektor.

Mis tööd teeb filmi juures produtsent?

Me oma saksa sõbraga, kes on suur produtsent, lükkab aastas seitse telefilmi ja paar kolm kinofilmi teha (Eestis tehakse kolm, neli mängufilmi aastas. MM), naljatame, et produtsent on diletant, kes peab kõike oskama. Kui keegi filmitegijaist jääb haigeks, siis teoreetiliselt võiks ta sinna asemele astuda. Ehk, produtsent on inimene, kes peab valdama täielikult kõiki filmi protsesse.

On rahaprodutsendid, selline Ameerika süsteem, kus istub suur onu, kes on sisuliselt pankur. Ütleb, et teed nii ja kõik, ütleb, et sa lendad ja siis lendadki, nägemist.

Euroopa süsteem, see on meile omane, on loov produtsent, kes siis kas leiab ise idee või osaleb koos režissööri ja stsenaristiga mingi idee arendamisel. Viib siis selle protsessi lõpuni. On tööhobune.

Aga raha?

Headele ideedele tuleb raha juurde. Sa pead olema sellele avatud.

Paned lipsu ette ja lähed pankurit ära rääkima.

Ma olen pankurite juures käinud aga ma pole sellepärast lipsu ette sidunud. Ma teen seda, pankur tunnetab ära, kas sa armastad seda, mida teha tahad võid teed seda tööd sellepärast, et saaksid vorsti süüa kodus koos perekonnaga. Absoluutselt saavad nad sellest aru. On ka kolmas variant, et see, mida tahan on meile mõlemale kasulik. Samas ükski Eesti film meile mõlemale raha mõttes kasulik ei saa olla. Ta võib mulle süüa anda aga rikkaks meid ei tee. Turg on nii väike, sellepärast.

Raha tuleb siis kui sul on saja protsendiline armastus selle vastu, mida sa teha tahad, teed. Usud režissööri, usud stsenaariumisse, sulle meeldib see, sa armastad seda ja see läheb läbi, nagu võist. Jah, see võtab võib olla viis aastat aega, kannatust peab ka olema, see või võib teinekord palju tihedam ja külmunum olla kui sa arvad.

No siis on ju hästi.

Muidugi, probleem on selles, et need protsessid on nii pikad. Minu kannatus aeg ajalt katkeb. Tekivad kõhklused. Ma ka ju muutun. Huvid muutuvad. Kümme aastat tagasi mulle meeldisid litsid, pätid, sõda – kõik, mis on räige, eksistentsialistlik, piiri pealne. Ja tegin sellest siis filme.

Täna mulle meeldib mõnusa muigega suunurgas vaadata ümbritsevat. Eksistentsialism selles mõttes samuti – tajuda ja jälgida seda absurdi, mis me ümber toimub. Kaks täiesti erinevat vaatenurka. Täna ma teeks kümne aastataguseid asju läbi väikse iroonia, huumoriprisma. Ehk siis, et kui filmiprotsess väga pikaks läheb, siis võib väsida armastusest. Oma armastatud naisest ju võib ka poolel teel väsida vahel. Ma olen idealist. Selge on see, et on vaja mingit pauerit oma armastuse piisava kirega väljendamiseks. Teisi tuleb nakatada kui sa käid ja nohised nurgas, siis ei tea keegi su armastusest midagi.

Me elu ju suurem jagu nohisetaksegi maha saamata aru, et see on nohin.

Kahju. Dokfilmi projektid on väiksemad, see ongi doki mõnu. Olen palju vabamate kätega väljendamaks seda, mida tahan väljendada. Kui sul aga on kümned miljonid eelarve, siis kahjuks ikkagi raha dikteerib mingid piirid ette. Kuni sa ei ole suutnud tõestada vastupidist, et sa oled geenius, nagu on soome filmitegija Kaurismäki. Tema võib juba teha mis tahab. Selleks aga, et selle vabaduseni jõuda pead vaeva nägema ja ennast tõestama.

Mis sinu enesetõestuse teel praegu käsil on?

Film mida me lõpetame on sellest kuidas Tõnu Kaljuste Naissaarele Nargen Operat ehitas. See on nüüd asi, mida ma olen jälginud viis aastat ja kaks aastat on selle filmiga töötanud ka režissöör Priit Valkna. See on mulle väga südamelähedane tegemine. On seotud loominguga.

Teatriga.

See ei ole etableerunud teatrifilm. Mul oleks väga raske minna Estonia teatrist filmi tegema.

Aga Lembit Petersonist?

Ta on väga, see võtaks mul väga tükk aega aega, selle tegemise selgeks mõtlemine. Pigem muidugi teeks filmi Theatrumist kui Estonia teatrist. Seal on asjad põnevamad, huvitavamad, see maailm ei ole veel raamistunud.
Tõnu film, ma ei ütle, et see on film teatrist, see on film loomisest selle kõige paremas mõtles. Tõnu loob seal nii arhitektuuri, muusikat teatrit, näidendeid, – osaleb protsessides. Kõik ühe asja nimel. Olen temalt isiklikus plaanis ka väga palju mõtteid ja energiat saanud. Tõnu Kaljuste uhke üleolek süsteemidest, kuigi need sundisid teda tegema olulisi kompromisse, annab mulle tohutult uut julgust ette võtta. Kui sul ikka kuningatütar eesmärk ei ole siis sa teda ka iialgi ei saa. Latt peab olema kõrgel, ei tohi resigneeruda, isegi kui oled üle neljakümne. Tõnu on üle viiekümne. See pole põhjus villaseid sokke jalga tõmmata.

Ma mõtlen, et vanus hoopis kohustab.

Nii muidugi, see on isegi õigem, et tohid vananedes veel vähem resigneeruda. Vanusega see aga see surub ennast peale, kudedest. Seetõttu pead veel rohkem olema valmis resignatsioonile vastu tatti andma. Tõnu on ses mõttes suur eeskuju. Üks asi veel, mis meid võibolla ühendab on armastus mere vastu.

Meri, mere reeglid on looduse reeglid. Sa justkui tunned ennast täielikult vabana, ainuke asi, kui vanajumal mõtleb, et laku panni, siis viskab su paadi kummuli. Respekt looduse vastu peab olema, ole sa nii urbaniseerunud kui tahes.

Armastad kanda madruse särki, tahtsid sa lapsena meremeheks saada?

Sellist tahtmist ei olnud. Näiteks kui mulle tehti peale lavakat pakkumine Viljandisse Ugala teatrisse, siis ma ei läinud. Mitte, et see oleks halb linn või teater aga minu iseloom vajab võimalust, et korraks vaadata piiramatusse avarusse. Mul maamaja on ka täiesti mere ääres, loed raamatud ja tõstad pilgu, vaatad, mis toimub. Linnas võid mitu päeva elada ja ei teagi, et väljas on torm. Reaalsustaju kaob ära, elu tunnetus. Mere ääres see on olemas. Meri ei ole üle arendatud, on metsik.

Ma olen lisaks Kuusalu valla Tapurla külaseltsi esimees. See on nii tore seal. Korraldame jaanitulesid ja muinastulede öö on traditsioon. Põletame muinasriste, võimsalt ürgne olemine on selles asjas sees, see on kaif. Küla elu on mul tore hobi. Ühistegemises on oma võlu ja see ei ole alati kõige kergem. Tegime korda vana piirivalve torni, värvisime ära.

Kui palju Eesti filmiilmas raha pärast kakeldakse?

See kisma, mis oli on oluliselt vähenenud. Süsteem toimib. Küsimus on selles, et ta on alarahastatud.n tegijaid on, lihtsalt võiks rohkem teha. Ega riigi raha moodustab iga päevaga aina väiksema osa eelarvest. Eestis on kuus seitse suuremat arvestatavat mängufilmi teha tahtvat firmat.

Tuleme tagasi su tegemiste juurde.

Kaljuste film, peaks valmis olema jaanuari lõpus. Nimi on „Vastutuule saal“. Siis Kiur Aarma teeb produtsendina Ruudus filmi „Valge laev“ kolm vana dissdenti, Madisson Parek ja Kelam – mis neist tänaseks on saanud. Siis ma teen üle pika aja ka režissöörina filmi Barutost. Arendamises on lugu vend Vahindrast. Jutustame Budha lugu, mis on sarnane Vahindra looga. See nõuab uurimist.

 

Baruto film, väiksest külast tulnud Eesti mees läheb miljoni linna Tokiosse, üksinda. Hakkab tegutsema nende traditsionaalsel alal. Jaapani maausu reeglite järgi toimivas võitluses. Siin on kaasaegset absurdi juba päris palju. Plaanin aasta esimeses pooles ühe kuuajase raksu Jaapanisse teha. Põhivõtted, et siis kusagil novembris selle filmiga välja tulla. Ma teen filmi elust, sport on selles vormiline vahend.

See kuidas isiksus kasvab, see on põnev. Kaido Höövelson, Baruto on seal sisuliselt sama kuulus nagu rahvusvaheline rokk staar. Kui ta tänavale tuleb, ei ole jaapanlast, kes teda ei teaks. Nad saavad kohe aru, et see on sumomaadleja. Kui teavad, et on Baruto, siis teavad Eestit. Põnev on kuidas Eesti mees, eurooplane saab hakkama tohutult kinnises ja põnevas kultuuris.

 

Artur Talvik (sünd. 1964) omandas hariduse Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemas Lavakunstikoolis, kuid on 90-ndate aastate algusest teinud karjääri filmitööstuses. Alustades teise režissöörina viie rahvusvahelise täispika mängufilmi juures, on ta tänaseks tootnud või kaastootnud kolm mängufilmi, kolm lühifilmi ning üheksa dokumentaalfilmi, viimastest viiele oli ta ka režissööriks. Talvik on produtsendi ja režissöörina teinud rohkem kui 50 reklaamfilmi, mis on talle võitnud arvukalt auhindu; samuti on ta tootnud kaks teleseriaali. Ta on tegutsenud Eesti Filmi Sihtasutuse nõukogu esimehena ning on käesoleval ajal samas ametis Eesti Tootjate Liidus. Hetkel on ta partner tootjafirmas Ruut ning firma filmiosakonna peaprodutsendi positsioonil, arendades mitmekülgset mängu- ja dokumentaalfilmide paketti.

Väljavõte Eesti – Saksa koostööfilmi „Kõrini“ (2005) koduleheküljelt. Artur oli filmi produtsent.

 

Happy 70th Birthday, Jaan Kaplinski!

 

 

Pildistab maailma. Jaan Kaplinsk 2010. aastal Esna soos.

See on lugu mille järgi sai parajaks Maalehe lugu.

Väga, väga võõras, on võõras keeles Eestis, Raplas, Mahlamäe tänaval kirjutada eestlasest suurmehele, kes elab Võrumaa serval Mutikul. Isegi siis, kui ta oma sünnipäeva eest Uus-Meremaale on läinud. Aga…

Läinud aasta 10. detsembril kirjutas Jaan Kaplinski oma blogis inglise keeles loo, pealkirjaga „Goodbye my Estonian“. Muu kurvastava hulgas ta seal ütles, „Thus I feel I have been an Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian writer.“ See tähendab eesti keeles: „Nõnda tunnengi, et olen Eesti kirjanik olnud pool sajandit, kuid enam ma Eesti kirjanik ei ole.“. Mis on valesti, et vana mees nii mõtle(s)b?

Jaan Kaplinski on kirjutanud ka nõnda: „Aastat nelikümmend tagasi tulin Elva metsas kõndides äkki mõttele, et kas siis, kui meie keeles poleks sõna “armastus”, oleks armastus olemas, ja kuidas me sellest mõtleksime ja arutleksime. Vähemalt sellel ajal mõtlesid noored inimesed palju sellele, kas nad ikka armastavad või ei, kas see, mida nad tunnevad, on armastus jms. Keeli, kus meie “armastuse” taoline sõna puudub, on tõesti olemas. Seal ei saaks armastuse üle meie viisi ka mitte arutleda. See mõte oli üks tõuge, üks väike arusaam, mis viis mind eemale realismist ja lähemale nominalismile. (Usun siiski, et puhast nominalismi olla vaevalt saabki, nominalism ongi vaid eemaldumine, vabanemine realismist).“

Loe edasi Happy 70th Birthday, Jaan Kaplinski!

Madis Kolk – hipinostalgiast kantud teatriteoreetik

Madis Kolk

Teater, Muusika, Kino peatoimetaja Madis Kolk vaatab oma kabinetis tõtt Lemming Nageli 1980. aastal valminud maaliga. Ütleb tänaste noorte tehtava teatri kohta uussiirus ja armastab Led Zeppelini muusikat.
Lemming Nageli maalil on kummaline aparaat, võiks ju mõelda, et igiliikur. Igiliikurit ja igiliikumist saab mõelda kultuuriks. Nageli maalitud masinal on rattad, kaks pedaali ja rohkesti muid täpselt joonistatud detaile. Kaks nuppu on – punane ja roheline. On ekraan ja jupp masinast välja ulatuvat filmilinti. Ekraanil on modernisti portree, mis võib olla ka postmodernisti oma ja ehk isegi postpostmodernisti peegeldus. Kes teab? Aparaadi ümber on tühi ruum. Madis, kes iga päev igiliikuri pilti vaatab, on teatriteoreetik, ise ütleb, et pidurdamatu.

Need maalid te toimetuse seintel tuletasid mulle meelde, et olen viimastel aastatel püüdnud aru saada oma maitse kujunemise käigust. Lapsepõlvekodu kõrged laed, rongijaama seinal rippuvad vene vägilased ja kolm karu, lumepallid, mida Voldemar Panso Noorsooteatris lavastatud „Kevade“ tegelased saali loopisid… kõik selline.

Eks seda maitse asja olegi üheselt raske seletada. Ma enda puhul oskan seda ehk muusikamaitse kaudu jälitada. Minu noorus, minu kõige tundlikumad aastad jäid ka meie riigile kõige tundlikumasse aega. Taasiseseisvumine, laulev revolutsioon… subkultuuride arenemise ja ka moodi tõusmise mõttes oli see väga kiire aeg. Alles olid pioneerikaelarätid ja siis tulid paralleelselt hevimehed, punkarid, … kõik tuli korraga. Uued trendid.
Olen Keilast pärit. Meil oli koolis hästi tore seltskond. Minu pinginaaber Andrus Uuspõld, kes on muusik praegu, Andruse vanem vend Jan Uuspõld, praegune koolitaja Kristjan Otsmann, tänane ajakirjanik Arvi Tapver… olime sõbrad, tegelesime muusika ja muude kunstidega ning mingi ajastuvaimulise reaktsioonina hakkasime pigem huvituma eelmiste kümnendite kultuuripärandist.
Loe edasi Madis Kolk – hipinostalgiast kantud teatriteoreetik

Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi

 

Selle ukse taga Võru vanas viinavabrikus mängiti läinud suvel Uku Uusbergi lavastust, mis lähtus Slawomir Mrožeki näidendist nimega  „Pidu”.

Eesti Draamateatri näitleja Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi Tartus Vanemuise teatris 24. veebruaril.

 

Uku, kuidas sa ennast sellist asja tehes tunned?

See on oma olemuselt midagi täpselt nii keerulist nagu sa selle enese jaoks teed. Ametlik “tellimus” on ikkagi kontsert, mitte lavastus. On heaks tavaks saamas, et ka sel üritusel püütakse kontseptuaalselt ühtset tervikut luua, parimal juhul ka midagi sellega öelda, vaatenurka avada. Ja see ongi see keerulisem. Nii ka minu jaoks.

Teatrilavastuse tegemisest erineb see kontsert jagatud vastutuse poolest. Õhtu kunstiline juht on muusikainimene, sel aastal Ando Kiviberg, kellele on kõrvale määratud lavastaja ja kunstnik, sel aastal Iir Hermeliin. Kontserdil kõlava muusika valib peamiselt kunstiline juht. Valitud palad on mulle ette antud “tegelasteks”. Meil Andoga on õnneks õnnestunud ikkagi juba muusika valimise juures koostöös olla.

 

Loe edasi Uku Uusberg lavastab vabariigi sünnipäeva kontserdi

Kuidas jäädvustada liblikate tantsu

Alljärgneva loo saatis Teatritaskule Lätis elav sõber Hannes Korjus.  Taskutegijatele tundub, et just tants on see, millest siin ruumis pisike puudus on olnud. Hannese põhjalik analüüsiv lugu laiendab tantsust mõtlemise piire igatahes.

 

Hannes Korjus

 

Kuidas jäädvustada tantsu – see on vist samavõrd igavikuline küsimus kui hamletlik „olla või mitte olla”… Ehk seepärast on mõistetav ka see lõppematu alkeemiline tung, mis innustab ikka ja jälle leidma liitmistehte tants + film tulemusena tekkivat tarkuse kivi” – seda, mille nimeks on „dance film”… Käesoleva kirjutise ajendiks sai Läti filmirezissööri Kristine Zelve 2007. aastal valminud „dance film” almanahh.

 

 

Loe edasi Kuidas jäädvustada liblikate tantsu

Ülo Vooglaid: Vanaisa lood 27. Matemaatika

 
Täna on 1.september Tasku kadestab kõiki kooliminejaid ja avaldab ühe professor Ülo Vooglaiu lapsepõlvepildi seks puhuks. 

Esimestes klassides meeldis mulle üle kõige matemaatika. Tore oli ülesandeid lahendada, aga veel toredam oli ülesandeid koostada. Viiendas klassis teadsin, et no matemaatika on lihtne ja kerge, et tean palju rohkem, kui nad üldse arvata oskavad.

Ja siis juhtus, et õpetaja kutsus mind klassi ette, tahvli juurde, kirjutas kriidiga: „ 3 x 2 =” ning küsis: „ Kumb nendest arvudest on korrutaja ja kumb korrutatav?” Ühmasin, et sellel ei ole mingit tähtsust, et see on ükskõik.

Siis juhtus midagi ennekuulmatut. Õpetaja vihastas, lõi laia käega vastu lauda ja haaras teise käega oma tagumiku alumisest osast kinni. Kui ta rusikasse surutud käe ära võttis, minu nina alla tõstis ja käratas: „Ükskõik on siis, kui sa lased omale pihku ja nuusutad seda ühest või teisest otsast!”. Kõik naersid.

Loe edasi Ülo Vooglaid: Vanaisa lood 27. Matemaatika