Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Jaak Prints: Ma olin nemad

Kaks tundi näitleja Jaak Printsiga, mil me teineteisest üht-teist teada saime.

Sel päeval, kui me Jaak Printsiga kohtume, antakse Eesti teatrile NO99 Roomas Euroopa tähtsaim auhind – uue teatrireaaluse preemia, European Theatre Prize New Realities. (Jaak Prints töötas teatris NO99 aastatel 2005–2012.)

3. jaanuaril algavad Tallinnas Vene Teatris William Shakespeare’i näidendi “Richard III” proovid. Peaosas mängib Jaak Prints ja teeb oma Richardi vene keeles.

NO-teatri auhind on ka sinu auhind, osa sinu tööst.

Muidugi rõõmustan ma selle tunnustuse ja kolleegide üle.

Euroopa teatriauhindade žürii liige, Poola dramaturg ja teatrikriitik Piotr Gruszczyński pidas oluliseks märkida, et seekordsed auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Ma usun, et see on tabav tähelepanek. Oskaksin ehk niipalju lisada, et tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad. Loe edasi Jaak Prints: Ma olin nemad

12 armastavat naist

Sulev Oll kirjutab Maalehes raamatust “Kaksteist armastavat naist”

Margus Mikomäe 12 armastust

Hinnatud teatrimees läheb, vastne raamat kaenlas, lavale ja võtab oma hinge alasti, abiks 12 väärika, aga ka vallatu sõnaga teatrinaist.

Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.

Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega. Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paika panija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus! Loe edasi 12 armastavat naist

Mullune lumi toidab maad

„Mullune lumi,” vastas mu õpetatud vestluskaaslane küsimusele, kas ta on lugenud riigikogulase Barbi Pilvre alkoholiaktsiisiteemalist arvamuslugu, mille moraal olevat, et täidame maa joodikute asemel loomadega, inimene elagu linnas. See „mullune“ jäi mind kummitama. Nagu ka me jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas „head“ linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja „pahad“ maainimesed, kelle jaoks mets porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks. Loe edasi Mullune lumi toidab maad

Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Selliseid asju on väga palju maailma juurde tulnud, mida me lihtsalt ei tea. Ometi teame, et teame rohkem.

Ägame vähemalt näoliselt informatsiooni ülekülluse all. Üha selgemaks saab, et mida enam me teame, seda vähem teame. Tarkus on rumaluse tunnistamine? Ma ei taha seda ikka veel tunnistada. Kuidas saab olla, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina?

90aastane Vello Salo ütleb Vikerraadio ööülikoolis Koguja raamatust kõneldes, et õppige heebrea keel selgeks. Et see on nutitelefoni abil ju võimalik ja tõlkige endale „Koguja raamat” ise.

Ma juba aastaid vaatan oma akende ämblikke maal ja olen võlutud härmalõngade ilust. Ämblikuvõrgu tugevuse saladust ei ole teadlased suutnud avastada. Loe edasi Ämblikuvõrkude saladused ja uudishimu

Kaksteist armastavat naist

Mikomägi_2 kaas valmisMikomägi_2 kaas valmis

Saal läheb pimedaks ja lava valgeks

Muuseas ma armastan teid! Nii tahaksin seda raamatut alustada. Ja siis maha vaikida, kuidas suured sõnad kirjapandult õõnsad tunduvad. Nagu enamasti vaikivad mehed maha, kuidas nad pabistavad enne intervjuud armastatud naisega. Pabistavad nii, et ei aita kogemused, ei ussi- ega püssirohi. See on nagu teatris, kus närv kaob siis, kui astud laval esimese sammu või ütled esimese lause.

Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht

„Eesti Vene teater tuleb intensiivsemalt tööle panna,” ütleb pisut üle kuu aja selle teatri kunstilise juhina töötanud Filipp Los (50).

Vene teatris tõesti elu keeb. Laval teevad õhtuse etenduse proovi lavastaja Viktor Rõžakovi Moskva Kunstiteatri stuudio lõpetajad, kes täna mängivad Juuliansambli nime all. Oma kabineti on Filipp Los andnud kasutada lavastajale, kes osaleb hetkel käimas oleva loomingulise laboratooriumi  töös.

Mehe mõõt

Sain Filipp Losi maailmapildi mastaabist aimu üsna kohe, kui tutvusime. Siis juhtis ta veel Moskvas meie Vaba Lava moodi teatrit, oli seal direktor. Saime tookord kokku mu juures maal. Ajasime päev otsa juttu, jõime kohvi ja juttu jätkus. Kultuurijutud olid. Tema küsis minult seda ka, kas lähen Põlvamaale, maanteemuuseumi esietendusele. Lavastuse nimi oli „Vaga vend Vahindra”. Ma ei olnud seda minekut plaaninud. Kohmasin, et see on kaugel ja kuidas ma saan. Sellepeale vaatas Filipp Los mind imestunult, et kuidas see saab kauge olla. Läks nõnda, et ta sõitis Raplast läbi, võttis mu peale, käisime etendusel ja sõitsime öös läbi Eesti tagasi. Ja taas oli meil, mida ja millest kõnelda. Oli 1. august 2014. Moskva mehe mastaap oli ja on ilmselt selline, et hea teatri jaoks ei ole ükski vahemaa liiga pikk. Loe edasi Filipp Los: kuu aega Eesti Vene teatri peanäitejuht