Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Kõigi omavalitsuste volikogud – iseseisvuge!

Eesti riik on suur mees juba, peaks olema täiskasvanud. Suuruse üks tunnus on suuremeelsus. Suureks saab saada see ka, kes ise füüsiliselt väike. Meie riik ennast füüsiliste näitajate poolest suurriikidega võrrelda ei saa, aga loomulikult ei peaks me ennast suurtes maailmamängudes kellegi käsutäitjana tundma. Kahjuks on me riigijuttudest see kadunud, et me oleme eestlased, meil on oma riik ja omad reeglid, omad tõekspidamised ja hoidmised.

Pühapäeval selgub, kellest saavad me omavalitsuste volikogude liikmed. Ühendamiste ja ühinemistega seoses jääb meil valdasid alles 79 ja volikogude liikmeid saab olema 1729. Mulle on kogu aeg tundunud, et Eesti riigi üks püsimise põhialus, tees ja käitumine võiks olla väikeste hoidmine – hoiame väikest metsatukka, jõge ja mäge, väikese otsustusõigust. See oleks meie ja omamoodi.

Olgem ausad, et meil on vallavanemad ja varasemad volikogulased omavalitsemise käest ära andnud või lasknud ära võtta. Selline suur jõud andis otsustamise pealinna ministeeriumitesse ja kuhu kõik veel. Ehk nüüd uued volikogud suudavad võtta kohapealse võimu enda kätte tagasi?

Põhiseadus ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Ja teine tähtis lause: „Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks.”

Järjekordsete valimiste üldiselt meelelahutuslikku tralli vaadates jääb mulje, et need tähtsad laused on meelest ära läinud. Mina küll saan ikka veel aru nii, et otsustaja ja suundade määraja on volikogu. Aga valimiskampaaniate rõhk on seal, nagu valitaks linnapäid ja vallavanemaid. Kogu riigis peaks valitsus olema vaid täidesaatev võim. Vallavanemad, linnapead ja palgatud spetsialistidest valitsus täidab volikogu korraldusi, viib häid mõtteid ellu. Miks meil siis hoopis kummitemplid moes on, kus üks ütleb ja teised järele kiidavad?

Loen oma piirkonna kandideerijate nimesid ja leian, et igas parteis ja igas nimekirjas on vähemalt üks inimene, keda ma oma kogemuste põhjal usaldan. Samas näen, et kokku need targad ei saa – konkureerijaid ei ühenda ühine huvi, vaid lahutab erakondlik või valimisliitlik, mis on seatud kõige tähtsamaks, nii et kohalike kogukondade ühishuvi on kusagile maha pudenenud.

Teine asi, mida märkan, on see, et ühinenud või ühendatud väikeste volikogusse kandideerijad ei taha suurt midagi. Mõni lubab kergteed ja mõni mingit muud objekti… Näiteks kohaliku võimu ja iseotsustamise taastamist, seismist just selle ühe kohaliku omavalitsuse rahva eest ei loe välja mitte kusagilt.

Ikka tahaks ju loota veel… Et eestlane taas laulma hakkab ka külades. Oma laulu.

Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Maailm on ennast pea peale pööranud. Diktaator Lukašenko on Minski linnapildist automaatidega OMONi jõmmid ära korjanud, demokraatlikus õigusriigis Hispaanias peksab politsei oma riigi rahulikke kodanikke.

Oma 60aastase elu jooksul ei ole ma nii segast aega tajunud kui praegu. See teeb kirjutamise vastutusrikkaks, kuid samas raskeks…

Minskisse sattusin nüüd hiljuti, kui just olid lõppenud meie ajakirjanduses ka ohtlikuks peetud sõjaväeõppus Zapad. Küsisin seal tuttavatelt ja võõrastelt, mida nad õppusest arvavad, ja sain vastuseks, et need on Valgevenes nii tavalised. Keegi ei näinud Zapadis midagi erilist, enamik inimesi polnud sellest kuulnudki.

Minski tänavapildis oli pea igasugune sõjakus kadunud. Isegi loosungit „Minsk – gorod geroi!” märkasin vaid korra. Loe edasi Sõja ja rahu, lagunemiste ja ühinemiste sügisvalgus

Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

„Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides” ilmus esmakordselt 2011. aastal. Marani elufilosoofia ja selle kujunemise lood kirjutas üle Alo Lõhmus.

Rein Maran on oma loodusfilmidega me, eestlaste loodusesse suhtumist mõjutanud üsna samamoodi nagu Fred Jüssi oma raadioloengutega ja ajakiri Eesti Loodus oma järjepidevusega. Elu on õppimine, õppimise tuum on märkamine ja märkamistest saab looming. Vaid nõnda on inimese elu rikas.

„Igal olevusel on oma maailm, omailm, nagu seda nimetab Jakob von Uexküll. Omailm on määratletud sellega, missugused kontaktivõimalused olevusel ümbritsevaga on. Omailmad on aegade jooksul läbi põimunud süsteemiks. Ja seda omailmadest moodustunud süsteemi, kõike kokku, me nimetame eluks. Eluks, mille ees Albert Schweitzer aukartust tundis,” ütles Maran aasta tagasi Maalehele.

Elu filmides on vägev väljend. Loe edasi Rein Marani ilmaruum – maa peal ja kinos

Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas

Tähelepanuväärt suveteater sünnib vana väega kohtades

Olen suvelavastustest kirjutamisega seekorad hiljaks jäänud. Neid üldjuhul enam ei mängita. Kui, siis ehk tuleval suvel. Nüüd laon nähtud etenduste kavadega pasjanssi ja püüan peas selgust saada, millest suveteater mulle/meile teada andis.

Selle suve lavastustes näitasid ennast mitmed noored näitlejad, keda tahaks märgata ka edaspidi. Üks üsna ootamatu joon, mida märkasin, on kirjutatud sõna tähtsuse rõhutamine. Selle juurde kuulub uute tulijate mastaapne enesest märku andmine. Püüan seletada… Loe edasi Suvelavastuste kaleidoskoopi keerutamas

Tromb lõhkus ainulaadse dendropargi 10 sekundiga

 

  1. augusti õhtul käis tromb üle Järvamaa servas asuva Rõugu pea kaheksa hektari suurusest, juba 1885. aastal looma hakatud talupargist. Parki hooldavad 1996. aastast lavastaja Merle Karusoo, näitleja Katrin Saukas ja sotsioloog Andrus Ristkok.

Katrin Saukas sõidab esmaspäeva hommikul Järvamaa Villevere külast Tallinnasse teatriproovi. Ütleb, et on leinas. Pakun lihtsameelsena, et proovis suudab ta ehk katastroofi unustada. Katrin naerab mu välja, öeldes kuidagi nii, et puud on elusolendid ning vanemad ja suuremad kui meie. „Torm on ka suurem kui mina, aga teater ei ole suurem kui maailm,” ütleb Katrin. Loe edasi Tromb lõhkus ainulaadse dendropargi 10 sekundiga

Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Näitleja ja lavastaja Aleksander Eelmaa aastataguse, tookord suurema tähelepanuta olnud 70. aasta juubeli pühitsemise korraldas Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tellis seitse ettekannet ja kutsus kuulajad külasse ja talusse. 5. augustil see sündis.

Aleksander Eelmaa ehk Sass oli ka ise Saueaugul, aga ettekandeid ta kuulama ei tulnud. Vilksus kusagil, koos Kasterpalu isa vaimuga, ja hoolitses, et kõik omandaks natuke suurema tähenduse ja mastaabi kui lihtsalt sünnipäev. Nii läkski. Ma aastaid ei ole kuulnud nii põnevaid elule ja lavakunstile, kunstile ja elamisekunstile pühendatud mõtteavaldusi. Millised seosed! Ja väljas vaheldusid päike ja paduvihm. Päike võitis. 

Ma väga loodan, et kellelgi jätkub jõudu sellel päeval räägitu ühiste kaante vahel avaldada. Mõned killud sest tervikust: Tõnu Õnnepalu jutt, et Sass on ta õpetaja ja see näide, kuidas Sass ta kelneri pisirolli mängima pani ja kuidas Tõnu sellest 10 minutist rohkem teatri kohta õppis kui kogu elu jooksul teatrit vaadates kokku. Või Valle-Sten Maiste kirglik ja tark ettekanne teatri mõistmise ootushorisontidest. Pille-Riin Purje seosed Sassi rollidest lähtuvalt, olid uhked ja täpsed kuni selleni välja, et Sass on “eelmaa”. Selline piiriala, kus meri kohtub maaga… Veel lavakoolis õppiv Priit Põldmaa kõneles, mida noortel on vanadelt õppida ja kasutas sõna vaimukoolus. See viimane oli ka Saueaugul külas.

Ettekannetega esinesid veel Mart Kivastik (tõsi, tema kasutas Tõnu Oja abi), Margus Kasterpalu ise, Madis Kolk, Kaja Kann, Maarja-Helena Meriste jt, kel on olnud au Aleksander Eelmaaga koostööd teha.

Õhtul kell seitse astus publiku ette Aleksander Eelmaa, Donald Tombergi kirjutatud monoloogiga «Sümfoonia ühele. Allegro con moto». See Ardo Ran Varrese Tartu Uue teatri lavastus sai Saueaugul endale väärika ruumi, millist ei ole mitte kusagil maailma suur- või ka väiksemates linnades. Jah, ka sellist Sassi teist ei ole.

Maaleht näitab täna eeskuju, soovides, et eesti kultuuri tähtsad sündmused ajalikku ellu ära ei lahustuks: üks meisterlikest sümpoosioniettekannetest on peategelase auks teie ees.

Epitaaf heale inimesele

Loe edasi Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”