Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale. Loe edasi Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks. Loe edasi Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Sain oma kujunemisest aimu juurde, vaadates mängufilmi „Seltsimees laps”.

Minu agronoomist isa oli suurema osa oma elust sm Eino Mikomägi. Tema töökohad määras ja otsustas kommunistlik partei. Muide otsustas isegi seda kus tollasel tippjuhil tuleb elada. Mina olin muidugi tubli oktoobrilaps, tarmukas pioneer ja kuulusin komsomoli. Mindki ümbritses kommunistlik propaganda. Ometi läks mul teisiti. Sellepärast ka, et mäletan suuri puid oma lapsepõlvest. Loe edasi Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Mikk Sarv, 10. august 1951 – 6. aprill 2010

Uku Masingul on luuletus: “Udu üksi on kindel”

Systik on tuul ja ta jalakapuust,

Mina vaid õhuke hämarast koe,

Mille Jumala sõrmed ykssarve luust

Ketrasid tähtede toas, kui see soe.

Systik on tuul, kuid mis lõngast on lõim

Muldsetel telgedel, ei mina tea –

Sära udude vast, kui neist suri võim,

Et mul pilvi ei ulatund pea.

Surm võttis Miku ära. Mehe, kes on kirjutanud: „Me oleme tuulesõltlased. Alates esimesest innukast hingetõmbest sünnihetkel kuni viimse, elukäiku kokkuvõtva väljahingamiseni koome sisse ja välja hingates tuulega oma elukangast. Tuul liigub edasi-tagasi üle niiske ja sooja eluookeani meie kehades, elades kaasa kõigile meie rõõmudele.” Loe edasi Mikk oli laulik ja muinasjutuvestja

Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Väiketeatri Must Kast „prohvetid” ei välista maailma lõppu, aga usuvad, et ka lõpp võiks olla ilusam.

Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin, alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti „Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.

Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse, on pingviinid ja isegi lendoravad. Loe edasi Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Linnateatri „Põhjas” lavastuses mängivad 18 näitlejat ja mitte ühegi osatäitmise kohta ei saa öelda, et töö on tehtud tuntud headuses. Sest on tehtud paremini.

Tegelased

Maksim Gorki „Põhjas”(1902) Tallinna Linnateatris (2018)

Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Etenduse juht: Ingrid Noodla

Esietendus 24. märtsil 2018 Põrgulaval

Rain Simmul – MIHHAIL IVANOV KOSTÕLJOV, öömajapidaja

Külli Teetamm – VASSILISSA KARPOVNA, tema naine

Liis Lass – NATAŠA, viimase õde

Andres Raag – MEDVEDEV, nende onu, politseinik

Kristjan Üksküla – VASKA PEPEL

Andero Ermel – KLEŠTŠ, ANDREI MITRITŠ, lukussepp

Evelin Võigemast – ANNA, tema naine

Hele Kõrve – NASTJA, tüdruk

Epp Eespäev – KVAŠNJA, pelmeenidega kaubitseja

Allan Noormets – BUBNOV, mütsitegija

Mart Toome – PARUN

Alo Kõrve – SATIN

Argo Aadli – NÄITLEJA

Aleksander Eelmaa- LUKAA

Märt Pius – ALJOŠKA, kingsepp

ÜHESILMNE LOTT, laadija

Mikk Jürjens – TATARLANE

Kalju Orro – Vana tatarlane

Hardi Möller – Pootshaak

Pühendan selle loo teatriimele, mida kogevad vaatajad siis, kui näitlejad usuvad!

Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama elu heidikuteks. Hando Runnel luuletas hoopi hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: „Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, /silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. /Mõni annab, ei vaatagi sulle, /ise mõtleb, et jälle üks pätt. /Aga ometi ükskord ka mulle /anti suud ja pakuti kätt.//. Suu andmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse „Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: „Aga ometi ükskord ka mulle /seoti kaela pioneeride rätt.”

Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile. Loe edasi Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas