Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Näitleja ja lavastaja Aleksander Eelmaa aastataguse, tookord suurema tähelepanuta olnud 70. aasta juubeli pühitsemise korraldas Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu. Tellis seitse ettekannet ja kutsus kuulajad külasse ja talusse. 5. augustil see sündis.

Aleksander Eelmaa ehk Sass oli ka ise Saueaugul, aga ettekandeid ta kuulama ei tulnud. Vilksus kusagil, koos Kasterpalu isa vaimuga, ja hoolitses, et kõik omandaks natuke suurema tähenduse ja mastaabi kui lihtsalt sünnipäev. Nii läkski. Ma aastaid ei ole kuulnud nii põnevaid elule ja lavakunstile, kunstile ja elamisekunstile pühendatud mõtteavaldusi. Millised seosed! Ja väljas vaheldusid päike ja paduvihm. Päike võitis. 

Ma väga loodan, et kellelgi jätkub jõudu sellel päeval räägitu ühiste kaante vahel avaldada. Mõned killud sest tervikust: Tõnu Õnnepalu jutt, et Sass on ta õpetaja ja see näide, kuidas Sass ta kelneri pisirolli mängima pani ja kuidas Tõnu sellest 10 minutist rohkem teatri kohta õppis kui kogu elu jooksul teatrit vaadates kokku. Või Valle-Sten Maiste kirglik ja tark ettekanne teatri mõistmise ootushorisontidest. Pille-Riin Purje seosed Sassi rollidest lähtuvalt, olid uhked ja täpsed kuni selleni välja, et Sass on “eelmaa”. Selline piiriala, kus meri kohtub maaga… Veel lavakoolis õppiv Priit Põldmaa kõneles, mida noortel on vanadelt õppida ja kasutas sõna vaimukoolus. See viimane oli ka Saueaugul külas.

Ettekannetega esinesid veel Mart Kivastik (tõsi, tema kasutas Tõnu Oja abi), Margus Kasterpalu ise, Madis Kolk, Kaja Kann, Maarja-Helena Meriste jt, kel on olnud au Aleksander Eelmaaga koostööd teha.

Õhtul kell seitse astus publiku ette Aleksander Eelmaa, Donald Tombergi kirjutatud monoloogiga «Sümfoonia ühele. Allegro con moto». See Ardo Ran Varrese Tartu Uue teatri lavastus sai Saueaugul endale väärika ruumi, millist ei ole mitte kusagil maailma suur- või ka väiksemates linnades. Jah, ka sellist Sassi teist ei ole.

Maaleht näitab täna eeskuju, soovides, et eesti kultuuri tähtsad sündmused ajalikku ellu ära ei lahustuks: üks meisterlikest sümpoosioniettekannetest on peategelase auks teie ees.

Epitaaf heale inimesele

Loe edasi Sümpoosion Saueaugu teatritalus: „Sass, kes kõnnib omapead”

Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Säravaima kultuuriarvustaja tiitli teenis tänavu Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasidki talle ülekaaluka võidu.

Teisalt, Maalehe lugejad teavad tema head kultuuri- ja elukäsitlust. Üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud Margus Mikomäest tuntud kultuurivalgustaja.

Tahaks siin anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandas (2015–2016) Koguja raamatus „Mina olengi regilaul“. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, on selle paikkonnaga seotud. Mikomägi väidab, et „elame omavalitsemist mängivas riigis“ ja „poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha“ ning et eriti kurb on seda tõdeda nii haldus- kui ka riigireformi käigus. Samas saab nõustuda väitega, et maal on kadunud hoog valdade ülesehitamisel ning vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida: kui iseseisvad oleme oma isade maal, kui käitume turistidena ning koogutame rahapalvetega mitmete projektide poole. Mikomägi maal elades teab seda – agronoomist isa Eino elutarkus on teda pannud jälgima maaelu. Loe edasi Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Homme, 9.juunil lõpeb Tatarimaa pealinnas Kaasanis 13. teatrifestival „Naurus” Sergei Potapovi 2015. aasta suvel Viinistu katlamajas esietendunud lavastusega „Libahunt”.

Kaasan on Volga ääres asuv miljonilinn. 2005. aastal peeti linna 1000.sünnipäeva. „Naurus” on rahvusvaheline türgi rahvaste teatrifestival. Kestab viis päeva, mängitakse neljas teatris. Festivali korraldajad ütlevad, et üles astub üle 300 näitleja 21 lavastuses.

Eestlased mängivad 800 külastajat mahutavas Kamala teatris ja saal olla väljamüüdud. R.A.A.A.M-i teatri vastuvõtjad ei suuda meenutada, millal ja kas üldse on eestlased Kaasanis külalisetendustel käinud.

Siinkohal peab meenutama, et August Kitzbergi tragöödia „Libahunt” esimene esietendus oli Pärnus Endla teatris 1911.aastal. Loe edasi Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed

Voronja galerii korternäitused Tartus teenivad mitut meeli avardavat eesmärki. Galerii talvehooja lõpetasid kolm fotonäitust, mis aitasid avastada Tartu Karlovo linnaosa ja inimesi.

Kauneim linn on Eestis Tartu! Karlovo hoovid, poekesed ja kohvikud ja kõige enam ehk see, et tänavatel istutakse ja jalutatakse, see, et inimestel on aega olla ja rääkida. See on Tartu tunnus. Tallinnas ei jaksa ka kunstihuviline galeriides olevaid näitusi jälgida, kuid Tartus on korternäitus sündmus. Voronja galerii galerist Raul Oreškin ütleb, et näituste külastajate arv on 2014. aastast, kui nad hakkasid neid korraldama, 300 kuni 500. Näitusi on nüüdseks kokku olnud 16. Loe edasi Kunst avab võõrad elutoad ja inimesed

Meeste monoloogid

Äsja esietendusid RAAAMi produktsioon lavastus „Hollumeelse päevik ja Tartu uues teatris „Sümfoonia ühele. Allegro con moto”. Meenutasin meeste monolooge, mis meeles viimastest aastatest, selliseid, mis ei liigitu stand upiks, ega pelgalt estraadikavaks.

Niisiis minu peas on kümme lugu ja kümme näitlejat, kes on julgenud viimastel aastatel üksi publiku ette astuda, saage tuttavaks: Indrek Taalmaa, Hendrik Toompere, Mait Malmsten, Roman Baskin, Siim Maaten, Peeter Tammearu, Evald Aavik, Aleksander Eelmaa, Argo Aadli.

Näitleja saan suureks näitlejaks mängides.

Mul on tunne, et kõigil eelnimetatud kümnel näitlejal on mononäindend olnud uue kvaliteedi verstapost, on olnud enese otsimine näitjana ja miks mitte ka elusama inimesena. Loe edasi Meeste monoloogid

Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel

 Ma ei teagi, kumb on suurem uudis, kas see, et Moskvas teeb sõja(=kurjuse)vastaste näidenditega ilma Marius Ivaškevicius, Leedu dramaturg, kelle näidendit „Väljaheitmine” mängitakse meie Draamateatriski, või see, et meil Eestis ei jätku Henrik Kalmeteid ja seepärast tundub kõik paigal seisvat.

Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks. Loe edasi Akadeemikud barrikaadidel ja peaminister vene kirikus laulatusel