Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Aitäh, Tõnu!

Mart Kivastik

Selle kõrval, mis hiljem ees ootab, on kuuskümmend tühi-tähi. Aga siiski, tuleb hakata vaikselt inventuuri tegema. On õnnestumisi, on käkke ka. Nagu elus ikka. Ainuke jama on see, et kõik on käinud nii kiiresti! Alles oli Tõnu otsapidi Linnateatri keldrisse pagendatud, oli poole kohaga puusepp ja teisega poolega kirjandusalajuhataja. Puusepp-kirjandusalajuhataja. Tõnu ütles, et talle meeldibki keldris. Hööveldad, laastud lendavad, keegi ei käi närvidele nagu „üleval“. Kes seda juttu usub? Näitleja tahaks valguse kätte nagu kõik teised putukad. Keldris läheb tuju niruks, sa muudkui hööveldad ja hööveldad. Ega Tõnu ole ainuke näitleja-ehitaja. Aga nii ei läinud. Keldris oli igasugu inimesi: rokkstaare, kosmonaute, mõni näitekirjanik ka. Too kirjutas parajasti oma esimest näidendit. Kuna ta oli olematu näitekirjanik, oli vaja leida keegi, kes siiski oleks nõus ta teoses mängima. Klassikuid polnud mõtet tülitama minna, need otsivad endasuguseid. Ta tegi nimekirja näitlejatest, kes joovad nii palju, joomine oli tollal väga moes!, et tööd ei saa. Sõelale jäi Volk ja üks teine. Volk võttis imekombel jalad alla, too teine ei võtnudki. Loe edasi Aitäh, Tõnu!

Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda

Kui ma Kumu auditooriumist Riho Sibula kontserdilt Kadrioru kunstimuuseumi juurde jõudsin, sain aru, et Rihol õnnestus mind, vähemalt korraks, mu üksindusest välja laulda. Jäta see emotsioon endale meelde, käis peast läbi.

Miski neli tundi enne kontserti istun Raplas kunagise suure kaubamaja ees Riho Sibula autosse, et teekonda koos jätkata. Riho korjab kõrvalistmelt ära hapupiimapaki, et ma mahuks. Selle päeva teekonda on ta alustanud Hiiumaalt. Me mõlema pikem rännak sai alguse ühest kandist – temal Järvakandis, minul Raplas. Äkki see, et meid seovad ühed maastikud, on kübe sellest kontserdijärgsest hõllandusest.

Hiljem kontserdil laulab ta ka ühe oma uue loo. Seal on Vladislav Koržetsi luuleread: „Kel isandat pole, ei isandat orja/ ja mida ei tea, seda kaua ei varja.” Mulle tundub, et kui miski, siis just see iseloomustab 26. juunil kuuekümneaastaseks saavat Riho Sibulat.

Riho ütleb eneseirooniliselt, et sõidab kitarri saatel muretsema.

(Automootor müriseb. Märkan, et CD-mängijat ei ole. On kassetimängija. Ja kassett Artur Rinne lauludega.)

Ma ikka arvan, et maailm toimib minust ja ka sinust sõltumatult… Loe edasi Riho Sibul: Mul ei ole maailmale midagi pakilist öelda

Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk…

„Puhast juhuslikkust ei ole olemas,” ütleb kultuuriteoreetik Anzori Barkalaja Klassikaraadios temaga juttu ajavale Ants Johansonile. On üsna iseloomulik ja loomulik, et need tõsisemad jutud me ühiskonnas toimuvast sünnivad kultuuriruumis. Klassikaraadios üle kantud jutuajamine sündis märtsis Tartu folgiklubis, mis omakorda pesitseb Emajõe pääl, Sisevete saatkonnas. „Kultuuriruum ongi nagu raba läbilõige. Kuskil mingi asi katkeb ja kuskil mingi asi sadestub, kuskil moondub… Ja kuskil on ikka see elav osa,” ütleb Anzori Barkalaja ja toob võrdluspildiks võilille, mis poeb läbi asfaldi õitsema.

Ma olen viimastel aastatel palju mõelnud juhusele enda elus, intuitsioonile, mis mind on juhtinud. Võib-olla ei ole see kõige tähtsam küsimus, aga miks on nii, et kuigi oleksin võinud Barkalaja juttu kuulda enne, kui nägin Peeter Jalaka lavastust „Tönk” Tartu Raadi lennukiangaaris, juhtus vastupidi.

Ma Jalaka „Tönki” vaatasin puhtalt emotsioonide pealt. Teatri alus on mäng ja mängu alus muundumine. Lavastuses „Tönk” mängitakse Eesti mängusid, mis me rahva loovuse (et mitte öelda ellujäämise) aluseks, suureks. Mängu alus on seal me kujunemise ja juurte juures, rütmiline vormistus ja tegijad 21.sajandist. Alles hiljem, kui elamus nahavahel, katsusin mõtestada, mida nägin. Ja juhus andis abiks Anzori Barkalaja. Kes oma juttu rääkides kindlasti „Tönki näinud polnud. Loe edasi Tootmisekeskne maailm kukub kokku. Tönk, tönk…

Igor Gräzin: „Suveräänsus tähendab seda, et meie sõna on viimane.”

Kolmkümmend aastat tagasi, 1988. aastal oli Igor Gräzin Moskvas NLKP kongressi delegaat ja kongressi rahvasaadik. 2018. aasta sügisel võib temast Kaja Kallase asendusliikmena saada Euroopa Parlamendi liige Brüsselis.

Kolmkümmend aastat tagasi oli aeg, mil hakkas lagunema Nõukogude Liit. Nüüd näeb Igor Gräzin, et Euroopa Liit, nagu ta tänaseks on, enam edasi kesta ei saa. Eesti püsimise võimaluseks peab ta suveräänsusdeklaratsiooni põhimõtet, mis Eestis on osalt unustatud.

Professor Igor Gräzin, dekabristid olid ju ka aadliverd, olid võimule lähedal…

Jah.

Nad mässasid isade loodud korra vastu?

Vaar-vaar-vaarisade korra vastu. Jah. Mis see teie küsimus nüüd on?

Te olete olnud üle kolmekümne aasta võimu juures, aga Loe edasi Igor Gräzin: „Suveräänsus tähendab seda, et meie sõna on viimane.”

Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Viio Aitsam kirjutas ja pildistas. Ilmus Maalehes.

Putukate ja teiste väikeste olenditega rääkimine pole nõiakunst, vaid märkamise küsimus.

Kui niiskel 26. aprillil korjasin kokku pojengi- ja punepeenra servas talvitunud kiritigusid, kelle seas ka mõni üksik võsa-vööttigu, ja neile seletasin, et olgu rahus, midagi halba ei juhtu, tuli meelde hiljutine helistaja. Olin ajalehes maininud, et räägin putukaid pildistamiseks ära, ja helistajamees küsis, kuidas see ikkagi käib.

Sisuliselt rääkisin ära ju ka tigusid. Igakevadine aktsioon on neid noppida peenraservadest, mõne konkreetse taime (näiteks salvei) vanade varte vahelt, maasikamaalt ja mujalt, kuhu nad talveks on kogunenud. Kannan nad aia teise serva enelaheki alla ja naadistikku, mida nimetame tigude tsooniks. Seal nad siis suvi läbi elavad – meie ei torgi neid ja nemad ei tule peenardele ja keset õue muru peale. Loe edasi Kuidas ma liblikaga juttu ajasin?

Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel

Pane Janek Mäggi ministriks või hunt rahvusloomaks, algkoolis kohustusliku kirjaoskuse omandanute reaktsioon on ikka üks, kõigepealt tuleb elukas auklikuks lasta.

Paugutamise iseloom on see, mida kasutavad politseiuurijad ülekuulamistel läbi aegade. Et on hea võmm ja on paha võmm. See, kes pildile saab, peab rääkima. Hunt ennast kaitsta ei saa, ta on kehvemas olukorras, hunt on lindprii loom olnud meil ajast aega, kui EL aeg välja arvata. Ministri kohta seda nii kindlalt väita ei saa. Ei oska paika panna ajatelge ega näiteisikut, et vaat siis, kui Lembitu ministriks sai, kuulutati kõik selle ameti pidajad nii- või naasuguseks. Loe edasi Huntidest ja ministritest, elu ääremaadel