Rubriigiarhiiv: Epiloog

Armastuse vägi tapab surma väe

Tõnu Mikiver – 02.08.1943–21.03.2017

“Ja ma ei oska öelda, miks sulle kohe ei saanud rääkida esimest asja, mis mul Tõnuga seoses meenus: Olin veel lavakas vist ja toimus mingi suvine aiapidu Olku Ehala juures, kus olid ka Tõnu ja Lembit ja kuna selgus, et igal eestlasel peab olema oma venelane, siis läksid nad vaidlema, kumma venelane ma olen.

Vaidlus arenes nii kirglikult, et kõigepealt hakkas Tõnu nutma ja kohe tema järel Lembit…” kirjutab mulle täna hommikul, kus me juba mõlemad päev otsa teame, et ka Lembit on surnud,  Peeter Volkonski.
Loe edasi Armastuse vägi tapab surma väe

Kalju Komissarov on surnud. Elagu Kalju Komissarov

 

8.03.1946 – 6.03.2017

Kõlab ebakonventsionaalselt, aga samas Sinu moodi, kui öelda kähiseva valuga üsna uhkelt: „Koma pani punkti.” Ikka on valus.

Luiged, lõokesed ja kiivitajad on juba meil tagasi. On varakevad, ebaharilik nagu kevad ikka. Rändlinnud on igavesed tulijad, Sina läksid, igaveseks. Esmaspäevane Aktuaalne kaamera algas sõnadega: „Möödunud ööl lahkus meie seast Kalju Komissarov. ” Sinust siis räägiti, siis millestki veel ja lõpuks, nagu ikka, ilmast, seal oli ka lindude tulemise jutt. Kaks siis, mis tähtsad päriselt. Loe edasi Kalju Komissarov on surnud. Elagu Kalju Komissarov

Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse

MATTI MILIUS, KUNSTIKOGUJA.. TARTU ÜLIKOOLI AJALOOMUUSEUMIS MILIUSE KUNSTIKOGU NÄITUSEL ILMAR KRUUSAMÄE MAALI EES EKS01,    NOV05, TALLINN, EESTI Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS
Foto INGMAR MUUSIKUS/ EESTI EKSPRESS. Matti Milius (1945 -2015)

Eelmisel nädalal surnud Milius oli mees, kellele mis tahes ruum oli näitelava, ümbritsevad inimesed publik. Matti oli elav tõestus sellest, et kui inimesele on antud olla isiksus, siis on ta seda hoolimata ajast ja raamisest.
Kui mina 1976. aastal Tartusse jõudsin, istus Milius seal juba ees. Werneris. Piip oli suus, keppi veel käes ei olnud, aga lapsi lugema küll õpetas. Ta oli selle aja n-ö Google ja googeldasid teda kõik professoritest paadialusteni, saamaks teada, kes on kes ja kus, mis toimub kultuuris, mida peab ja mida võiks lugeda. Milius ikka teadis.
Mul oli siis tunne, et Matti teab minustki rohkem kui ma ise. Häiris see, et ta oma teadmist kõvahäälselt ümbritsevaga jagama kippus, igast kohtumisest etenduse tegi. Loe edasi Mees, kes mahtus pildi sisse, aga mitte raamidesse

“Antigone” teatripäeval Peterburis

DSCN3319 
Suur tänu R.A.A.A.M teatrile kunstielamuse eest! Veel täna hommikulgi arutasime peakonsul Viktoria Tuulasega, milline haruldane lavastus, millised eriliselt andekad näitlejad ja kui sügavuti see etendus puudutab just siinset ühiskonda.
Teatripublik sai sellest aru ja oli tänulik, seda tunnistas ka pikk aplaus. Loodame, et ka järgmine etendus läks sama edukalt.
P.S. Me olime pärast etendust nii erutatud, et unustasime näitlejaid õnnitleda teatripäeva puhul, see tuli meil meelde alles koduteel.  Aga olgu siis hilinenult meie kõigi tervitused ja ootame teid tagasi Peterburi. Kena kevadet ja edukaid gastrolle kogu maailmas!
Maarika Saarna-Siimann,
Konsul EV Peakonsulaat Peterburis

Andrese jäljed on maas ja ees

alt

See pilt on tehtud viis aastat tagasi. Siis Rapla lehetoimetus põlgas ta ära. Nüüd tuli meelde.  Pildistas Viio Aitsam, kokku lõikas Ulvi Blande

 

Homme saaks Andres Ehin 75aastaseks. Keelepäev on ka. Ainult tema ja mitte keegi teine oskas eesti keeles öelda „muuseas, ma armastan sind“ nii, et see luulepildis tõstab meid kõrgemale argipäevast.

Mul on üks pilt ajast, kui Andres sai seitsekümmend. Pilt jäi ilmumata, mis siis et oli mõeldud tema juubelijutu juurde Rapla lehes. Koos küljendaja Ulviga me selle siis tegime.

Kui välja jäi, olin ise raamatukogus. Seal Andrese sünnipäeva peeti. Muu lugemise sees vist laulsin ka oma joru Andrese udusulinale: „Tühjus on me suurim puudus / tühjus on me lunastus/…“ Jah, Ehinit peab lugema vahel ka tagurpidi Ehin on nihE.

Nüüd, ainult viis aastat hiljem, hüüab Ly Ehin mulle, kui nende kodusse sisse astun: „Tere, Margus! Astu edasi. Pane kaminasse tuli.”

Hommik on. Ja meelde tuleb üks teine kunagine kahekõne selles majas. Ma ei mäleta, mis aastal just, kuid oli pärastlõunane aeg. Päike oli akendes. Pidime kolmekesi minema kusagile esinema ja saime enne minekut veel korraks kokku, et loetavad luuletused üle vaadata ja esinemise järjekorda täpsustada.

Ly kamandas Andrese vannituppa pead pesema. Istusime muidu kaminatoas Andres seda ikka valvas, et leek oleks. Ja siis hõikas ta vannitoast oma iseloomulikul moel: „Millise šampooniga ma pesen?“ ja Ly vastas: „Võta see kolmas pudel paremalt. Sinine.”

Mida me seekord endale ja teistele lugesime, meeles ei ole. Seda Andrese luuletust, kus igavik ajab vannitoas habet, mu meelest siis veel meil kõneks ei olnud.

Loe edasi Andrese jäljed on maas ja ees

Suri Eino Baskin (1929 – 2015)

alt

Eino Baskin poeg Romani 60. sünnipäeval 2014. aasta detsembris, Vaba Lava teatris. 86 – aastane mees ütles muuhulgas, et nägi poja monoetendust vaadates näitlejat, kes tunneb teatrit, ja märkis, et kui Roman saab 80, saab tema 106. Elusalt elatud elu.

 

alt

Isa ja poeg, Eino ja Roman Baskin läinud aasta 26.detsembril. Roman ütles ühel me omavalisel vestlusel, et ta isa oli Eesti esimene stand-up näitleja, aga ta erineb enamusest sellega, et oli väga hea näitleja.        Pildistas Viio Aitsam

 

 

Eino Baskin in memoriam
(17.06.1929 – 11.03.2015)

Lahkunud on Eino Baskin, näitleja, lavastaja, teatriasutaja ja teatrijuht. Eesti Näitlejate Liidu auliige.

 

Eino Baskin lõpetas sõjajärgse Eesti esimese teatrikooli – Eesti  NSV Riikliku Teatriinstituudi (mille lõpetajate hulka kuuluvad teiste hulgas Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Einari Koppel, Leida Laius, Linda Rummo, Lembit Eelmäe). 1951-1957 ja 1968-1980 oli ta Draamateatri,  1958-1961 Leningradi Komöödiateatri, 1961-1964 Eesti Filharmoonia, 1967-1969 Leningradi Music Hall`i näitleja.

Asutas 1980. aastal  Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde ”Vanalinna Stuudio”.  1989. aastal reorganiseeriti stuudio iseseisvaks teatriks Vanalinnastuudio, mille juht ja direktor oli ta kuni 2001. aastani. Asutas 2005. a. Vana Baskini Teatri, mille kunstiline juht oli ta kuni viimase elupäevani.

1980.a. loodud Vanalinnastuudios etendati maailmaklassikat ja ühiskondlikult terava  kõlapinnaga  teatritekste  nagu Ilfi/Petrovi/Baskini “12 tooli”,  Gogoli “Revident”, Suhhovo-Kobõlini “Toimik”, Tšhaidze ”Kolmest kuueni”,  Mrožeki “Emigrandid”, Rostand’i ”Cyrano de Bergerac”, Merežko “Anekdoot”, Süskindi “Kontrabass”,  Molnári “Mäng lossis”, Radzinski “Kena naine  lillega”, Nicolaj “Põgenemine”. Vaatajate hulgas võitsid suure populaarsuse ühiskonnasatiirilised  Kalli-Baskini „Prügikast ehk Alguse asi“ (1993) ja  Kalli „Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ (1994).

Baskin esitas ülipopulaarseid estraadikavu, alguses koos Jüri Järvetiga, hiljem iseseisvalt.

Priit Põldroos, mõlema Meistri teatriinstituudi aegne õppejõud, on öelnud:”Järvetile ja Baskinile on tehtud vahetevahel etteheiteid, et estraad on nad ära rikkunud. Neid etteheiteid ei tasu uskuda. Ei ole võimalik, et estraad võiks rikkuda head näitlejat, küll aga võib halb näitleja rikkuda estraadi”. Eino Baskini satiirikuanne on Eesti teatri lähiajaloos ainukordne.

Väga andeka näitlejana on Baskin teinud teatriajalukku jäävaid rolle: Mitrofan,  Fonvizini ”Äbarikus”, Belski, Lutsu ”Tagahoovis”, Ostap Bender, Ilfi/Petrovi/Baskini ”12 toolis”, Irakli Lazišvili, Tšhaidze ”Sillas”, Al Lewis, Simoni ”Päikesepoistes” (partnerluses Jüri Järvetiga), klaverikunstnik Gustav Heink, Voldemar Panso ülimenukas lavastuses ”Mees, naine ja kontsert” (koos Ita Everi, Tõnu Aava, Helle-Reet Helenurme, Maila Rästase, Kersti Kreismanniga).  

Eino Baskin on loonud Eesti Raadio saatesarja “Meelejahutaja”, lavastanud televisioonis

(”Kolm rubiini”, 1978) ja mänginud  telelavastustes (”Tuleb tuttav ette”, 1980; ”Tema majesteet komödiant”, 1983), seriaalides (millest tuntum on “Õnne 13”), filmides (“Tagahoovis”, “31. osakonna hukk” jt) ja kuuldemängudes. Ta on pälvinud Meie Matsi ja Oskar Lutsu nimelise huumoripreemia (vastavalt 1987 ja 2002).

Eino Baskini suureks teeneks jääb tugeva püsitrupi loomine Vanalinnastuudios, väga hea dramaturgia toomine väiketeatri lavale koostöös tugevate teatridramaturgide ÜlevAaloe jaToomas Kalliga, professionaalselt tugevate külalisnäitlejate ja -lavastajate kasutamine, oma teatritrupi hoidmine, nende kindlustamine püsiva ja kvaliteetse tööga. Vanalinnastuudio aeg oli Eino Baskini kuldaeg meie teatrielus. 

Eino Baskin on pälvinud  lugupidamise ja austuse oma otsekohese, professionaalselt täpse hinnanguga kolleegide teatritöödele ning ühiskonnaelu erinevatele ilmingutele.

Eino Baskin teenis teatrit üle 60 aasta. Mälestame teda kui  Eesti teatri ühte anderikkamat näitlejat ja lavastajat.   

 

Eesti Näitlejate Liit

Eesti Lavastajate Liit

Eesti Teatriliit

Eesti Etendusasutuste Liit

EV Kultuuriministeerium

_____________________________________________________________________________________________________

Hüvastijätt Eino Baskiniga toimub teisipäeval, 17. märtsil kell 14.00 Estonia kontserdisaalis, leinatalitus algab kell 15.00.

 

Eino Baskin maetakse Metsakalmistule, Teatriliidu matuseplatsile.