Tartu raekoda ja Ivar Põllu.

Ivar Põllu räägib Tartu uue teatri eduseisust.

Algab märts, nimega teatrikuu, tähendab see sinu jaoks midagi või on tegu hääbuva kultuurimärgiga, mis uuendamist või unustamist vajab?

Ma ei tunne märtsi kui teatrikuu osas erilisi tundeid, kahjuks. Ei oska ka öelda, on see hea või halb. Natuke nõukogulik kampaania tundub, aga ma pole ka selle tagamaid kunagi uurinud.

Kirjelda, kuidas on läinud lavastusel “Ird K”. Kui selle tegite, siis mitu etendust plaanisite mängida, mitu nüüd olete mänginud, kas on ees veel festivale…?

Alguses oli kindel plaan teha 5 etendust Tartus ja 1 Tallinnas. Need olid ka rahaliselt kaetud. See andis rahu ja julguse teha nagu nokk loodud. Nüüd on 44 etendust mängitud ning mitte eriti tihedalt. Uuel hooajal mängime edasi. Kutsuti kevadeks ka Peterburi festivalile, kuid jääb sel aastal ära, sest Katrin Pärnal on sealkandis just sünnitamistähtaeg.

Oskasid sa sellist edu prognoosida? On seda võimalik seletada, miks nii läks? Kuidas?

Mingit edu me ei prognoosinud, ehkki viskasime esimesest proovist alates nalja, et selle lavastusega saame kõik teatripreemiad. Ja kui lavastusest ühel hetkel laulud välja jätsime (jajaa, meil trupp laulis ka), siis näitlejad ütlesid, et siit läks muusikalise kujunduse preemia.

Tagantjärele võib arvata ka, et see koos laulmine liitis päris hästi truppi. Laulud täitsid selles mõttes oma eesmärgi, jäid sisse.

Loe edasi “Vanemuise biitlid” ja Kungla rahva helge meel →

Mihkel Raud 2010. aastal 20. juunil Raplas Tammemäe lauluväljakul kontserdil „Disko pole oluline, punk on põhiline“. Foto: Margus Mikomägi

Mida arvab näidendi “Järgmine voor” autor Mihkel Raud ületurundusest kultuuris.

Mihkel, ma tahan sult küsida (ja see ei ole ajendatud näidendist „Järgmine voor“, kuigi, mine sedagi tea), kas sul vahel häbi ka on, enda pärast, ühiskonna pärast, ümbritsevate pärast…? Mida sa siis teed?

Enda pärast on mul häbi üsna tihti. Kui ma neist asjust, mille pärast ma enda juures häbi tunnen, sulle nüüd detailselt rääkima hakkaksin, oleks see valehäbi.

Ühiskonna pärast ma häbi ei tunne, sest esiteks ei tea ma päris täpselt, mis see ühiskond on – kas see, mille kajastus mind tänaval jalutades R-kioski külge riputatud lipukeselt ründab (ja mida see mingi silmaga nähtamatu “ühiskond” seepeale kusagil õlletoa hämaruses kohe tagasi ründama asub), või see, mida ma ise nii-öelda “oma pisikeses maailmas”, oma sõprade ja tuttavatega suheldes ning asjust rääkides kohtan. Esimene ajab paremal juhul jõuetult käsi laiutama, teise puhul pole häbi justkui vaja tunda.

Teiseks olen ma jõudnud üsna küünilisele arusaamisele, et elu on piisavalt lühike, et see maailma hädasid häbenedes õhtusse veeretada. Elamiseks on tunduvalt mugavamaid mooduseid ja eks ma olen üsna mugav mees.

Loe edasi Mihkel Raud: Teater on valesid täis →

Shylock – Mait Malmsten. Foto: Teet Malsroos

Draamateatri näitleja Mait Malmsten ütleb, et ei loe eriti meil ilmuvaid näitlejate elulugusid, peab neid Kroonika jätkudeks. „Mul on nende vastu tõrge, aga see on ehk vale arvamus.“

Umbes samasugune rahu, nagu peegeldub selles ütluses, iseloomustab üldisemalt meest, kes siinkirjutaja arvates on viimastel hooaegadel kõige stabiilsemat tippvormi hoidnud näitleja Eestis.

Kas sa tahaksid, et ma kirjutaksin sinust raamatu? Või keegi teine kirjutaks?

Ei, ma ei ole sellest sugugi huvitatud. Aga kui keegi võtab kätte ja kirjutab, siis ega ma ju kätt ette panna ei saa.

Taolised raamatud ehk ajaloo jaoks on toredad. Selliste raamatute väärtus tekib siis, kui neid loevad inimesed, kes kirjutatavaid isiklikult ei tundnud, nendega kokku ei puutunud elusast peast. Lugemisel, milline oli eluolu, mida tehti, kuidas mõeldi, on siis võibolla suurem väärtus kui praegu päevakajaliselt. Mulle väha meeldib raamat Jüri Järvetist, on hea raamat, on huvitav.

Sa oled oma isa moodi, vahel laval väga.

Me eile just mängisime Ugalas etendust „Meeste kodu“ kursavendadega. Elan seal isa Reinu kunagises garderoobis. Selle vastas on „Kihnu Jõnni“ meeskonna pilt. Aasta oli siis 1980…

Loe edasi Mait Malmsten seob rätiku pähe ja rõõmustab, olles keegi teine →

Kolmapäeval esietendub Kanuti kildi saalis ühenduse R.A.A.A.M lavastus “Kuningas on surnud”. „Minu ülesanne oli see etendus ellu aidata,“ ütleb Märt Meos, ühenduse R.A.A.A.M inspitsent, administraator, direktor ja aju.

Märt, miks kutsusid taas Eestisse lavastama Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh´i?

Kutsusin ta siia eelkõige vabakutseliste näitlejate ja selle pärast, et sellist lavastajat Eestis ei ole. Vabakutselised näitlejad on minu arvates ka rohkem motiveeritud sedalaadi tööd tegema. Nad on otsustanud olla vabad ja kutselised, et just sedalaadi töid vastu võtta – on parem, kuna riigiteatris sellist tööd ei pakuta

Esimene koostöö Homayuniga oli erakordne ja tema lavastuse „Antigone“ edu julgustas. Ta töötab näitlejatega hoopis teistmoodi kui meie lavastajad ja mõjub väga turvaliselt. Reeglina kirjutab ka teksti ise, on äärmiselt tähelepanelik ja kirjutab konkreetselt nendele näitlejatele, kellega ta töötab. Mul on väga hea meel, et seekord on trupis ainult vabakutselised näitlejad.

Pidite tegema esietenduse Teheranis, miks läks teisiti?

Meil oli tõesti kutse Teherani teatrifestivalile, aga poliitiline olukord Iraanis muutis plaane. Ilmselt ei osanud festivali korraldajad seda ette näha ja lõpuks käis neil meie kutsumine üle jõu. Nad võtsid kutse tagasi. Ilmselt

Ma võin vaid arvata, et kuigi Iraan püüab jätta maailmale muljet, et sanktsioonid pole neile mõjunud, on lihtrahva elu tegelikult päris raskeks läinud. Kõik on seal kallinenud topelt, kütus ja toiduained… Tean, et seekordne Teherani festival ongi praktiliselt väliskülalisteta, välja arvatud mõnede väga sõbralike riikide trupid, keda ilmselt toetavad nafta nimel ka nende endi koduriigid.

Samas alati on miski millegi jaoks hea. Me veel päris täpselt ei tea, mida lavastaja seekord on lavastusse sisse kodeerinud. Kui see selguks Teheranis… Teades ta eelmisi töid, on ilmselt siingi asju, mille eest iraanlastest tsensorid lavastaja pead ei paitaks.

Lavastaja Homayun küll ütleb, et tema etendused pole poliitilised, aga tema enda kodumaa publik näeb neis selget protesti valitseva tegelikkuse vastu. Ülim tundlikkus ümbritseva suhtes on pannud ta raskesse olukorda, sest kodumaal ta oma ideid vabalt väljendada ei saa. Siin on tal juba lemmiknäitlejad ja kui soov töötada on vastastikune, siis minu ülesanne on see lavastus ellu aidata.

Loe edasi Kuningas on surnud, elagu RAAAM →

Teatriküljed nr. 74

Nädalise Teatrikülgede uudis on sellel korral üle Eestiline, nimelt ütleb Tallinna Telliskivi loomelinnaku tegevjuht Kaarel Oja seal, et augustis 2013 avatakse loomelinnakus Sihtasutuse Vaba lava teatrimaja. Selles majas on kaks teatrisaali ja kolm proovisaali.

„Lisaks sellele, et see on lihtsalt suurepärane edasiminek meie aastaid (et mitte öelda aastakümneid) paigalseisnud teatripoliitikas, on see ka suurepärane näide palju räägitud, aga vähe nähtud erasektori ja avaliku sektori koostööst.“ ütleb Kaarel Oja Teatrikülgedel.

Teatrikülgedel on kaks intervjuud, Märt Meos ühendusest RAAAM räägib muude tähtsate asjade hulgas ausalt sellest kui raske on vabatruppidel teha lavastusi ja neid mängida ka talvel. „Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.“ ütleb Märt Meos.

Pikk intervjuu on seekord vabakutselises lavastaja ja näitleja Raivo Trassiga, ka tema on lisaks muule kriitiline öeldes Eesti tänast teatriseisu iseloomustades , et vaatamata mu nurisemisele on meil väga palju huvitavat laval. „Aga enamus on keskpärane.“.

Rapla ühisgümnaasiumi gümnasistid kohtusid Draamatetri maalisaalis näitekirjanik Andrus Kivirähuga ja vaatasid suurel laval 187. „Eesti matuse“ etendust.

Tilgutan lugusid siia jaopärast, Hakatuseks pikk intervjuu.

Raivo Trass on täna vabakutseline lavastaja ja näitleja.

Raivo Trass: Totraim uus sõna on “loomemajandus”

Vana teatrihunt Raivo Trass näitlemisest, lavastamisest ja peanäitejuhtimisest.

Kaua sa, Raivo, oled olnud teatris ja teatri ligidal?

Hohohoo! Sa ei mäleta?

Olid…

… mul oli au õppida kateedri kolmandas lennus. Olime keskkoolipoisid, Jaan Tooming, Kalju Komissarov… Olime 18 ja lõpetasime 22aastasena 1968. aastal. Ja kohe teatrisse.

Te üks kuulus diplomilavastus oli Gorki „Põhjas“?

Seda on esile tõstetud. Jaani (Tooming – MM) Saatan… (muigega) Satin ja Kalju (Komissarov – MM) Luka. Mina mängisin Vaska Pepelit.

Õppisite näitlejateks – praegugi teist näitlejatena peetakse lugu, ja kohe lavastama. Miks?

Kooli ajal tegime, noh, lavastasime kõik katkendeid. Me olime see lend, kus otseselt ei olnud lavastajaõpet välja kuulutatud. Aga Voldemar Panso oli niisugune pedagoog, kelle üheks meetodiks oli, et iga näitleja peab oma katkendi esitama, tegema. Ja me tegime.

Ma leian, et see oli näitejuhi töö juba, kui sa mitte ei loe teosest ette ühte katkendit, ei deklameeri, vaid paned kokku kava mitmelt autorilt.

Metoodikas on tähtis see ka, et kui lavakõnes pead ise materjali kokku panema, peab sul midagi öelda, miski siht olema. Ja kui mängid, teed juba rolli või rolle. Panso neid asju nõudis ja eks see ka midagi õpetas.

Loe edasi Teater peaks rääkima sellest, mille pärast süda valutab →

Näitleja Ivo Uukkivi eristab teleseriaale ja telesarju, öeldes, et sari on tervikteos, aga seriaal kaksikelu. Foto: Mats Õun

Oled 20 aasta olnud Draamateatri näitleja. Kuidas sa ennast tunned? On see õnn või vastutus?
Olen jah. Kuidas tunnen… Kuidas kunagi – vahel hästi, vahel halvasti. Nii on lihtsalt läinud. Laval olles ikka vastutad ja kui etendus hästi läheb, siis on õnn suur.

Kas näitlejatöö on selge?
Näitlejatöö selgeks saada? Ei kujuta enda puhul ette. Võib juhtuda, et mõni selgushetk vahel harva külastab. Ma ei nimetaks seda töö selgeks saamiseks ja ma ei nimetaks seda elukutset tööks, pigem loominguks.

Kui palju kordi sa oled mõelnud, et nüüd aitab? Mis on pidurdanud?
Lavalt lahkumise mõtted käivad päris tihti peas. Peaaegu iga tükiga mingil hetkel. Järele mõeldes selgub, et see võimalus on alati olemas. Miks siis mitte jätkata ja vaadata, mis edasi saab.

Loe edasi Ivo Uukkivi: Näitleja ei tööta, vaid loob →