Teatrikülgede palvel andis loomelaagri juttudele graafilise vormi Rapla ühisgümnaasiumi abiturient Johanna Hark.
“Teatrit avastamas” on Rapla Ühisgümnaasiumi lõpuklasside elu ja teatri mõistmiseks ja mõtestamiseks mõeldud tegevuse kolmandat aastat kestev rida. Teist korda selle projekti raames saadi kokku kahepäevases Loovuslaagris.
Kuidagi on ammu selline tunne, et mida külmemaks muutub maailm, seda enam otsitakse teatrist inimesele omast tunnet värelust. Mõte rääkida Lelle loovuslaagris tunnetest ei olnud mu esimene mõte. Alguses hoopis mõtlesin, et proovin, kuidas me noortele sobivad Vene teatrimeeste meistriklassiharjutused. Kuid siis juhtusin vaatama Raplamaa omavalitsustesse kandideerijate Vali mind kolmeminutilisi teleklippe. Tänasin mõttes Eesti Rahvusringhäälingut, kes võttis üles suurepärase õppematerjali gümnaasiumi lõpuklasside õpilastele, näitamaks seda, kuidas avalikult esineda ei tohi.
Kuidas ei tohi? Ei tohi tulla kaamera ette, kui peas ei ole ühtegi uut mõtet. Kõne tuleks ette valmistada ning see ei tähenda mõttetute klišeede paberile kirjutamist ja nende vigast mahalugemist siis. Vaadake ise, kas tõesti veenab selline esinemine teid kedagi neist valima? Mind peletas. Salvestasin selle allakäigu oma arvutisse hilisemaks kasutamiseks, illustreerivaks materjaliks, mille najal näidata ja selgitada noortele inimestele, milliseks ja miks ei tohi oma elu elada.
Korraks sähvatas mõte, et äkki on sellised ka tänased gümnasistid. Ei usu, ütlesin endale ja palusin Lelle Loovuslaagrisse tulevatel noortel teha pisike kodutöö, vastata teatud küsimustele.
