Margus Tiru on geoinformaatik, kes peagi kaitseb doktoriväitekirja. Tema teab, mida on tegelikult väärt mobiiltelefon meie taskus. Kuidas see väike meile kõigile tänaseks külge kasvanud kasulik vidin võib aidata lihtsamini lahendada väga suuri protsesse ühiskonnas. Planeerida ruumi – maanteid, linnu…rahvaloenduse ja maksude kogumiseni välja.
Margus Tiru isa Märt Tiru (1947-2005) võttis kord 20. sajandi lõpus mu Raplas käsu korras oma auto peale. Ta ei olnud veel kindral ja mina olin algaja ajakirjanik, mobiiltelefoni ei olnud veel meil kummalgi.
Sõitsime Klooga polügoonile, kus peeti suurt sõjaväeõppust. Märt Tiru oli õppuse juht, kes juba sel ajal rääkis Eesti NATO-suhteist ja sellest, et meie sõdurid hakkavad kunagi rahuvalvemissioonidel käima.
Mul oli pass kästud kaasa võtta, ID-kaarte siis veel polnud. Ja seal Kloogal peeti me auto kinni. Meid kamandati autost välja, kontrolliti dokumente. Fikseerisin, et mingist tornist oli meile suunatud kuulipilduja.
Sama „tseremoonia“ üha kordus, meid kontrolliti sel sõidul põhjalikult uuesti ja uuesti. Ikka väga hipina küsisin Märdilt, mis jama see on ‒ oled vormis, kõik sõdurid ilmselt sind tunnevad, teavad, et oled õppuste juht, viibaku käega, et sõitke… Sain vastuseks, et kui nad nii teeksid, siis nad pandaks kartsa…
Nüüd vaatan seda noort meest Margus Tiru, kes saab peagi teadusdoktoriks, oma sõnul fifty/sixty tõenäosusega, ja mõtlen, et ta on ikka väga isa moodi.

Kas siis, kui 1999. aastal Rapla ühisgümnaasiumi lõpetasid, sul juba oli mobiiltelefon?
Mina sain telefoni, tean täpselt, juunikuus, pärast keskkooli lõpetamist. Mäletan seda sellepärast, et kui sõitsime Audrusse lõpupidu pidama, siis nende mõnede innovatiivsemate noortega, kes olid suutnud oma vanemaid veenda lõpetamise puhul telefone kinkima, me helistasime vastastikku, et kui kaugel teie olete ja kui kaugel meie. Loe edasi Geoinformaatik Margus Tiru: Meil on privileeg uurida ühiskonda ruumilisel tasandil ehk vanal moel tehtud otsused hakkavad tagumikust hammustama →

Siberlane Dima Mohhov puudutab eestlaste Nõikaevu energiasmmast või energiasmamas puutub teda. Viio Aitsami foto

Dmitri Mohhov on Valgevene kunstiakadeemia professor, arhitekt ja teatrikunstnik. Viimastel aastatel on puhanud suviti Eesti mere ääres. Tänavu Pärnus ja Kihnus. Kadakate keskel aetud jutust jäi kõlama, tema soov anda oma üliõpilastele edasi aina haruldasemaks muutuv oskus: osata asju valmistada ise, oma kätega.
Me kohtusime Dmitri Mohhoviga juhuse tahtel kaheksa aastat tagasi Minskis. Nüüd on elu meid ikka aeg-ajalt kokku viinud, sest ta käib igal aastal ka Eestis.
Esimesest kohtumisest on hästi meeles ta jutt keelekasutusest. Sellest, kuidas tark tundumiseks kirjutatakse sellises keeles, et arusaamiseks tuleb kasutada sõnaraamatut. „Vanemas kirjanduses, vastupidi, püütakse kõige raskemaist elu küsimustest kirjutada nõnda, et oleks häbi mitte mõista, mitte aru saada sellest, millest käib jutt.”
Sel kevadel võttis Dmitri Mohhov Valgevenes õpetada järjekordsed viis üliõpilast, kelle diplomile kuue aasta pärast võiks kirjutada „kinokunstnik“.

Mis kinokunstnikku teistest eristab?
Loe edasi Et meistrite aeg ei lõpeks →

Vaba Lava esimene kuraator Oleg Lojevski. Pildistas Viio Aitsam

Eesti kõige uuem teatrimaja näitab, et me teatripublik on eriline ja tuleb kaasa ka esialgu pöörastena tunduvate ideedega.
Jutt käib aasta tagasi, 2014. aasta 19. septembril avatud uuest teatrimajast Tallinnas ‒ Vaba Lava, kus repertuaar valitakse rahvusvahelisel konkursil ja valijaiks on kaheks aastaks valitud kuraatorid, üks Eestist, teine välismaalt. Esimesel hooajal esitati konkursile 65 lavastuste ideekavandit. Kuraatoreiks olid esimesel aastal Eesti poolt ajakirja Teater Muusika Kino peatoimetaja Madis Kolk ja välismaalt Oleg Lojevski, kes on Vene üks tuntuimaid teatrieksperte. Lojevski on pea aasta ringi lennus, et näha, eelkõige Venemaal tehtavat teatrite. Loe edasi Vaba Lava esimene kuraator : eestlaste avatus üllatab! →

Läbi kõigi Eesti nüüdse isesvuse aastate on just Ülo Vooglaid see, kes me riigi ja oma kunagiste aatekaaslastegi suurte läbikukkumiste puhul aidanud selga sirge hoida. Tas ikka jätkub jõudu öelda, et mõtleme ja tegutseme edasi, sest teist Eestit ei ole.
Vooglaidude Keila jõe käärus asuva kodumaja nurgas kasvab kahar täies elujõus kuusk. Üksik puu, kes asetub süsteemi koos looga. 1992. aastal tuli isesesvuse taastanud Eesti esimesse Riigikogusse, mille liige Ülo Vooglaid oli, Soomest jõuluvana ja kinkis igale saadikule imepisikese, nii 2 sentimeetri pikkuse kuusetaimekese. Ülo Vooglaid pani selle keldriaknale kevadet ootama ja siis istutas maha, tänaseks on puu majakõrgune.
Päev enne Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva ja 10 päeva enne oma 80. sünnipäeva küsib Ülo Vooglaid mult, kas lugesin ta mõtteid arvamusfestivalist. Ma lugesin ja olen temaga üsna ühte meelt, et tore on kokku saada, arutada ja arvatagi, aga küsimus on, mis saab edasi. See ka, et infomüras olulist märgata on raske.
„Muutmine on keerukas, aga muutmisest palju keerukam ja olulisem on selle kõige hoidmine, millele tänu saab toimuda iseregulatsioon ja püsida järjekestvus,” kirjutab Ülo Vooglaid. „Lõmpsimine jm meelelahutuslik tegevus on omal kohal seni, kuni see ei hakka domineerima ega muutu tõeliste probleemide (põhjuste) varjamise vahendiks.“ Loe edasi Viimane mohikaanlane ehk Ei ole teist Ülo Vooglaidu →

Lavastaja Sergei Potapov Mari Lillest: Mari on vapustav inimene. Ma jälgin teda vahel laval, ta mitte sekundikski ei kaota tähelepanu, on kohal iga hetk, ka siis, kui tema ei ole esiplaanis. Vanaema ei ole väga suur roll tekstiliselt, aga tema esituses… isegi istudes on ta täidetud, on huvitav. Noorematel näitlejatel aegajalt juhtub, et pinge ja tähelepanu kaob, Mari Lillel mitte kunagi. Mingid pisikesed nüansid on tal, mis teevad näitlejast meistri. Meie näiteseltskonnaga ühines Mari hiljem. See, kuidas ta kohe truppi sobis, sulandus, on omaette ime.

Kõik pildid Mari Lillest lavastuses “Libahunt”, tegi Mats Õun.

Näitleja Mari Lill saab detsembris 70. Nagu tema viimatises rollis, August Kitzbergi näidendi „Libahunt” vanaemas, on Mariski olemas kordumatu vägi ja sära. Tal on kaks tütart ja viis lapselast. Ta kannab ruudulist soget.
Enne kui ma midagi küsida jõuan, kraamib Mari Lill kotist välja mõned vanad fotod. Oma emast ja vanaemast. Ühe pildi kohta käib kommentaar, et see on tehtud temast täpilises kleidis 1954. aastal. Ta ema töötas siis Eesti Naise (hilisem Nõukogude Naine ‒ MM) toimetuses, ta isa oli Siberis ja pilt ilmus allkirjaga „Õnnelik lapsepõlv”.
Neljandat põlve tallinlanna elab 2009. aastast maal, Andineemel, kohas, kuhu isa kunagi ehitas suvila. Loe edasi Mari Lille äratundmine laval ja elus →

Jakuudi lavastaja Sergei Potapov räägib Viinistus mere ääres Eestist ja oma tööst lavastusega „Libahunt“. Kohe on algamas selle lavastuse teine etendus.
Sergei Potapov on mulle varem öelnud, et vaatab võimalusel oma lavastusi, jälgib publiku reaktsioone ja sätib selle järgi tehtut täpsemaks. Oma „Libahunti“ näeb ta Eestis kolm korda.

Mõne päeva pärast sa sõidad tagasi pea 10 000 kilomeetri kaugusel asuvasse koju Jakutskis. Mis sind Eestis üllatas?
(Sergei ei vasta, vaatab merele. Ma proovin ta vaikimist, seda pausi mitme küsimusevariandiga lõhkuda, aga paus ja vaatamine kestavad. Kuni küsin hoopis uue küsimuse.)

Sa siia lavastama tulles kartsid?
Muidugi ma kartsin. Kartsin oma kujutlustes kohtumist kinnise, oma tunnetes tagasihoitud rahvaga. Tuli välja, et see tunnete tagasihoidlikkus on teis olemas. Sain teada, et eestlased avanevad näitlejaid aplausiga tänades. Loe edasi Kitzbergi „Libahunt“ on mõistetav kõikjal, kus elavad hundid →