Rubriigiarhiiv: Dialoog

Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

2003.aastal kirjutasin Maalehte loo Eesti läbi aegade ehk ühe parima teatrikunstniku Tõnu Virvega, kes nüüd teeb filme. Teatri ja kinomehe jutt on tähelepanuväärne ka viis aastat hiljem. Kas  sisuliselt on üldse midagi muutunud?

 

1960. aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eesti kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhitakse (ametlikus keeles “tasandatakse”) sõjas purustatud Vanemuise teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol.

Pärnu Endla teatri varemetele – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik – hakatakse ehitama moodsat hotelli.

ERKI stiilipuhas maja Tallinnas “kaasajastatakse”. Kõik vana tahetakse unustada.

Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

 



“Praegune Eesti film on osaliselt ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile,” väidab Tõnu Virve aastal 2003. Pildil on Ervin Õunapuu näituse “Miraazid” avamise seltskond. Vasakult Ain Jürisson, Andrus Kivirähk, Tõnu Virve ja küljega Roman Baskin.

 

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujunema hakkab nõukogude inimene. Nii ongi reaalne nõukogude võim jõudnud ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad, täisväärtuslikud Nõukogude kodanikud. Selle aja noorte minevikumälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga läbi lõigatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

 

Loe edasi Tõnu Virve: Eesti on maja tee ääres

Indrek Sammul Ugala hingelise elevuse vallas


 

 

Linnateatris arvestatavaks näitlejaks kasvanud Indrek Sammul juhib nüüd peanäitejuhina Ugala teatrit. Südamlik suhe publiku ja maailmaga – umbes nõnda sõnastab Eesti tippteatri kogemusega mees väikelinna teatri tänase loomingulise püüdluse.

 

Tean, Indrek, et käisid suvel Kukenoosi viljakuivatis Tõnis Mägi muusikalist elumõtisklust “Tarkus” kuulamas. Juhtus olema Uku Masingu sünnipäev just ja sellel etendusel juhtus… üks liblikate lugu?

See juhtus enne etenduse finaali. Korraks läheb lava pimedaks ja siis tuleb täisvalgus uuesti tagasi. Enne pimedaks minemist ilmus mu vaatevälja liblikas, kes lendas üles prožektorisse. Siis läks korraks pimedaks ja alla pudenes vaid õrn tolm. Mul tol hetkel seostus see, mida nägin, Juhan Viidingu luuletusega, kus liblikas lendab valgusesse, aknasse, küünlaleeki. Mõtlesin siis, et näed, Juhan tuli kohale. Kui paljud publikust seda üldse märkasid, aga mulle, mis seal salata, töötas see “Tarkuse” mõistmisel kaasa. Võimas, külmavärinate hetk.

 

Loe edasi Indrek Sammul Ugala hingelise elevuse vallas

Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

 

Ingo Normet, huvitavam kui pealtnäha. Viio Aitsami pilt.

Eesti kuulsaima lavakooli ( Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) juhataja Ingo Normet alustab me vestlust igavalt – professionaalselt ja kiretult, akadeemiliselt täpselt, mis nüüd, tundub, peaks välistama kuulaja ja mahakirjutaja eksimused eos.

Imestus ka käib läbi mõtetest, et kui lavakooli asjadest nii emotsioonitult saab rääkida, miks siis ometi igal aastal just sellesse Ingo Normeti 14 aastat juhitud kooli selline tung on. Hiljem, kui professor Normetilt seda küsin, imestame mõlemad!

Kusagil tema monoloogi kolmandal minutil hakkab mulle kohale jõudma, et see, mida kuulen, on uudis.

Nii leiategi Ingo Normeti jutu esimese osa siitsamast alt uudistena. Meie kõnelus jätkus pärast uudiseid:

 

Jäin teie juttu kuulates mõtlema sellele, et peale Pepeljajevi, kes on Eestis tõesti väga tuntud mees, ei ole lavakoolil n-ö Vene suunal erilisi suhteid, mida eeldaks ja ootaks. Teie olete ju Anatoli Efrose õpilane?

Minu õpetaja on tõesti Efros. Aga lavakoolis on juba neljas kord lavastamas moskvalane Aleksandr Pepelyajev. Meil on lühemat aega õpetanud ka Adolf Šapiro, liikumisõppejõud. Praegu on Eestisse elama tulnud minu kursusekaaslane GITISest, bulgaarlane Mladen Kisselov. Tema on viimased 20 aastat Ameerika ülikoolides õpetanud teatrit. Ta tuleb nüüd samuti meile, õpetama nii näitlejaid kui lavastajaid.

Saan aru, et paljude noorte jaoks on Venemaa eksootilisem kui Lääs. Minuealiste jaoks on vastupidi, omal ajal ei pääsenud mitte kuskile mujale, kui ainult Venemaale. Kas see on nüüd sellest tingitud… Igatahes ei ole siin mingit tagamõtet. Nii on lihtsalt läinud. Peale selle on ka kõik organisatsioonilised asjad Läänega nüüd palju lihtsamad ajada.

Pea kõik meie lõpetajad on õppinud mitu kuud Londonis. Seda on finantseerinud Erasmuse fond , Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Venemaa on väga kallis, keelt ei osata enam, aga ma ei välista /…/ , et mõni tulevastest kursustest õpib mõni aeg Moskvas.

Neljas kursus läheb kevadel, vist aprilli lõpus Türki. Seal on teatrifestival ja nad mängivad Mart Kolditsa lavastust „Kummitus masinas“.

Loe edasi Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

 

See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal. 

Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.

Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”

Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.

Loe edasi Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

 

 

Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Loe edasi Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest