Rubriigiarhiiv: Dialoog

Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi

 

See jutuajamine on aetud kaks aastat tagasi ja ilmus teatrikülgedel 2007. aasta aprilli alguses. Mõte see lugu siia riputada tuli seoses sellega, et tükk aega on tunne, et oleks vaja sinuga rääkida. Või oleks vaja, et sa kirjutaksid, ajast!

 

Margus Mikomägi

 

Teatriloolane Reet Neimar kuulub nende inimeste vähesesse ossa, kellega ei pea päev päeva kõrval kõrvuti istuma teatris või töölaua taga, et tunda osadust. Temaga üle aastate silmast silma kohtudes on tunne, nagu jätkaksime eile kell pool kuus poolelt sõnalt katkenud juttu. Ja jutt on loomulikult teatrist…

 

…huvitav, miks kõik Vanemuisest rääkides korrutavad ainult Kaljujärve nime? Miks seal kõrval kogu aeg ei vilgu ka Tommingas? Miks üks on üldtuntud ja miks teine ei ole nii tähele pandud? Justkui on, aga ei ole ikka ka.

 

Panin diktofoni käima kohe pärast vastastikust südamlikku „tere“. Soovitan oma heale õpetajale lugeda aasta tagasi Teatrikülgedes ilmunud intervjuud Aivar Tommingaga. Kes muu hulgas ütleb: “Tallinnas, ma tean, Vanemuise teatrit eriti ei aktsepteerita. On inimesi, kelle jaoks see, mis väljaspool Tallinnat, pole üldse mitte midagi.“ Samas intervjuus ütleb Tommingas paaril korral, et ta tahaks teha teatrit koos Elmo Nüganeniga. Siis ta veel ei teadnud, et teeb aasta pärast Aarne Üksküla mantlipärijana Maurust Nüganeni lavastuses „Tõde ja õigus. Teine osa.“

 

Kas näitlejate tase on Eestis alla käinud?

Väga heas elueas, kus esimesed katsed on tehtud, esimene varu on ära raisatud ja uus kiht juba on kogunenud, selles keskmises elueas on meil ikka väga palju meisterlikke, häid näitlejaid. Ma ei ütleks, et näitleja tase on alla läinud. Kuid näitleja pannakse mõnikord lavastuse struktuuri ja mängureeglite kaudu olukorda, kus tal pole võimalustki tervikinimest luua. Seda ei taotletagi.

Vaataja on aga õpetatud vaatama kiirtempos vahelduvat vaatemängu. Ta ei oskagi, ei maldagi haarata näiteks kogu keerukat, mitmemõõtmelist lavastustervikut “Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.“ .

Loe edasi Reet Neimar: Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi

Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu

 

Kuulake selle loo lugemise järel või lugedes, kuidas Üllar Saaremäe loeb Juhan Viidingu luulet. Vaata  ja kuula Muusikamappi.

 Margus Mikomägi

Rakvere teatri peanäitejuht 13. hooaega, Üllar Saaremäe, on oma valmisolekuga rääkida nii vahetu, et võtab küsijalt igasuguse tahtmise norida. Mees on säilitanud ideaalid. See on suur oskus mis tahes ajal.

Ikka on õpilasi võrreldud õpetajatega. Ideaalide asjus ja neist rääkimise kunstis on Saaremäe hästi sarnane siin mõni kuu tagasi kõnelnud lavastaja ja õpetaja Kalju Komissaroviga.

 

Kas Rakvere ja siinne teater on sinu jaoks provints?

Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Ma sõna “provints” ei võta tõsiselt Eesti kontekstis. Provintsist saab rääkida sisuliselt selliste maade või riikide puhul, kus ühest servast teise minemine võtab mitte tunde nagu meil, vaid ikka päevi. Rakvere on Tallinna eeslinn.Üks “provints” siiski on ka Eestis ja see väljendub mõtteviisina. See on siis selline kängitsetud, alaväärsuskompleksist kantud “ah, mis nüüd meie”…

Niisugust provintslust ei ole ma kohanud ei Ugala teatris, kui Viljandis elasin, ega ka nüüd Rakveres. Küll olen seda tajunud aga märksa suuremates teatrites, pealinnas. Paistab, et see mõtteviis võib olla inimestes sügavalt sees, töötagu nad siis Estonias, Draamateatris või Vanemuises.

Loe edasi Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu

Kõrbeerakul on inimesed südames kaasas

 

See lugu on jätk 2006. aasta detsembris Lembit Petersoniga räägitule.  ( Vaata allpool ” Teater illusiooni tõde või tõe illusioon) Kuna see  kõrbeeraku jutt tookord lihtsalt ei mahtunud Teatrikülgedele avaldasin ta jõuluaegses Nädalise põhilehes..

Margus Mikomägi 

Alljärgnev ei ole jõuluintervjuu, aga on seda siiski. Ehk oli see nii seatud, et Theatrumis Lembit Petersoniga räägitu üleskirjutamise ühel kohal katkestasin ja oma eluga tasakaalu taotlevat sõnatäpset meest kärpida ja lühendada ei söandanud.

Ehk on nii, et ajal, kui kogu maailm mängib endas Kristuse sündimise lugu ja inimesed ehk leiavad aega mõelda, kõneleb me lehes lavastaja Lembit Peterson just nii, nagu ta mõtleb, iga päev.

 

Lembit, oled sa mõelnud Piibli tekstide lavastamisest? Kas üldse…

Loe edasi Kõrbeerakul on inimesed südames kaasas

Teater – illusiooni tõde või tõe illusioon

 

Palju õnne Lembit ja Theatrum. See dialoog ilmus teatrikülgedel 2006. aasta detsembris. 

 

 

Margus Mikomägi 

 

Väikese teatri koduleheküljel on kirjas, et Theatrumi teatri- ja õppetegevus on täielikult mittekommertslik. Süvenemine vaimu-, mõtte- ja tundeilma ning vaimsete väärtuste alleshoidmine ei ole kerge ülesanne. Theatrumis on sellega hakkama saadud alates aastast 1994.

 

Loe edasi Teater – illusiooni tõde või tõe illusioon

Näitleja Jaan Rekkor lõpetab oma kirju lausega: “See on mu elu kõrghetk!”

 

Margus Mikomägi

 

See intervjuu ilmus Teatrikülgedel kolm aastat tagasi. Tol hetkel tegi mees Pärnus vaieldamatult suurrolli. Tema Mogri Märt ja Andres Noormetsa lavastus on ajanihkest hoolimata meeles. Miskipärast jäid mehed ja nende seekordne töö suurema avaliku tähelepanuta.

 

Jaan Rekkor on nii näitleja, et on valmis esietendusejärgsel hommikul alustama uute proovidega. Pärast August Kitzbergi “Kauka jumala” kontrolletendust ja Mogri Märdi suurrolli on Jaan kohe valmis edasi mängima. Näitleja iga toll!

Näitleja on Jaan Rekkor olnud 24 aastat. Kui siia lisada neli aastat lavakooli, siis 28. Diplomilavastuses “Draakon” mängitud poiss Heinrichi ja “Kauka jumala” Mogri Märdi vahele jääb üle seitsmekümne osa. 3. aprillil saab näitleja 48aastaseks.

Loe edasi Näitleja Jaan Rekkor lõpetab oma kirju lausega: “See on mu elu kõrghetk!”