Rubriigiarhiiv: Dialoog

Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

 

See intervjuu Andrus Vaarikuga ilmus Teatrikülgedel 2.juunil 2006.aastal. 

Ootan Andrus Vaarikut Radissoni Madissonis. Meie kokkusaamine on lepitud teatriinimeste tüüpilisimale proovi algusajale. Kell läheneb üheteistkümnele.

Kõrvallauas on oma kontori avanud Jõgevamaa mees Ants Paju. Tema kõvahäälsetest telefonikõnedest saavad osa kõik kohvikukülalised. “Mul on vaja see miljon kuussada tuhat kuju jaoks kokku saada. Jah, ma olen Tallinnas. Luban sulle, et niidan ka muru ära.”

Andrus tuleb. Muidugi on nad Ants Pajuga tuttavad. Eestimaa hommik on alanud.

Loe edasi Ma vaatan maailma nagu kass akvaariumit. Ohoo, kui huvitav!

Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

 

 

Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Loe edasi Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu

 

 

Oleme just tuttavaks saanud. Tallinnas Viru väravate juures kokku saades. Ma ei tea, kuidas, aga me esimene jututeema on hipipõlvkond oma ideaalidega. Mu tunne on olnud õige – uhke nimega vabakutseline näitleja Nero Urke (26) haakub. Peaaegu juba julgen uskuda, et kuuekümnendad tulevad tagasi ja maailm muutub lõpuks paremaks. Tänu Nerole ja tema ea- ning mõttekaaslastele.

 

Ma arvasin muide pikka aega, et Nero Urke on fiktsioon, näitleja varjunimi. Siis nägin selle nimega näitlejat Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend” Jagot mängimas. See poiss on eriline, ütlesin endale. Plastika, hääl, käed… Kui võrrelda, siis oli temas seal laval midagi, mis tuletas meelde Juhan Viidingut ja Sulev Luike.

Nüüd avastan me kohtumise salvestust kuulates, et pean noore näitlejaga juttu ajades pikki monolooge. Neid ma siia ei kirjuta. Seda ka ei oska kirjeldada, kuidas tema kuulates „mmmmm…” ütleb. Neis reageeringutes on kuhjaga kirjeldamatut väljendusrikkust. Katsuge ette kujutada.

Loe edasi Nero Urke, vabanäitleja, kes teab, kus on õnne kodu

Elmo Nüganen: Tänavatele tulevad inimesed ei protesti Eesti riigi vastu

 

 Lavastaja Elmo Nüganen räägib meie aja kangelastest ja sellest, mis aeg tema jaoks praegu on.

Laupäeva õhtu, kesklinn, näitlejate õpetaja Elmo Nüganen on lõpetanud päeva kestnud erialatunni Toompeal lavakoolis. Nädala pärast on eksam.

Räägin Elmole, et mulle tundub pisut kohatuna, et kaks piisavalt vana meest saavad külmal õhtul kokku ja räägivad teatrist. Eks ma sisimas arvasin, et meelitan lavastaja nii teatri tähtsusest rääkima just keerulises muutuste ajas. Elmo aga ütleb hoopis: „Räägime siis muust, homme on valimised.“

 

Kuidas sina praegust aega tajud või ei ole sul aega?

Ükskõik kas aega on või mitte, ma arvan, inimesed tajuvad, et midagi on teistmoodi. Kõik sõltub sellest, mis kandi pealt me vaatame ja räägime. Kas räägime üht või teist riiki tabanud majanduslangusest? Või räägime sellest, et ühe mõtlemisviisi aeg on ümber? Me kõik saame palju signaale, et äkki on aeg hakata mõtlema teisiti.

Kui mõelda meie planeedi probleemidest, siis me saame aru, et olukord on üsna lähedal sellele, et olla kriitiline.

 

Tajud sa seda?

Nagu me kõik, tahaksin väga uskuda, et see veel ei ole nii. Võimalik, et on. Ma ei pea silmas ju ainult jäämägede sulamist, vihmametsade hävitamist, kasvuhoone-efekti, CO² meeletut paiskamist õhku, energiakriisi, fossiilsete maavarade lõppemist – see pole põhjus, see on tagajärg.

Mitte keegi ei tea, võibolla tõesti ei tea, kus on tegelik põhjus.

Loe edasi Elmo Nüganen: Tänavatele tulevad inimesed ei protesti Eesti riigi vastu

Andres Keil – teatrisse sisse kirjutatud

 

Tegelikult on mul läbi teatrikülgede kirjutamise aastate olnud plaan rääkida kriitikutega ehk inimestega, kes teatrist kirjutavad. Mitu, kellele olen sellest rääkinud, ettepaneku teinud, on puigelnud, vaikinud, pole tahtnud rääkida.

Andres Keili kriitikukuulsus on pahatahtliku kriitiku kuulsus. Miskipärast ma ei uskunud, et Keil on niinimetatud raudteelaste perekonnast, vähese lugemusega nahktagis avantürist.

Loe edasi Andres Keil – teatrisse sisse kirjutatud

Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed

Miks on nii, et kõige rohkem ostetakse Toomas Anni plaate, lemmikansambliks on ikka Meie mees… ja kui on vaja valida läbi aegade parim laul, valib rahvas Tõnis Mägi laulu Koit? Palju õnne Tõnis. Panen siia intevjuu, mis ilmus Maalehes, siis kui Tõnis sai Kuuskümmend. Pilt on tehtud 13.mail 2009, Von Krahli teatris .

 

20.11.2008 Margus Mikomägi

 

On sisemine kompassinõel, mis sind suunab. Kas siis õigele või ka valele teele. On tuhandeid võimalusi, kuhu poole minna,” tunnistab Tõnis Mägi, kes ei usu juhustesse inimese elus.

Sellesuvises teatrietenduses “Ruja” mängis Tõnis Mägi pisikese rollisutsu talle omaselt märgiliseks ja suureks.

Ühes Mustamäe trepikojas istub vana parm ja rögiseb. Igavene sinine esmaspäev. Mägi mängitud mees ilmselt ei tea, kas on hommik või õhtu. Temast tormavad mööda noored ja andekad rujamehed. Katusele tahavad.

See, kuidas Mäks ütleb: “Oi, oi, sul on kitarre – oled muusikamees, kunstnik, artist,” on pisike erinevate intonatsioonide tulevärk. Lühikeses lauses on kõike: pühalikkusest irooniani ja inimese elu traagikani.

Dialoogis noorte ja andekatega ristub ühe vana ja andeka, kulunud, aga kogenud mehe tee: “Kas rühmata andele või anduda rühmale? Vaat see on küsimus, muusikamees.”

Noored enesekindlad sekeldavad siis vahele, kuni Mägi mängitud mees käratab: “Kurat, kas te tahate, et ma laulan või?”

Ja see, kuidas elust räsit tüüp laulab Juhan Viidingu teksti “võõra naise valges kapis on mustal luigel pime…”, on miskitpidi kutse mõistusele ja mõistmisele, et “heldus, päike on loojas”.

Ükskõik kes teine ja kui mõjuvalt ka oleks seda laulu laulnud ja osa teinud, ei oleks see esitus saanud haakuda Tõnise enda “Koiduga” laulupeol, saatjaks ühendkoorid. Siin oli seos kõiksusega ja üksikinimese saatusega.

Loe edasi Tõnis Mägi: Olen suhteliselt pimedana läinud õiget teed