„Konstantin Päts oli märter,” ütleb Moskva lavastaja Aleksandr Ogarev (1961), kes toob suvel Viinistus välja Mart Kivastiku uue näidendi „Kostja ja hiiglane”.

Kui ennast produtsent Märt Meose kontoris juttu ajama sätime, nopib Aleksandr Ogarev kusagilt Jossif Brodski luulekogu ja loeb sealt huviga üht luuletust.

Järgmise päeva hommikul märkan Viru keskuse raamatupoes Brodski luulekogu, esimest vist, mis eesti keeles, pealkiri on „ Atlantise lähistel”. Näitan seda enne „Kostja ja hiiglase” pressikonverentsi Aleksandr Ogarevile. Ta küsib, kes tõlkis. Ma vastan, et Maria-Kristiina Lotman. Mind isegi ei üllata enam, et ta küsib, kas Juri Lotmani järeltulija.

Hiljem helistan Aleksandr Ogarevile ja küsin, mis luuletus see oli, mida ta Brodski kogust luges. Ja vaat siin üllatun seostest – luuletuse pealkiri on „Nasledtsvie Žukova”, mida saab tõlkida „Marssal Žukovi pärand”. „Arvan, et seda luuletust te eestikeelses kogus ei ole,” ütleb Ogarev ja tal on õigus. Loe edasi Vene lavastaja Aleksandr Ogarev vaatab tõtt Konstatin Pätsiga →

Peeter Volkonski vana-armeenia keelest tõlgitud „Nutulaulude raamatust” sai ootamatult müügihitt. Kust tuleb tema/ aadlisoost mehe huvi väikerahvaste, nende kirjanduse ja muusika vastu? Miks kirjutab ta samal ajal laulu Lenna Kuurmaale?

Peeter kutsub mind Tartus kohvikusse Armastus. Kooki sööma. Tuletan talle meelde, et oleme tuttavad 1974. aastast. Ei räägi seda lugu, kuidas ta mind aitas, kui pidin mängima Maksim Gorki „Väikekodanlastes” Linnupüüdja rolli. Peeter soovitas mul tookord ette kujutada, mis on kanalisatsioon, millest tegelane rääkis. Ei olnud mul selle mõtte teoks ja nähtavaks tegemiseks laval mastaapi siis, kuid sain maitse suhu, mõtlemaks pisidetailidest mastaabiga. Kanalisatsioon kui galaktika…

Seda ma ka ei räägi veel, kuidas Peetri hiljutine soovitus muusikat KUULATA mind taas raja peale aitas. Meelde tuletas, et „kuulama” on tegusõna.

Peeter, kas sa täna muusikat oled kuulanud?

Täna hakkasin Lennuškale laulusõnu tegema. Seda kuulasin.

Kes on Lennuška?

Lenna Kuurmaa. Loe edasi Peeter Volkonski: Kummalised asjad päranduvad põlvest põlve →

Vormistas Argo Ideon, pildistas Sven Arbet.  Vestluring ilmus Maalehes.

30 aastat tagasi toimus kuulus loomeliitude koosolek, mille enneolematu avameelsus raputas Eestit. Hulk toonaseid küsimusi on tänagi päevakorral. Maalehe vestlusringis selgus:

• Eesti seisab valiku ees, kas panna oma jõud vana säilitamisele reservaadina või julgeda edasi areneda, muutuda.
• Meie tänane haritlaskond asub kriisis, omaaegne uhkus ja eesrindlik roll on maha surutud. Kultuuritegelased, loomeinimesed tihti ei julgegi sõna võtta oma nime all, vaid eelistavad kollektiivseid tekste.
• Eesti väikelinnades teeb ilma amerikaniseerunud massikultuur, šõu. Et tuua rahvast sisukama kultuurielu juurde, nõuab tööd, et inimesed üldse kodust välja tuleksid.
• Noored on sukeldunud oma ekraanide maailma, kuid on väga nutikad ja õpetavad ka vanemaid välja.
• Meil on hulk silmapaistvaid kultuuritegijaid, kes on ka maailmas sümbolisikud ja edendavad kõigiti Eesti värki.

***

Vestlusringis osalesid:

Ignar Fjuk (65), arhitekt. 1988. aastal oli ta Eesti loominguliste liitude kultuurinõukogu esimees. Loomeliitude pleenumil ütles, et hääbumisohtu pole sattunud mitte üksnes eesti rahvus, vaid ka maa selle jalge all.

Argo Ideon (51), Maalehe ajakirjanik. 1988. aasta aprilli sündmustest Eestis luges ajalehtedest, mida vanemad saatsid armeeteenistuse paika Ukrainas.

Maili Metssalu (29), pärimusmuusik, lavastaja, Rapla kultuuriklubi Baas eestvedaja. Sündis mõni kuu pärast loomeliitude pleenumit.

Margus Mikomägi (62), Maalehe kultuuriajakirjanik, teatrikriitik. Üks tänavustest presidendilt teenetemärgi saajatest.

Rasmus Puur (27), helilooja, aasta noor dirigent 2017. Oli ka eelmise aasta XII noorte laulu- ja tantsupeo „Mina jään“ ideekavandi autor koos Veiko Tubinaga.

Ike Volkov (67), arhitekt ning legendaarsete “Kukerpillide” laulja ja bassimees. Loomeliitude pleenumil rääkis kartustest seoses Narva elektrijaamade uuendamisprojektiga, osundades mh Maalehte. Pahandas toonases kõnes: “Inimesed tulevad kokku ainult siis, kui antakse kohvi.” Loe edasi Pühenduda Eestis ainult enese säilitamisele võrdub hukuga →

Igatsus suure Nõukogude Liidu järele räägib sellest, et rahval on hirm tuleviku, hirm sõja ees, ütleb vene kirjanik Mihhail Durenkov. Kultuurile raha andes ostab see hirmunud riik võimutruudust.

Heidan pilgu üle Ugala teatri teise korruse terassikohviku. Teretan, keda tunnen, fikseerin, et vanu tuttavaid on vähemaks jäänud. Mul on kohtumiseni aega. Saan taas aru, kui äge koht see kohvik on. Akendest avanev vaade Viljandile meenutab alati uut maali. Jään vaatama nagu ikka.

Kui kokkulepitud aeg on käes, Vene tuntud dramaturgi pole. Teda juba otsitakse. Muigan, et kindlasti juba ka Moskvas. Kell viis algab esietendus aga Mihhail Durnenkov, näidendi „Hipide revolutsioon” autor, on kadunud. Mulle see meeldib. Ei aja närvi. Loe edasi Vene kirjanik: Meil annab riik kultuurile raha võimutruuduse eest →

Lehte Hainsalu on saja-aastaseks saava Eesti Vabariigi õhku hinganud kohe 80 aastat. 13. veebruaril saab täis kuuskümmend aastat kirjanike liidus.

„Võibolla minu saladus on selles, et ma olen kodus sündinud, mitte haiglas. Sellised inimesed on teistmoodi. Neil ei ole terariistaga kallal käidud. Nad on loomulikud inimesed. Eks me olemegi viimased. Mul on maainimese hing, kuigi juba kaheaastaselt kolisime Tartu,” ütleb Lehte Hainsalu.

Kirjanikul on kolm last, lapselapsi 11 ja aprillis sünnib kuues lapselapselaps. Oma insenerist mehega tutvus ta 14aastaselt, kui too ta tantsima võttis. Nad olid abielus 55 aastat.

See naine mäletab küüdiautode tulesid oma lapsepõlvetoa laes, kui need inimesi Tartu sadamaraudtee juurde vedasid. Ka neil oli kohver pakitud – ema oli tütrele öelnud, et ka neile võidakse järele tulla, sest „võibolla kellelegi meeldib meie nikkelnuppudega voodi”. Lehte Hainsalu kirjutas alla 40 kirjale, oli nende 69 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikme hulgas, kes 20. augustil 1991 hääletasid “Otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest” poolt.

Kuidas te mõtlete tulevikust? Loe edasi Lehte Hainsalu: Mina elan eesti keeles →

Toomas Kiho tuletab me riigi juubeli eel meelde lugu Buratinost, kes oma raha Lollidemaal maasse kaevas ja uskus, et sealt kasvab rahapuu. „Kui sellisest mõtteviisist lähtuda, siis võib-olla Eesti tõesti ei pea 200. aastapäevani vastu,” arvab ta.

Ajakirja Akadeemia peatoimetaja Tooma Kiho tuleb Tallinnasse rongiga. Pärast meie juttu läheb balletti vaatama. On matemaatik ja mitte niisama, vaid doktori kraadiga

Juhan Viiding luuletas: „ära korda oma isa vigu, õpi keeled, kanna kübarad…”. Mul on tunne, et keeled oleme selgeks õppinud saja aastaga, aga kübarakandmise oskus on meelest läinud.

„Kübara kandmise oskus“ küllap viitab eneseväärikusele. Arvan aga, et see pole suurim probleem meil. Eneseväärikus defineerub ümber, määratletakse ümber, igal põlvkonnal uuesti. Kui, siis võib-olla selles osas on väärikust vähe, et ei julgeta olla ise. Sisemist väärikust, endaks jäämise julgust on vähe. Loe edasi Toomas Kiho: Väike rahvas ei tohi hetkekski unustada mõtlemast eksistentsiaalsete asjade peale →