Rubriigiarhiiv: Dialoog

Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud

Kaks argipäeviti äriilmas tegutsevat edukat meest on teinud midagi esmapilgul tavatut: nad on otsustanud panustada raha ja aega, et nende õpetaja mõttemaailm oleks kõigile kättesaadav. Mis neid mehi käivitab ja tegutema paneb?

Sihtasutuse Ülo Vooglaiu mõttepärand* algatajad ja kaasasutajad, Ülo Vooglaiu õpilased Ivar Veskioja (34) ja Indrek Paal (43), kes raamatu „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” valmimisse on panustanud nii oma raha kui aega, räägivad, mis neid on käivitanud ning mis paneb ka edasi tegutsema, et Ülo mõttemaailma kättesaadavaks teha. Ivar tegeleb raamatupidamisäri ja tarkvaraarendusega, Indrek on tegev raudteevaldkonnas kaubaveo korraldamisega.

Sihtasutuse esimene pääsuke, raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” tiraažiga 2000 eksemplari müüdi eraviisiliselt ja kadus kolme nädalaga lettidelt ilma igasuguse reklaamita.

 

Ma tahaks teha sellise üldistuse teie tegemiste pealt, et me riigis on tekkinud materiaalselt kindlustatud inimesed, kes on ära tundnud, et nüüd on aeg ühiskonnale midagi tagasi anda?

Ivar Veskioja (I.V.): Huvitav mõte. See tuletab meelde Peterburi akadeemiku Anatoly Zimichevi mõtteid, mida väidetavalt kasutas oma valimiskampaanias Bill Clinton. Ta kirjutab, et ühiskond ja selle liikmed paiknevad neljas kategoorias. Esimene on külluse kategooria, teine on headus, tähelepanu hakatakse pöörama ka ligimestele. Siis on ilu, hakatakse esteetikat ja harmooniat taotlema. Ja neljas kategooria on tõde. Vastavalt sellele, millises kategoorias etnos on, tuleb valimiskampaania sõnumeid väljastada. Kui vaadata Eesti valimiskampaaniaid, siis sellest esimesest – küllusest – kaugemale tihtipeale ei ole jõutud. Eeldatakse, et valijate enamus on huvitatud vaid küllusest ja soovivad sadat eurot juurde. Tõe kategooria puhul on inimese emotsionaalne värving madal, teadvuse reglementeeritus kõrge ja ta töötab sihipäraselt etnose edu nimel.

Sa, Indrek, kord ütlesid seepeale, kui ma imestasin, et rikas mees teeb õpetaja tarkuse jagamiseks sihtasutuse, et mõtled oma laste peale?

Indrek Paal (I.P.) Niimoodi ongi. Mul on kolm last. Siin on kaks tõde: ma ei ole nii rikas, et osta endale jalgpalliklubi, aga lastele paremat tulevikku luua ja selleks sihtasutus asutada, seda ma saan. Loe edasi Raske on olla õnnelik, kui teised on õnnetud

Jaan Tätte päris mõte: „ – ükskord tuleb minna, kas olen valmis?”

Me oleme kohe 55aastaseks meheks saava Jaan Tättega rääkinud mere ääres, sadamasillal, sauna ees ja purjekaga rahulikult loksudes. Nüüd siis lendavad Vilsandi ja Rapla vahel elektronkirjad. Meil mõlemal on aega mõelda. alt

Aastal 2014, ümberringi on Vilsandi.

Jaan, pole ammu rääkinud. Nägin sind vilksti koos Margitiga presidendi vastuvõtul. Kuidas Vilsandilt mandrile saite ja tagasi?

Sel aastal olid suured lootused, et tuleb karm talv ja nimekiri oli päris pikk, mida kõike autoga üle jää vedada, aga tegelikkuses tuli ainult paariks päevaks jää, mis napilt inimest kannab, ja nii sai korra jalgsi poes käidud ja oligi kõik. Nii et põhimõtteliselt olime kolm kuud vabatahtlikus koduvangistuses. Presidendi peole ragistasime väikese paadiga läbi 4-5 cm jää. Loe edasi Jaan Tätte päris mõte: „ – ükskord tuleb minna, kas olen valmis?”

Valgustaja Rene Liivamägi astub varjust välja

Imelikul moel ei ole ümberringi laiutava valimiskampaania põhiteemaks saanud looduse ehk siis elu säilimine maailmas ja Eestimaal. Omal moel, ilma igasuguse loosunglikkuseta räägib sellest Tartu Uues Teatris 2. märtsil esietenduv algupärand „Puumees”.

Tartus käib teatritegu, kus me Rene Liivamäega (35) oleme mõlemad esimest korda – tema lavastajana ja mina vanas eas näitlejana. Kõik käib ümber Puumehe, mis on ka näidendi pealkiri.

Rene on peale lavastamise ka „Puumehe” autor. Ta on Eesti teatriruumis tegelikult tegutsenud juba kümmekond aastat, aga teda tuntakse seni, vähemalt siseringides, hoopis valguskunstnikuna. Tema valguskujundus on muu hulgas Tartu Uue Teatri lavastus „Vanemuise biitlid”, Theatrumi „Joobnud” ja ka möödunud suvel Narvas Kreenholmi tehases mängitud „Kremli ööbikud”. Loe edasi Valgustaja Rene Liivamägi astub varjust välja

Barbi Pilvre: Keskmine ülikooli õppejõud on ületöötanud, teenib raha lisatööga või siis ongi hästi vaene

On naeruväärne, et kohalikud eesti inimesed, kes ei räägi korralikku inglise keelt, peavad ingliskeelseid loenguid tudengitele, kes ka ei räägi inglise keelt,“ ütleb Barbi Pilvre Eesti kõrgkoolides toimuva kohta.

Riigikogu liikme, sotsiaaldemokraat Barbi Pilvrega rääkides ei puuduta me

soolise võrdõiguslikkuse teemat, mis on selle 15 aastat

Ekspressi Areenis toimetanud naise kaubamärgiks saanud. Tagantjärele see isegi

üllatab mind, aga ju me siis kohtudes endid üsna võrdsetena tundsime ja sel alal

polnud meil midagi klattida.

2009. aastal kohalike volikogude valimistel kandideerinud Barbi Pilvre sai Pirita

halduskogusse, oli selle kogu esimees kuni aastani 2016.

„Poliitilise liivakastimängu tulemusena, Jüri Pihli osalusel mind sellelt kohalt taandati. Halduskogu esimehe kohad on ilma võimuta, aga kohalikus poliitikas käib nende ümber paras kemplus,” märgib Pilvre.

***

Miks sots? Loe edasi Barbi Pilvre: Keskmine ülikooli õppejõud on ületöötanud, teenib raha lisatööga või siis ongi hästi vaene

Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja

Ratastoolis oma 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav on hämmastavalt eluterve, isegi vallatult elurõõmus. Ja loeb ilma prillideta.

Ma ei oska esimese hooga küsida. Fotograaf Sven küsib ise: „Kuidas teil need jalad siis nii alt ära läksid?” Ja Tõnu seletab üsna täpselt. Mina mõtlen ikka sellele, et tulin suure näitleja juubelilugu tegema. Tõnu hääl kõlab külmalt: „Seista saab ja sutsu kõndida, aga kiiremini saab liikuda sellega (ratastooliga – MM).”

Tõnu Aava enda sõnul „jamad” ta jalgadega kolm aastat. Mõelge nüüd näitlejale, kes iga sõna artikuleerides teatab, et oli jalgade amputeerimise oht. „Ma astusin omaehitatud suvilas mingi põrandast välja ulatuva naelapea otsa. Tekkis väike haav ja ma hakkasin lonkama. Hakkas valutama.” Kuulan Tõnu Aava häält, mis sõna haav nii välja ütleb, et kuulda on iga häälik.

Ta räägib, kuidas nad naisega mõlemad vastu hakkasid, kui arstid jalga põlvest saati amputeerida tahtsid.

Kas teil hirm ka oli? Loe edasi Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja

Mart Kalm: Seda, mis just ilus on, mõeldakse hommikust õhtuni ümber

Eesti Kunstiakadeemia rektor akadeemik Mart Kalm kirjutab oma raamatus „Eesti arhitektuuri 100 aastat” arhitektuuri elusolendiks. Ka globaliseerumist ei pea see elusolend kartma, sest sest ta on sellest juba ammu läbi imbunud…..

Rektor Kalm on enne me kohtumist ja jutuajamist pidanud ja juhtinud seitset koosolekut. Naeratades ütleb ta, et selline koosolekute kontsentratsioon on tema töös vaid kahel päeval nädalas.

Kevadsemestril peab EKA -s loenguid Eesti 20.-21. sajandi arhitektuuri ajaloost. Loengud on mõeldud III kursuse arhitektidele, sisearhitektidele, kunstiteadalstele ja muinsuskaitsjatele.

Märkisin enda jaoks su viimast arhitektuuriraamatut sirvides, kuidas sa seod meie arhitektuuri ja kliima.

See on iseenesestmõistetav. Loe edasi Mart Kalm: Seda, mis just ilus on, mõeldakse hommikust õhtuni ümber