Rubriigiarhiiv: Dialoog

Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima

Eeva Talsit iseloomustab kõige enam sõna elurõõm. See ka, kuidas ta räägib me pärimusmuusika juurte juurde jõudmisest ja nüüdse maailma keerdkäikudest.

Ansambli Curly Strings ja Eeva Talsi rahvalauluks on saanud Kristiina Ehini sõnadel lugu, kus kõigile pähe kulunud rida „et saada pruuniks teiseks juuniks”. Laulja ütleb, et seda „Kauges külas” laulu esitades mõtleb ta, ilmselt nagu ka kõik teised, omaenese südame maakohale ja mälestustele.

Eeva Talsi on varem öelnud, et ta pandi juba kolmeaastaselt viiulit õppima. Mulle ütleb, et oli suurem, et sai kohe neli. Küsimuse peale, kas nad mehega on mõelnud, mis pilli nende laps võiks õppida, vastab noor naine: „Ta on ikka väga pisike veel. Ühel päeval mõtlesin, et tal võiks olla pisike mandoliin ja pisike viiul. Päris pillid. Siis tal oleks võimalus, kui [abikaasa] Villu harjutab, ka kampa lüüa. Küll ta siis ise otsustab. Kui tal vähegi huvi tekib, saab ta siinsamas kodus seda nagunii õppida.” Eva Talsi ise läks õppima n-ö kogemata – õde läks ja tema lükati ka komisjoni ette, uksest sisse. „Nüüd, täiskasvanuna mõtlen, et on pille, mida võib hakata õppima mistahes eas. Kunagi ei ole hilja. Peaasi on tahta.” Loe edasi Muusik Eeva Talsi õpetas ka Arvo Pärdi labajalga tantsima

Maili Metssalu: Kui kohtasid päkapikke või haldjaid – räägi sellest

Näitleja ja pärimusmuusik, Ela ja sära stipendiumi saaja, Eesti Rahvakultuuri Keskuse suulise pärandi spetsialist Maili Metssalu kutsub üles saatma oma imelugusid, mille aluseks inimestega sündinud lood.

Meie esivanemad on uskunud hingede liikumisse, krattide, inglite, haldjate ja loodusvaimude olemasolusse, kogetud on nii kodukäijate kohalolu kui nähtud ka päkapikke! Kas need imelised nähtused on kuhugi kadunud või kohtutakse nendega ka tänapäeval? Kutsume üles inimesi, kes ise midagi või kedagi imelist on elus kohanud, oma lugu kirjutama/salvestama ja meile saatma,” on kirjas üleskutses. Oodatud on nii tekstid, heliklipid kui ka videosalvestused.

Maili Metssalu räägib oma üleskutsest ja selle laiemast mõttest. Tähtis on ka põlvkondade side. Loe edasi Maili Metssalu: Kui kohtasid päkapikke või haldjaid – räägi sellest

Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks

Venemaa üks kuulsamaid filminäitlejaid Kirill Käro on Lasnamäe poiss. Ta on sealpool piiri teinud kaasa enam kui sajas filmiprojektis. Neist värskeim on ühtaegu müstiline ja filosoofiline seriaal «Пассажиры» („Reisijad”).

8-osalise seriaali «Пассажиры» esimene osa esilinastus Venemaa voogedastusplatvormil Start 24. detsembril. Kirill on selles seriaalis taksojuht. Ta autosse satuvad surnud inimesed, kellel on elus jäänud miskit enda jaoks lahendamata.

„Reisijate” 4. seerias mängivad esimest korda koos Kirill Käro ja teine Vene filmikuulsus Julia Aug, kelle lapsepõlv ja noorus möödus Narvas. Selle filmi iga seeria kestab 20 minutit.

Julia Aug on filmis kohtunik. Ta jääb lifti kinni. Kuulab seal poja sõnumit, kus too ütleb: sa ei ole enam minu ema ja me enam ei suhtle. Hetke pärast ütleb üles naise süda. Kui lifti uksed avanevad, seisab taamal oma kollasele taksole toetuv Kirill Käro. Julia pöörab ennast tagasi lifti poole ja näeb ennast surnuna. Ta istub taksosse ja algab dialoog. Selgub, et kohtunik on mõistnud viieks aastaks vangi oma poja sõbrad ja tema pruudi. See pruut kohtunikule ei meeldi.

Dialoog on tihe ja nüansirikas, emotsionaalne. Pausid kannavad. Ja siis kohtunik meenutab, kuidas ta 16aastasena käis ühe bändi kontserdil, kuidas nad sõbrannaga endid tualetis nahka riietasid ja harjad lakiga pähe kammisid. Taksojuhi telefoni ilmub kiri, et marsruut on kindlaks tehtud. Nad sõidavad selle kultuurimaja ette, kus miilits toonase kontserdi laiali ajas. Kohtunik ütleb, et sai oma vanematelt sellise keretäie, et magas kolm päeva kõhuli. Seejärel astub ta kultuurimaja uksest sisse, taamal paistab ere valgus…

Kirill Käro räägib Maalehe lugejatele oma elust ja filmitegemisest. Tõtt öelda – kui me jutuajamises kokku leppisime, imestas ta, et Maaleht peaks ju kõnelema hoopis põllumajandusest. Jõudsime selleni, et ka kodumaa on maaga seotud. Neid sõnu ütleb Kirill eesti keeles.

Niisiis joomegi arvutipildi vahendusel temaga pühapäevahommiku kohvi – üks Moskvas, teine Raplas – ja räägime. Loe edasi Kirill Käro – Lasnamäe poisist Moskva ja kogu Venemaa tuntud filminäitlejaks

Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Maaülikooli kultuuriantropoloog Argo Moor ütleb, et kui eestlasi üldse midagi ajaloos iseloomustab, siis on see erakordne suhe puude ja maaga.

Argo Moor räägib, et eestlased on väga vähe kristlik rahvas. Sellepärast, et puhast kristlikku perioodi on meil olnud väga lühikest aega. Eesti ühiskonnas korduvat diskussiooni, mis isegi on käibetõeks kujunenud, et me oleme vähereligioossed, aga väga ebausklikud, peab ta sügavalt valeks. „Selles väites religioossus samastatakse kristlusega. Siis öeldakse, et me oleme ebausklikud. See tegelikult on vihjamine animistlikele uskumustele, mis ei sobitu materialistliku loogikaga. Õige oleks öelda, et eestlasi iseloomustab konfessioonide väline religioosne hoiak, mis suuresti on animistliku meelelaadiga.”

Saame me, eestlased ennast enam nimetada maarahvaks?

Eesti kultuur 19. sajandini oligi ainult maakultuur. Seda nimetatakse ka talupojakultuuriks, aga mulle maakultuuri sõna meeldib rohkem. Meil ei olnud ju oma aadlikultuuri ega linnakultuuri. Ainuke, mis oli, oligi maarahva kultuur. Loe edasi Argo Moor: Eestlased ju siiamaani mängivad üht kosmilist riitust

Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab.

Ervin Õunapuu fotod on tehtud Mõisaküla kirikus. Pastor vastas Ervin Õunapuu küsimustele kirjalikult.

Te olete Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku pastor? Või preester? Kirikuõpetaja või hingekarjane? Hingetohter? Vaimulik? Teoloog ehk usuteadlane? Kuidas on kõige õigem Teie poole pöörduda?

Siin on palju õigeid vastusevariante. Kiriku pühas elus ja tegevuses, s.t liturgiliselt on õige nimetada mind preestriks, sest selleks olen ma ordineeritud. Igapäevaselt tutvustan end kirikuõpetajana või nende koguduste õpetajana, kus ma töötan. Üks kord aastas koguneme vaimulike konverentsile. Pastori nimetus on samuti rahvusvaheliselt tuntud karjase nimetus, kuid isiklikult olen harjunud seda sõna kasutama väga harva. Loe edasi Ervin Õunapuu küsib: “Kas Te kujutate ette sellist Eestit, kus puudub igasugune religioon?” . Pastor Arvo Lasting vastab.

Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president

Kersti Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata

Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga vapp ja kiri „Vabariigi presidendi kantselei”, sama kiri ka inglise keeles. Kotis on tema enda, oma vanaema retsepti järgi segatud piparkoogitainas.

Selle loo kirjutamise ajal käib meil köögis piparkookide tegu ja korter on aastavahetuse lõhna täis. See tekitab tunde, et kohtuvad hästi vana ja hästi uus.

Olin plaaninud presidendilt küsida, kas talle lilli kingitakse ja kes kingib. Aga jutud läksidenmasti teist rada ja see meenub mulle alles nüüd.

Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – heaküll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi päriselt ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb? Loe edasi Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president