Rubriigiarhiiv: Monoloog

Teater minu armastus ehk: kuidas teater

 

alt

Ladu, mida kujutatud Ugala teatri suurel laval, on maa all, keldris. Seal tehakse rasket „tööd“, mille eest makstakse väikest palka. Ladu on täis ehitusmaterjali, mida müüakse neile , kes ehitavad. Neid ei ole vähe. Kapitalistist omanik (pildil suures valguses), arvab siiralt, et on heategija ja vaatab oma loodud süsteemi toimimist pealt, vajadusel juhib seda. Foto: Jaanus Laagriküll

 

Ma ikka vahel veel küsin teatriinimestelt küsimust “miks teater on, mis teater on?“. Küsin endalt ka. Saan erinevaid vastuseid. Olen otsustanud, et 2013. aasta on mu jaoks teatriaasta. Minu. Et näeksin, kuuleksin ja saaksin targemaks. Kohtuksin ja hingaksin aega, mida kannab Eesti teater. Kirjutaksin ka, kui ruumid pole täis.

Millest sa mõtled, Margus? Seostest, seostest, seostest.

Eelmisel päeval Rakvere teatri kohvikus on Üllar Saaremäe minu käest küsinud, kas ma tunnen Tiit Altet. Ütlen, et muidugi ja ise tunnen sellest rõõmu.

 

Tiit, jõulud ja Ivan Võrõpajev

Ülbed üheksakümnendad ei olnud teatritele hea aeg. Nüüd tean, et mitte ainult Eestis. Vene teatrimees Oleg Lojevski, kes hiljuti sai pakkumise olla me teatri „Vaba lava“ esimene kuraator, ütles Venemaast rääkides: „Praktiliselt ei ole (Venemaal MM) lavastajaid, kes oleksid alustanud 1990. aastatel, kuni aastani 2000, sest siis mindi ärisse, sõideti välismaale või hakati bandiitideks.“

Ja siis, sellel aja, no ma usun, et aasta oli 1992, Eestis, Rakveres ei olnud mul jõulude ajal kuhugi minna. Oli võimalus istuda üpris külmas toas üksi. Raha ka ei olnud üldse. Ja siis Tiit kutsus endale külla. Ta elas emaga Pika tänava alguses ja töötas muuseumis. Läksime, koos Erik Ruusiga. See jõuluõhtu on kusagil mu emotsionaalses mälus. Kui keegi küsiks, kas ma oskan seda mängida? Vist mitte. Ses mälestuses on palju seoseid. Tiidu ema jõulusöök. Isegi miski vein vist oli ja tunne, et ma pole üksi ikkagi. Nojah.

Ma Üllarilt seal kohvikus küsisin,enne, kui ta Tiitu nimetas, kes võiks huvituda venekeelsete uute näidendite lugemisest ja ehk isegi neid tõlkida. Ja muidugi tuli siis meelde, et just Tiit Alte tõlkis Lembit Petersonile Jevgeni Grishkovetsi näidendi „Linn“, kus lavastaja Lembit ise sellise kõrvalosa mängis, mis peaosana tänagi meeles. Ja siis seal kohvikus ikka läks Tiit meelest ära, uued kohtumised tulid peale.

 

alt

Tiit Alte läinud suvel Karepal Sagritsa Talumuuseumis, mängimas Heino Mikiveri absurdinäidendis „Eeduart ja Kunigunde ehk lood Vääna metsades”, mille lavastas koos Leonhard Lapiniga. Foto: Erakogu

 

Päev hiljem kell pool kuus lähen Rakvere teatri kohvikusse ja kohtun Uusbergidega Raplas elavad Urve ja Valter on ka tulnud Mait Jooritsa esietendusele. Mait on neile vana tuttav, juba sellest ajast, kui tegi siin kooliteatrit. Kohvikus istub Tiit Alte. Nagu tellimise peale. Muu hulgas ta kutsub mind kohe teatrit vaatama teatrimajaga ühenduses oleva kultuurimaja keldrisaali. Lavastuse nimi on „Pantelei Karmanovi sententsid“, autor Ivan Võrõpajev, lavastaja ja tõlkija Tiit Alte. Mängivad Kunda huviteatri mehed. Kaks meest. Noort.

Loe edasi Teater minu armastus ehk: kuidas teater

Maailm on piiririik tõmbetuultes

alt

Mladen Kisselov 1943 – 29. oktoober 2012 , lavastaja kelle lavastust “Nelipühad” Draamateatris on 2013 Aastal lavastus.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Mladen Kiselov, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Rosita Raud, valguse kujundaja Priidu Adlas.

http://www.draamateater.ee/nelipuehad

Draamateatris esietendunud David Edgari näidend „Nelipühad“ Eesti bulgaarlase Mladen Kisselovi lavastuses on suur, tähenduslik ja maailmas sündivat sõnastav.

Selles loos, õigemini neis lugudes (laval on paarkümmend osatäitjat, kellel oma koos ja eraldi oma asi ajada-rääkida) ja lavastuses on razmahhi. Kes vene keelt ei mõista, sellele võib selle sõna tõlkida ehk haardeks. Haardega lavastusi on meil teisigi, razmahhiga lavastusi on mõni. Laval on maailm ja laval on inimene, lood on isiklikud, lavastus annab üldistuse.

Et mitte olla üldsõnaline, siis pakun sesse ritta, millesse „Nelipühad“ Eesti teatripildis asetub, kaks lavastust lähiajast Linnateatris Peter Barnesi „Jumala narride vennaskond“ Elmo Nüganeni ja Von Grahli „Gilgameš“ Peeter Jalaka lavastuses.

Loe edasi Maailm on piiririik tõmbetuultes

.Tuut, tuut, tuut tullakse

alt

Vaba Lava esimesed kuraatorid Madis Kolk ja Oleg Lojevski koos tõlk Jaak Allikuga Telliskivi F hoones 6.veebruaril 2013. Foto Mats Õun

 

Ugala teatri uuenenud puhkeruumis sirvisin seal olevat kaht Vene lavastaja Anatoli Efrose venekeelset raamatut režissuurist. Sealsamas jutu sees küsis näitleja Janek Vadi, miks ma näen ja kirjutan viimastel aastatel just vabanäitlejate elevusest ja pühendumisest. Ses küsimuses oli pisike etteheide, et kindlasti on samasugust pühendumist ka repertuaariteatrite loominguprotsessides. Ma sel hetkel ei osanudki vastata. Ei oska ka nüüd. Tean, et nii on. Miks ma sest vähem kirjutanud ja rääkinud olen, ei tea. See küsimus jäi igatahes pähe kinni ja kõnnib seal nüüd üpris omatahtsi, märkamaks Janeki vihjatut.

Vaba Lava pressikonverentsil ütles Madis Kolk, kes selle vabaduse esimene kuraator: „Kas see ei ole omamoodi absurd püüda vastata Vaba Lava ootustele. Vaba Lava just püüab rikastada teatrimaastikku, püüab olemasolevat teatrisüsteemi mitte lõhkuda, vaid pakkuda vastukaalu ja tasakaalu.

Loe edasi .Tuut, tuut, tuut tullakse

Mütseel* ehk Vaba lava võrgustik ja mükoriisne* kooselu repertuaariteatritega

 

alt

Kristiina Reidolv, Kenti ülikooli teatriteaduse doktorant, Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht.

 

Teatriküljed palusid Kristiina Reidlovil joonistada sõnadega pilt, mis ja milline võiks olla Vaba Lava viie aasta pärast.

2017. aastal on Vaba Lava kaasaegne, avatud ja rahvusvaheline etenduskunstide keskus.

  1. Vaba Lava on väiketeatrite, vabatruppide ja vabakutseliste näitlejate ja lavastajate koduteater ning noorte eksperimentaallava.

  2. Vaba Lava on moodustanud nii kodu- kui välismaise võrgustiku ehk mütseeli. Peale Tallinnas Telliskivi loomelinnakus asuva Vaba Lava peakorteri on meil väiketeatrite ja vabatruppide jaoks olemas sõsarlavad mujal Eestis (nt Tartus ja Narvas), kus Vaba Lava kuraatorprogramm järjepidevalt roteerub. Lisaks on Vaba Lava sõlminud kokkulepped ka välislavadega nii Skandinaavias kui näiteks Saksamaal, kus esitatakse parimaid lavastusi Vaba Lava kuraatorprogrammist. Ja loomulikult võõrustab Vaba Lava huvitavaid välistruppe ka oma lavadel.

  3. Loe edasi Mütseel* ehk Vaba lava võrgustik ja mükoriisne* kooselu repertuaariteatritega

    Vaba lava teatrikeskus Tellikivi loomelinnakus

     

    Margus Mikomägi

     

    Novembris saab Tallinnas valmis uus teatrimaja, Vaba Lava teatrikeskus Balti jaama kõrval asuvas Telliskivi Loomelinnakus.

    Uue teatrikeskuse sünnist märku andval pressikonverentsil oli dramaturgiline ülesehitus. Alustasid vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold. Lugesid muu hulgas sellise teksti: „Kitsastes oludes tekkinud ja kiratsenud Eesti näitekunst on siiamaani Diogenes olnud, kes ennast oma „tünni“ sees on lõbustanud. Eesti jõukamate olluste lugupidamist äratavad jõupingutused on meie teatrile nüüd avarad ja pidulikud ruumid nõutanud. Kas mõtleb aga Eesti näitekunst ka omades uutes lahedamates tingimustes ikka veel endiseks, enesega rahulolevaks Diogeneseks edasi jääda, kes ennast „tünni“ sees on harjunud lõbustama?“.

    Ega nad ei öelnud, et pisut vanamoelises keeles ettekantu on pärit 1913. aastast, ajast, kui avati Estonia teater.

    Seejärel sai sõna produtsent Märt Meos, kelle kõne siin tulevastele põlvedele saja aasta pärast tsiteerimiseks tervikuna ära toon.

     

    Vabadus on kureeritud paratamatus

    Märt Meos, 2013. aasta 6. veebruaril

     

    2010. aasta mais said 9 Eesti väike- ja projektiteatri esindajat notari juures kokku, et allkirjastada SA Vaba Lava asutamisleping ja põhikiri.

    Vähem kui kolme aastaga on saanud võimalikuks, et me täna julgeme rääkida teatrikeskuse avamisest sel aastal. See tähendab, et seda keskust on olnud väga-väga vaja. Avatud teatrikeskus, mis korjab teatri-ideid ja aitab neid lavastusteks vormida see on meie sõnateatris uus lähenemine ja uus mudel.

    Kiire vajadus sellise teatrikeskuse järele osutab ka sellele, et Eesti teater on ummikus. Hetkel keerleb enamik teatreid nagu mingis suletud rattas, mille läbivaks märksõnaks on raha. Kogu repertuaar on paratamatult allutatud sellele. Ideed, need kõige tähtsamad, kipuvad teatrist kaduma. Kui silmad kinni 100 korda märklaua poole lasta, võib ju ka mõnikord tabada, aga seda väga harva ja juhuslikult. Padruneid kulub palju.

    Lavastusi tehakse pelgalt selleks, et lepingukohustusi täita või, veel hullem, et igakuine liising saaks makstud. Sellise lähenemisega jõutakse harva kunsti-imeni. See kriitika puudutab eelkõige teatrijuhte. Minu arvates me armastame ikka veel ennast teatris, mitte teatrit endas. Oleme unustanud vastutuse kunsti ja kultuuri tuleviku ees, rääkimata missioonitundest.

    Seda olukorda on raske muuta, kuid siiski… Vaba Lava toob fookusesse tagasi IDEE… Küsimused miks, kellele, milleks…

    Ka teatrikeskuse rajamine on alguse saanud ideest ja meil poleks põhjust täna koguneda, kui teatrikeskuse alusepanijad oleks eelkõige lähtunud rahast. Siin on palju vabatahtlikku tegevust ja see meenutab meie eelkäijate teatrimajade ehitamist.

    Kuna keskusi on üks, aastas 12 kuud ja väiketeatreid rohkem kui 20, lisaks uute võimalustega tekkivad kooslused, tuleb teha valik. Vabadus on kureeritud paratamatus.

    Selleks, et vabadusest ei saaks anarhia, on meil kuraatorid Eesti ja rahvusvaheline kuraator. Mul on väga hea meel, et meie esimene kuraator on suurte kogemustega teatriautoriteet Oleg Lojevski. Kuraator suure teatriruumi esindajana tähendab, et Vaba Lavas toimuv ei ole ainult meie siseringi asi. See, et Oleg oli nõus vähemalt aastaks end Vaba Lavaga siduma, on suur võit. Võidab kogu Eesti teater. Ka see koostöö on rajatud õigetele alustele, sest raha meil talle ju pakkuda ei olnud. Lojevski oli nõus ja ju oli meie olekus aimatav tahe ja entusiasm see, mille pärast ta kõhklemata nõustus.

    See, et meil saab olema iga aasta tagant vahetuv rahvusvaheline kuraator, viitab selgelt sellele, et meile on tähtis rahvusvaheline koostöö. Valminud keskuses ei ole tulevikus haruldased rahvusvahelised lavastused, õpikojad ja meistriklassid.

    Me tahame olla teatrit täiendav, mitte vastanduv jõud. Meie eesmärk on Eesti teatrit rikastada, mitmekesistada ja olla avatud.”

    ***

    Istusin seda kõnet kuulates Tallinna Linnateatri direktor Raivo Põldmaa kõrval ja tundsin lausa, kuidas see sisulise mõttekaaslase ja sõbra kõne teda valusalt puudutas. Vastuvaidlemiseni välja. „Meie presikonverentsini ei jõudnudki.“ ütles ta. Tähendab, ka riigiteatris saab luua, olla siin ja praegu, südame ja mõistusega. Mida sajaosalised hiljem üksmeelselt kinnitasid.

    Pressikonverentsil näidati Tartu filmi- ja fotokompaniis „Pimik“ (tegijad Andres Keil, Jaak Kilmi ja Siim Sillmaa; „Pimiku“ kodulehel on sarnaselt Märt Meose rõhutusele, et teatri aluseks on idee, nende meeste tutvustuseks öeldud, et nende põhitegevus on mõtlemine) tehtud videot, mis andis ülevaate seni tehtust ja tehtavast. Selles said sõna kõik osapooled, ka arhitekt ja rahastaja.

    Videot, kus on öeldud ja näha ka Vaba Lava kuraatorprogrammi tingimused ja tähtajad, leiate siit: www.vabalava.ee .

     

    Vaba lava teatrikeskus Telliskivi loomelinnakus

    alt

    Vaba Lava esietendus „Pressikonverents“ 6.01.2013 Telliskivi Loomelinnaku F hoones: vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold, teatri R.A.A.A.M ja Vaba Lava eestvedaja Märt Meos. ettevõtja Raiko Uri, Kultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsler Ragnar Siil, Vaba Lava tegevjuht Kristiina Reidlov, Allianss arhitektid OÜ arhitekt Indrek Tiigi, Vaba Lava kuraatorid Madis Kolk ja Oleg Lojevski. Pildile ei ole jäänud seekord tõlgina osalenud Jaak Allik. Taustal Vaba Lava video. Foto: Mats Õun

     

    Novembris saab Tallinnas valmis uus teatrimaja, Vaba Lava teatrikeskus Balti jaama kõrval asuvas Telliskivi Loomelinnakus.

    Uue teatrikeskuse sünnist märku andval pressikonverentsil oli dramaturgiline ülesehitus. Alustasid vabakutselised näitlejad Nero Urke ja Elina Reinold. Lugesid muu hulgas sellise teksti: „Kitsastes oludes tekkinud ja kiratsenud Eesti näitekunst on siiamaani Diogenes olnud, kes ennast oma „tünni“ sees on lõbustanud. Eesti jõukamate olluste lugupidamist äratavad jõupingutused on meie teatrile nüüd avarad ja pidulikud ruumid nõutanud. Kas mõtleb aga Eesti näitekunst ka omades uutes lahedamates tingimustes ikka veel endiseks, enesega rahulolevaks Diogeneseks edasi jääda, kes ennast „tünni“ sees on harjunud lõbustama?“.

    Ega nad ei öelnud, et pisut vanamoelises keeles ettekantu on pärit 1913. aastast, ajast, kui avati Estonia teater.

    Seejärel sai sõna produtsent Märt Meos, kelle kõne siin tulevastele põlvedele saja aasta pärast tsiteerimiseks tervikuna ära toon.

    alt

    R.A.A.A.M teatri asutaja ja hing Märt Meos. Foto: Viio Aitsam

    Vabadus on kureeritud paratamatus

     

    Märt Meose kõne, 2013. aasta 6. veebruaril

    2010. aasta mais said 9 Eesti väike- ja projektiteatri esindajat notari juures kokku, et allkirjastada SA Vaba Lava asutamisleping ja põhikiri.

    Vähem kui kolme aastaga on saanud võimalikuks, et me täna julgeme rääkida teatrikeskuse avamisest sel aastal. See tähendab, et seda keskust on olnud väga-väga vaja. Avatud teatrikeskus, mis korjab teatri-ideid ja aitab neid lavastusteks vormida see on meie sõnateatris uus lähenemine ja uus mudel.

    Loe edasi Vaba lava teatrikeskus Telliskivi loomelinnakus