„Vanad ja noored“ on noore mehe vanameisterlik lavastus. Me tüvitekstide mõjus meeldetuletus.

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust ‒ MM).

Loe edasi Olla või mitte olla – Vargamäel →

Permi kesklinnas asuv festivalipaik – Teater-Teater.

Ilmus Maalehes.

Mõned nopped kahenädalaselt reisilt.

Perm, 15. oktoober, kell saab kohe 11. Eestis alles ärgatakse, ajavahe Permiga on kolm tundi. Permi teatris, mille nimeks Teater-Teater, on alanud viienda rahvusvahelise teatrifestivali (14.‒19. oktoober) “Režiiruum” teine päev.

Teatrihoone suure saali trepil, mille uksel silt “Ainult omadele”, seisab üks oma, suur meister, lavastaja Adolf Šapiro. Teda ootab publik, kellest suurema osa moodustavad 130 Venemaa noort teatriruumidesse sisenejat ‒ üliõpilased ja juba teatrikooli lõpetanud noored lavastajad. Küsin meistrilt, kas ta närveerib. Saan vastuseks: “Väga”. Ta lisab, et mida vanemaks ta saab, seda suuremat vastutust tunneb. Sõnadel on kaal.

Loe edasi Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum →

Rapla ühisgümnaasiumi vilistlase, kunstnik Kaido Ole ja Marko Mäetamme JOHN SMITHI nime all ühisloomingus sündinud maal – Marko und Kaido II, õli ja akrüül lõuendil /oil and acrylic on canvas, 200 X 350, 2002. Allikas: Kaido Ole kodulehekülg http://www.kaidoole.eu/

Kuu aja jooksul oli Tallinnas võimalik näha nelja teatrietendust, millel kõvasti küljes märk mõista tänast maailma.

1. oktoober 2013, Nokia kontserdimaja. Kanada maailmakuulsa lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Robert Lepage lavastus „Kuu tagumine külg“ tõi taas meelde mu imeväikses kodulinnas Raplas gümnaasiumi lõpetanud kunstniku Kaido Ole, kes ühes Marko Mäetammega 2002. aastal John Smithi nime all maali tegi. Sellel maalil on Rapla alev ja ühes aias, mis teistega sarnane nagu kaks tilka vett, Rakett ‒ unistuste unistus kosmosest, mis nähtamatu täpi universumis õhku tõstab. Miskit pole teha, kuid seekord annan oma punktid maalikunstnikele. Nende jutustatud lugu ei ole kineetiline 21. sajandi tehnika imetrikkide rida. See lugu ei lähe kaduma isegi maali reproduktsioonil. See on unistus, mis annab edasi ühe aja Eesti väikelinna hingust. See on maal, mis ehk julgustab ka täna mõnd nooremat meist julgema elada elusamalt.

Robert Lepage lavastus läks mu meeltele kaduma ja siin, usun, on süüdi raha. Usun, et see lavastus oli mõeldud sootuks intiimsemasse saali kui Solarise Nokia suur. Sest ta vajab ruumi, kus loodud atmosfääride hingus inimest puudutama ulatuks. Maailmakuulus lavastaja ja maailmakuulus lavastus jäid seekord alla üsna mitmele meie vähemkuulsale loole ja lavastusele. Ja just üldistusjõult.

Das schiefe Leben*

28. september 2013, Salme kultuurikeskus. Sebastian Nübling, Saksamaa viimaste aastate nimekaim lavastaja teeb just viimastel aastatel koostööd meie NO teatri näitlejatega. Viimase koostöö nimi on „Ilona, Rosetta, Sue“. Selles lavastuses (kusagilt lugesin, et laval räägitakse vähemalt viies erinevas keeles) ehmatas mind nii, et mõtlen sellest ka täna, just eesti keele kõla teiste keelte seas. Et me keel keelte Paabelis nii teistega sarnaselt koledasti võib mõjuda…

Kogu lavastus on külm ja ülimeisterlik. Igal näitlejal on oma tants jalgades ja peas. Lavastus tervikuna on samuti tants, tantsiv tipparhitektuur. Surmatants 21. sajandil. See, kuidas näitlejad masinlikult töötavad (hetk hiljem mõistan, et see, mida nad teevad, on mikrofonijalgade kokkupanek), laseb mõista, et nad on töö pärast valmis samasuguse masinlikkusega relvi kokku panema ja tulistama, kui kästakse ja kelle pihta kästakse. Robotlikult. Ja lavastus ei anna lootust, on tehtud nii, et kogu trupil pole antud ja lubatud eksida. Hirmuäratav ja imetlusväärne.

Hiljem võtan oma tunded kokku nõnda: mulle meeldib arhitektuuri vaadata. Vaadata nii sitast ja savist ehitatud maja kui pilvelõhkujat, ma näen meistrite ehitatut, tunnen uhkust inimvaimu saavutuste üle. Aga ma ei taha, mul ei tule pähegi mõte, et tahaksin neis majades elada.

Loe edasi Neli maailma, üks etendus, kiivas elu →

Suvi (Inventuur) 2013/3

Klassika ja kooliteatris õppivad ja mängivad noored on väärtus, mis elamusele ja ühiskonnas elamisele laiema aluse paneb kui üks või kümme hetke.

Juhendajad, igavesti kõnelev draamaklassika ja noorte elus energiate põimumine annavad elusale elule lisavõimalusi. Ja siin ei ole kõige tähtsam, et noored tegijad enda elukutseks teatri seaks.

Vastupidiselt me eestikeelses kultuuriruumis aastaid esipilti tiritud teemadele, mis noortele (mulle tundub, et kuidagi vägisi) külge kleebitud ‒ kooli- ja koduvägivallast, narkomaaniast ja alkoholisõltuvusest, seksuaalsest lodevusest, valis Vanalinna hariduskoleegiumi viimane teatrilend lõpulavastuseks William Shakespeare näidendi „Palju kära ei millestki“.

Samasuguse arukuse rea peal on ka Rapla Riinimanda teatri keskkoolipoisid, kes mängivad (tunnustused Jõgeva ja Saaremaa kooliteatrite festivalilt) Mart Kivastiku näidendit „Teener“.

Loe edasi Kaks klassikut kooliteatris, Raplas ja Tallinnas →

Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

Loe edasi Inimesed maailma hammasrataste vahel Margus Mikomägi →

Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

Loe edasi Inimesed maailma hammasrataste vahel →