Rubriigiarhiiv: Monoloog

Hando Runnel ‒ viimne Eesti rahvalaulik

 

alt

See on Ervin Õunapuu joonstus, hoopis teise loo jaoks. Mulle tundus, et sobib ka siia, seda enam, et ta on mul salvestatud pealkirja “Kogutud muljed” all.

 

Hando Runnel saab 24. novembril 75-aastaseks. Kes ta on me jaoks?

 

Mõni nädal tagasi, ei mäletagi, mis see oli, mille arusaadavamaks mõtlemise juttu rääkisin noore näitleja Kristo Viidinguga. Aga sest jäi meelde ta öeldu, et vana näitleja Ines Aru oli Rakvere teatri kohvikus Kristoga rääkinud kurbade naerust. Tõesti, mis asi see on? Kas seda täna enam ei ole? Ja kas põgenemine kurbade naeru eest päästab?

Looduse keel, maa keel, meele vald… Mul on tunne, et Hando Runneli kirjutatu on me rahva alateadvuses täna väga alles. Hando Runnelil ei ole mobiiltelefoni ja ta ei seikle feisspuugis.

Küsisin nädala alguse varahommikul varajastelt ärkajatelt, mis on see esimene luuletus, mis tuleb pähe, kui nimetada Hando Runnelit?

Loe edasi Hando Runnel ‒ viimne Eesti rahvalaulik

Teater-Teater kutsub: Maga klassikutega

alt

Ühe teatri lugu – Soomuslaev Potjomkinist vaimuka reklaamikampaaniani.

alt

Permi teater, mis täna kannab nime Teater- Teater, avati 14. märtsil 1927. aastal. Linna töölisnoored tegid uue teatri, panid sellele nimeks Töötava noorsoo teater ja esimene lavastus kandis nime „Soomuslaev Potjomkin“.

Siia sobib vahendada üht Adolf Šapiro festivalil räägitud mõtet Stanislavski veel ühest suurest teost. Šapiro ütles, et Stanislavski oli see, kes päästis Vene teatri. Päästis sellega, et just tema oli näitlejatöös rääkinud ja kirjutanud ja õpetanud teise plaani ning alltekstide tähtsust rolli loomisel ja mängimisel. Lavastaja elukutse tekkis siis, kui sündis selline dramaturgia, mis nõudis draamateksti esitamisel dirigenti. Nõukogude võimu tulekuga tuli mängida n-ö plakat-näidendeid ja just oskus mängida seda, mis olid propagandistlike tükkide-rollide taga ja all (just see, mida me teame psühholoogilise realismi nime all), päästis publiku, paljud näitlejad ja teatrikunsti…

 

Loe edasi Teater-Teater kutsub: Maga klassikutega

Indrek Taalmaa Rainer äratas Kammerteatri ellu

alt

Rainer. Pildistas Ervin Õunapuu

 

Pärnu teatri näitleja Indrek Taalmaa tegi Tallinna kammerteatri avaetenduses oma viimaste aastate parima rolli.

See juhtus 5. novembril 2013. aastal, täpselt kell seitse. Kusagilt kostavad lohisevad sammud… Esietenduse ja uue teatri publik on nii oma, et saalis ei ole vist kedagi, kes näitleja Indrek Taalmaad nime-, nägu- ja kättpidi ei tunneks. Ometi on esimesest lavahetkest peale selge, et meie ees on Rainer, keegi vana mees, keda me veel ei tunne, ei tea, mida ta mõtleb, mida meile ütleb. Isegi hääl on sellel mehel teistsugune kui Indrek Taalmaal. See mees käib omamoodi, mõtleb omamoodi, reageerib ootamatult, hüppab mõttelt mõttele. No silmad jäävad ikka Taalmaa omadeks, mõtlen, ja vaatan neid lavavanamehe omi. Tehke, mis tahate, aga needki ei ole mulle tuttava Indreku omad. Kammerteatri publik on näitlejale nii ligidal, et teda saaks kas või katsuda.

Loe edasi Indrek Taalmaa Rainer äratas Kammerteatri ellu

Olla või mitte olla – Vargamäel

 

Vanad ja noored“ on noore mehe vanameisterlik lavastus. Me tüvitekstide mõjus meeldetuletus.

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust MM).

Loe edasi Olla või mitte olla – Vargamäel

Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

 

alt

Permi kesklinnas asuv festivalipaik – Teater-Teater.

Ilmus Maalehes.

Mõned nopped kahenädalaselt reisilt.

 

Perm, 15. oktoober, kell saab kohe 11. Eestis alles ärgatakse, ajavahe Permiga on kolm tundi. Permi teatris, mille nimeks Teater-Teater, on alanud viienda rahvusvahelise teatrifestivali (14.19. oktoober) “Režiiruum” teine päev.

Teatrihoone suure saali trepil, mille uksel silt “Ainult omadele”, seisab üks oma, suur meister, lavastaja Adolf Šapiro. Teda ootab publik, kellest suurema osa moodustavad 130 Venemaa noort teatriruumidesse sisenejat üliõpilased ja juba teatrikooli lõpetanud noored lavastajad. Küsin meistrilt, kas ta närveerib. Saan vastuseks: “Väga”. Ta lisab, et mida vanemaks ta saab, seda suuremat vastutust tunneb. Sõnadel on kaal.

Loe edasi Permi linna ja teatri vaba ja avatud ruum

Neli maailma, üks etendus, kiivas elu

 

alt

Rapla ühisgümnaasiumi vilistlase, kunstnik Kaido Ole ja Marko Mäetamme JOHN SMITHI nime all ühisloomingus sündinud maal – Marko und Kaido II, õli ja akrüül lõuendil /oil and acrylic on canvas, 200 X 350, 2002. Allikas: Kaido Ole kodulehekülg http://www.kaidoole.eu/

 

 

Kuu aja jooksul oli Tallinnas võimalik näha nelja teatrietendust, millel kõvasti küljes märk mõista tänast maailma.

1. oktoober 2013, Nokia kontserdimaja. Kanada maailmakuulsa lavastaja, näitleja ja näitekirjaniku Robert Lepage lavastus „Kuu tagumine külg“ tõi taas meelde mu imeväikses kodulinnas Raplas gümnaasiumi lõpetanud kunstniku Kaido Ole, kes ühes Marko Mäetammega 2002. aastal John Smithi nime all maali tegi. Sellel maalil on Rapla alev ja ühes aias, mis teistega sarnane nagu kaks tilka vett, Rakett unistuste unistus kosmosest, mis nähtamatu täpi universumis õhku tõstab. Miskit pole teha, kuid seekord annan oma punktid maalikunstnikele. Nende jutustatud lugu ei ole kineetiline 21. sajandi tehnika imetrikkide rida. See lugu ei lähe kaduma isegi maali reproduktsioonil. See on unistus, mis annab edasi ühe aja Eesti väikelinna hingust. See on maal, mis ehk julgustab ka täna mõnd nooremat meist julgema elada elusamalt.

Robert Lepage lavastus läks mu meeltele kaduma ja siin, usun, on süüdi raha. Usun, et see lavastus oli mõeldud sootuks intiimsemasse saali kui Solarise Nokia suur. Sest ta vajab ruumi, kus loodud atmosfääride hingus inimest puudutama ulatuks. Maailmakuulus lavastaja ja maailmakuulus lavastus jäid seekord alla üsna mitmele meie vähemkuulsale loole ja lavastusele. Ja just üldistusjõult.

 

Das schiefe Leben*

28. september 2013, Salme kultuurikeskus. Sebastian Nübling, Saksamaa viimaste aastate nimekaim lavastaja teeb just viimastel aastatel koostööd meie NO teatri näitlejatega. Viimase koostöö nimi on „Ilona, Rosetta, Sue“. Selles lavastuses (kusagilt lugesin, et laval räägitakse vähemalt viies erinevas keeles) ehmatas mind nii, et mõtlen sellest ka täna, just eesti keele kõla teiste keelte seas. Et me keel keelte Paabelis nii teistega sarnaselt koledasti võib mõjuda…

Kogu lavastus on külm ja ülimeisterlik. Igal näitlejal on oma tants jalgades ja peas. Lavastus tervikuna on samuti tants, tantsiv tipparhitektuur. Surmatants 21. sajandil. See, kuidas näitlejad masinlikult töötavad (hetk hiljem mõistan, et see, mida nad teevad, on mikrofonijalgade kokkupanek), laseb mõista, et nad on töö pärast valmis samasuguse masinlikkusega relvi kokku panema ja tulistama, kui kästakse ja kelle pihta kästakse. Robotlikult. Ja lavastus ei anna lootust, on tehtud nii, et kogu trupil pole antud ja lubatud eksida. Hirmuäratav ja imetlusväärne.

Hiljem võtan oma tunded kokku nõnda: mulle meeldib arhitektuuri vaadata. Vaadata nii sitast ja savist ehitatud maja kui pilvelõhkujat, ma näen meistrite ehitatut, tunnen uhkust inimvaimu saavutuste üle. Aga ma ei taha, mul ei tule pähegi mõte, et tahaksin neis majades elada.

Loe edasi Neli maailma, üks etendus, kiivas elu