Kirjanik Tõnu Õnnepalu teise näidendi “Vennas” nägemine Draamateatri väikeses saalis kinnitab ta eelmise näidendi “Sajand” nägemis- ja lugemiselamusest tekkinud rõõmu, et me dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.
Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Õnnepalu oma näidendites püüab mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata eelkirjeldatu pessimistlikule alatoonile ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga ja just see teeb need lood elusaks.
“Sajandis” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.