Rubriigiarhiiv: Monoloog

Männa seemned Hiiumaalt New Yorki

alt

Kirjanik Tõnu Õnnepalu teise näidendi “Vennas” nägemine Draamateatri väikeses saalis kinnitab ta eelmise näidendi “Sajand” nägemis- ja lugemiselamusest tekkinud rõõmu, et me dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.

Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Õnnepalu oma näidendites püüab mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata eelkirjeldatu pessimistlikule alatoonile ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga ja just see teeb need lood elusaks.

Sajandis” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.

Loe edasi Männa seemned Hiiumaalt New Yorki

Teheran soojendas Kuningat

alt

Teherani linnateateatri (Shahr) kompleks Iraani ajaarvamise järgi aastal 1392, 29. jaanuaril. Selles teatrimajas on viis saali, kus festivalietendusi mängitakse.

Foto: Ervin Õunapuu

Eesti Teater R.A. A.A. M näitetrupp astus menukalt üles Teheranis Iraani suurimal teatrifestivalil Fadjr.

Seekord viis produtsent Märt Meos Teherani Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis kirjutatud loo ja lavastuse „Kuningas sureb“. Eestis esietendus lavastus 2012. aasta veebruaris. Selles mängivad Külli Reinumägi, Elina Reinhold, Margus Prangel, Egon Nuter ja Raivo E Tamm.

Lavastus, mis Eestis suurt tähelepanu ei äratanud, oli Teheranis lavastaja Homayuni, siinse teatriuuendaja „kurikuulsuse“ tõttu väga fookuses. Mängiti väikeses saalis ja kõik soovijad puupüsti täis ruumi vaatajateks ei mahtunud. Lavastus, mida paljud eestikeelsed teatrivaatajad, mina nende seas, võtsid kui lihtsalt ebaharilikku vormimängu, omandas, taas pean rõhutama, minu jaoks, nüüd ülemaailmse mõõtme. Kogu maailm on hullumaja, mida juhib külmetav kuningas, kes on keelanud ratta ja ringid. Seesama keelaja Kuningas tunnistab loos, et tahaks kuulata ümmarguselt plaadilt üht laulu, aga ta ise on reformidega lasknud plaadid hävitada. Üks reformide alguses antud käsk, et teadlased aretaksid sellised kanad, kes muneksid nelinurkseid mune, ei ole täidetud. Kanad keelduvad munemast…

Loe edasi Teheran soojendas Kuningat

Uus teater

Lugu ilmus TMK detsembri numbris. Siin väiksed lisandused küll.

Olukorrast teatris 2013. aastale tagasi mõeldes.

Hakkasin seda lugu Teatrikülge jaoks kirjutama ja võtsin ette novembri lõpus ajakirja Teater Muusika Kino jaoks kirjutatud ankeedivastused ja leidsin, et pooltesit kuud lisaks teatrivaatamist, on mu mõtteid vaid kinnitanud. Alljärgnevas on puudutamata vähemalt kaks tähtsat suunda me teatris, pihtimuslikud lavastused ja monoteater. Mõlemad nõuaksid pikemat käsitlemist. Nimetamist väärib Üllar Saaremäe ja Jaanus Rohumaa india igatsusest kantud tükk, mis sab sellise ühe eestlaste põlvkonna loo mõõtmed.

Loe edasi Uus teater

Tühjaks kiirustatud ja kirjutatud Eesti riik

alt

Luuletuse kirjutas Juhan Viiding.Lugu ilma luuletuseta ilmus Maalehes.

 

Tühjaks räägitud Eesti pole enam riik, on fragmentaarium vaid. Riik on ennekõike kultuuriseostest koos.

Minult nõutakse kohustuslikku riigioptimismi. Ja sinna sekka kamandatakse kogu rahvast kiirustama. Ma selle kiirustamise kui ebaloomuliku keelaks hoopis.

Professor Rein Raud kirjutas aasta lõpus: „Mis siis ohustab eesti kultuuri? Ainult üks oht, nimelt eestlased ise. Kui me otsustame loobuda oma senistest normidest. Selleks ei ole vaja kodumaalt lahkudagi, piisab üleminekust mujalt pärit kultuurile…“

 

Ei ole kiire

Kui ma kolmekümnesena Saaremaal metsavahiks hakkasin, taheti mind mingile kiirkoolitusele saata. Ma pisut siis luuletasin, aga pääsesin sellest formaalsusest sellega, et astun lähiajal EPAs kaugõppes metsandust õppima ja tahan saada metsandusministriks. Metsalangetaja kursustele Kilingi -Nõmmes mind siiski saadeti. Tõsi, siis olin enda meelest juba professionaalne raiemees.

Loe edasi Tühjaks kiirustatud ja kirjutatud Eesti riik

Külmetavate armastajate portree

alt

Üks vana, aga armas pilt – NÄITLEJA. Etenduse fotod on vaadatavad siit: http://www.flickr.com/photos/linnateater/sets/72157638629585016/

 

Neli aastaega“ Linnateatri laval, on kahe mälestustest vaevatud inimese üritus (ebaõnnestunud, aga kirglike katsete rida) veel kord päriselt armastada.

 

Neli aastaaega

Arnold Wesker / Alo Kõrve

Lavastaja Alo Kõrve

Kunstnik Marion Undusk

Beatrice Evelin Võigemast

Adam Argo Aadli

Esietendus: 14. detsember 2013

Mängukoht: Väike saal

 

Millegipärast on autor selle näidendi tegelastele andnud nimeks Adam ja Beatrice, mitte Adam ja Eva. Veel enne, kui saal pimedaks läheb ja etendus algab, märkan üht laia pragu lavatoa laudpõrandas. Põranda parandamisest selles suhetesegaduses ei räägita. Küll lubab Adam kohe loo alguses, kui Beatrice hingeseisund naist rääkida ega reageerida ei lase, akna ära parandada. Sest muidu on külm.

Evelin Pange Beatrice on nii katki, et toakülm on kõige viimane, mida ta märkab. See valu, mida näitleja mängib, on nii intensiivne, et Adama kõik katsed kaaslast elustada põrkuvad kildudeks. Tema sõnad jäävad kuninganna äratamiseks argiseks, mis siis, et hiljem selgub, et mees on kirjandusprofessor (tegelased on näidenditekstis määratletud keskealisteks, vanuseks 3545), kes teab peast hulka maailma parimaid luuletusi. Kui Beatrice see on juba siis, kui on möödunud päevi ja isegi nädalaid, rääkima hakkab, ütleb ta muu hulgas: „Tead, mida mu abikaasa mulle kord ütles? Ta ütles: “Sa oled nagu kuninganna ilma riigita. Ma vihkan kuningannasid, kellel pole oma riiki.”.”

Loe edasi Külmetavate armastajate portree

Klouni* poeg, kes oli lava kuningas

 

alt

Leidsin Rait Avestiku kirjutatud Einari Koppeli (19251978) monograafiast enda jaoks täiesti ootamatu seose: näitleja Einari Koppel oli näitleja Lembit Eelmäe sõber.

Mu jaoks algas tõsisem teatris käimine just siis, kui Einari Koppel Tartust Tallinna tuli Vanemuisest Draamateatrisse, Irdi juurest Panso juurde… Oli aasta 1973. Mina 17- ja Einari Koppel 48-aastane.

Loe edasi Klouni* poeg, kes oli lava kuningas