Jarek Kasar – Lindmees.          NO teatri foto

Avtandil Varshimashvili.     Andres Keili foto.

Lugu ilmus Maalehes.

On vihmane augustilõpu hommik. Tulen töövestluselt. Seal sisuliselt juba nõustun miinimumpalga eest maksimumi tegema. Olgu see siis ealine iseärasus, aga süvenemata, pühendumata, keskendumata ja loomingulisuseta ma midagi enam teha ei taha. Liiga vähe aastaid on jäänud. Sekeldamine väsitab. Mõttetuse juurde külvamine avalikku ruumi, mis mind ehk toidaks, on võrreldav hooramisega.

Aga jah, olen kodus. Panen peale Jarek Kasari uue plaadi “Liiga palju viiuleid”.

Loe edasi Liiga palju viiuleid. Või sitta kah?! →

Esietendus on lõppenud.                                 Fotod Viio Aitsam

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

Merikotkad teavad: Inimese elu lühike, mere elu pikk.

See on Ugala teatri lavastus, mis tehtud Saueaugul. Ja mängima hakatakse teda pärast suve Viljandis, oma teatri väikeses saalis. Alustan sellega seepärast, et Saueaugu etendused on juba välja müüdud, aga seda lavastust, mulle tundub, peaksid eestlased nägema. Nad võiksid sellest rääkida ja seda isegi kaasas kanda.

„Mere märgid“ on iiri juurtega ameeriklase kirjutatud. See on väga iirilik tükk, kuid Eestis, Läänemaal, saab tänu Saueaugule, näitlejatele ja lavastajale sellest Eesti asi.

Loe edasi Saueaugul kootud villane siid →

Maailm on vaba ideloogiast sõltumat. Lapsed kasvad, hea oleks kui kasvaks suureks.

Pildi tegi Ervin Õunapuu.

Lugu ilmus Õhtulehes.

Ma kasvasin Nõukogude ajal ja ehk seepärast arvangi, et professor ei tohiks olla loll.

Loen Delfist sotsioloogiaprofessori tsitaati, mida meedia kõigist kahuritest lehvitab ja vangutan pead. Tsitaat: “Noored suhtlevad piiride ja rahvuste üleselt ja on palju teadlikumad mujal maailmas toimuvast, näiteks inimõigustega seonduvatest teemadest. Paljude vanema põlvkonna esindajate puhul me siiski räägime inimestest, kes on üles kasvanud nõukogude ühiskonnas, kus seksuaalvähemusi kas maha vaikiti või suisa halvustati.”

Ütleja on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi professor Airi-Alina Allaste. Ja see on me professori tase! Hirmus, et ta ju ka õpetab nooremaid, kui õigesti aru saan. Nõukogude ajal samuti halvutati vabadust teistmoodi mõtelda. Ometi me saime vabaks.

Harrastajatest professorid

Olin aasta tagasi harrastajate teatritegemise festivali žüriis. Sealt ja varasemast jäi silma, kuidas meil laval kujutatakse vanu inimesi. Enamasti nad on lisaks mingile füüsilisele puudele ka seniilsed. Käivad koledasti riides, ei kuule, ei näe, lonkavad, maailmast ja ümbritsevast arusaamine puudub. Ma festivalil küsisin tegijatelt, et mis nad arvavad, kui vanad on nende kujutatud debiilik-vanainimesed neis lavalugudes. Ja palusin arvata ka, kui vana olen mina?

Loe edasi 21. sajandi tunnus – rumalad professorid →

Vend Vahindra.                                                                       Fotod etendusest: Siim Vahur

Toimetatud lugu Maalehes.

Buda munk Karl Tõnisson uskus, et me oleme rahvana pärit Himaalajast. Looduse tarkus on mõnel meist veres tänaseni. Lisaks on üks me meelisväljendeid “on, nagu on” ehk siis “om nagu om”.

Täiesti seoseta sattusid mu kirjutuskuuri väikesele lauale kõrvuti kaks raamatut. Üks neist Vend Vahindra (kodanikunimi Karl Tõnisson, hiljem Karlis Tennissons) 1928. aastal Riias välja antud “Tulevane Pan-Baltoonia ilmariik ja selles kuldses riigis asuvate Buddha-, Päärkonsi-, Pikse-Taarausu preestrite seadus”. Teine Mihkel Raua Tallinnas 2008. aastal välja antud “Musta pori näkku”.

Loe edasi Hom – Mani – Patme – Hung* (teatrinovell) →

Kirjastaja Sirje Endre ütleb, et esimestena saavad raamatut osta ja katsuda Paide arvamusfestivali osalejad ja külalised. Nädala pärast siis!

Ilmub 15. augustil!

Toimetajad Sirje Endre ja Liine Jänes
Kujundus Andres Tali

Raamatusse on koondatud intervjuud ja muud jutud tuntud (teatri)inimestega, kes on pärit eri riikidest, kuid kes loominguliselt tegutsevad venekeelses kultuuriruumis. Põhjalikumalt või põgusamalt on pea kõigil neil olnud kokkupuuteid Eesti ja eestlastega. On olnud varem ja on plaanid tulevikuks. See on raamatu peategelasi ühendav tunnus, elav side Eestiga, mis inspireeris ka autorit.
Kuigi juttude pealiin on teater, tuksub selle kõrval elu, terve maailm oma suuruses, väiksuses ja erilisuses. See on avastuste ja äratundmiste raamat, mis loodetavasti pakub ka lugejale võimalust aimata ja heaks võtta avaramat ilma me argisekeldustest ja päevapoliitikast pinevil ruumi uste taga.

Margus Mikomägi: “Õieti on hämmastav, kui kohtumistel juba vestluse alguses tajud, kuivõrd ühes rütmis võivad mõtelda eri riikides tegutsevad inimesed, kelle üks ühisjooni on jäägitu pühendumus oma loomingule. Mina sain nendega kohtudes targemaks. Maailm hakkas toimima. Loodan, et suudan selle ka lugejatele edasi anda.”

Esietendus on mängitud. Andres ja Krõõt, Ott Sepp ja Loore Martma. Viio Aitsam pildistas.

Ma ei tea, kas mu agronoomist isa oleks vanaduses õnnelikum, kui oleks kartulikasvatamise asemel oma tegusas elus istutanud kirsiaia.

Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Vargamäe unistaja” on vaba Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” kanoonilistest painetest. Autor koos hästi kokku kõlava trupiga jutustab selles Vargamäe naiste loo. Lavastuse keskmes on Krõõt ja Mari. Kohe alguses on selge, et laval ei ole Eesti rahvale pähe kulunud Vargamäe vinged vanamehed, vaid noored elu alustavad mehed ja naised. Lavastuse lõpu poole, vanadena, panevad Andres ja Mari ette prillid. Soo asemel on siis rukkipõllud ja mets.

Urmas Lennuk ei häbene teksti kirjutades Eesti talumatside suhu kirjutada väga poeetilist ja ka labast teksti. See mõjub. Pearu küsib “nuabrimehe” valdustesse sisenedes ikka, nii noorena kui vanana, kuidas kube kärab (tõsi, toon ja bravuur muutuvad). Kuid Krõõda matustel loeb ta Gustav Suitsu Kerkokella luuletust. Urmas Lennuk tuletab seda meelde ses lavastuses, minu mälus on lapsena raadiost kuuldud luuletus, mille kandis ette Hugo Laur. Aastal 2014 loeb seda Tarmo Tagamets ja siin hetkel ei olegi enam tähtis, kas ta on Pearu või Tarmo, sest tähtis on, et ta loeb päriselt: “Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell. Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma: sääl saatva kooljat peijelise, siin jooskva latse lustiga!”. Veart kell lööb meile kõigile…

Loe edasi Vargamäel lendavad pääsukesed ja sead →