Rubriigiarhiiv: Monoloog

“Maailma lõpp” Lipal

alt

 

alt

 

alt

 

Andresed, Lepik ja Tabun mängisid Raplamaa Lipa küla vanas koolimajas oma kahemehe-lavastust „Maailma lõpp“.

See elu- ja lavakogemus, mille just need näitlejad kahekesi koos lavale astudes kaasa toovad, on haruldane kas või ainult sellepärast, et see nii kaua on kestnud. Näitlejatarkus ja tänastelt lavadelt kaduma hakkav omamoodi (teatri)väärikus on see. Nende jutustatud ja mängitud loost sõltumata saan öelda, et teater jääb ellu ka siis, kui maailm lõpeb. Koosmäng ja kokkumäng, see, kuidas nad laval teineteisele partneritena toeks on, on naudinguga jälgitav iga sekund.

Maailma lõpp“ ise on kaks tundi kestev lavalugu, kus koos kaks maailma Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi oma. Laval on näitlejad, kes mängivad näitlejaid, kes näidendis lavalemineku eel maailma parandada püüavad. Maailma parandamise vahele mängivad nad oma näidendi teatrietenduses metsiku lääne röövleid. See mäng teenib aplausi ja tundub, et pärast seda aplausi pole nad enam need, kes olid enne… Miskid pisikesed täpsed näitlejanõksud, võimas publikutunnetus ja rütmitaju see kõik, mängides pisikeses saalis, nõuab ülikiiret ümberhäälestumist. Andresed seda valdavad meisterlikult.

Ikka nii on, et kui ütled teater, siis mõtled näitlejat!

„Maailma lõpp“ põhineb Jack Londoni lool “Lihtsalt liha” ja Jevgeni Griškovetsi lool “Vene rännumehe pihtimused”.

 

Viimane võttepäev ja teatrivalgus

 

alt

PEETER JAKOBI

15. X 1940 – 21. IX 2014

 

Tohust valmistatud suur  õunu täis korv seljas, kiirustab pime vana mees koeraga. Pime mees. Üks õun pudneb kirikupõrandale ja veereb. Tegelikult nägija mees, meil öeldakse selgeltnägija, või äkki on õigem hoopis selgelt nägija… Koer on tal ka teejuhiks maa peal. Mingi kummaline turbani moodi müts ja puust pikk kepp. Kas äkki pühaku sau?

Seisan, habe õieli, õigeusu kirikus, laulatus käib. Ja siis tormab see sisesilmadega mees kirikust välja kui vana mehe kiiret lahkumist ikka saab tormamiseks nimetada… See mees on Peeter Jakobi, õigemini seda meest mängib Peeter Jakobi. Ja pilt on aastatagusest sügisest. Sulev Keedus teeb filmi “Mehetapja”.

Võtte vaheajal räägib Peetri kolleeg ja sõber Toomas Suuman lugu, kuidas ta kodus oma lapsele peab vastama, miks isa ära oli. “Isa oli tööl.” − “Mis töö see on?” Suuman mängib selle maha, kuidas ta ei saa lapsele vastatud, et issi töö on seista 12 tundi külmas sügiseses kirikus. Näitleja töö.

Ja viimane jutt, mida me Peetriga rääkisime, oli sellest, et aasta pärast kohtume kindlasti, kui elu vahepeal juhuslikult kokku ei vii… Keeduse sügisvõtted jäid pooleli, et järgmisel sügisel jätkuda.

See oli selline lõbus ja õnnelik Peeter, kes teatas, et saab nüüd ometi habeme maha ajada, tulevaks sügiseks kasvatab uue. Ses filmis oli enamiku meeste rolli saamise peapõhjuseks habe. Kas Peeter nüüd jõudis sel habemel kasvada lasta?

Oktoobri alguses on järjekordne võttepäev. Peetrita … hingedeaeg ja sügisvalgus.

Olen elus endaga hakkama saamiseks kasutanud üht Peetri elust rääkivat legendi. Mul on see meeles nii. Noor Peeter Jakobi on asunud tööle Tallinna Viktor Kingissepa nimelises Akadeemilises Draamateatris. See ei pruugi nii olla, aga võib olla ka, et Peeter tuleb esimest korda tööle otse “Viimse reliikvia” võttelt, kus tal on Ivo Schenkenbergi roll. Voldemar Panso laseb ta kohe samal päeval lahti. Ja Peeter ütleb oma kuulsale õpetajale: „Ega mu isa ei lubanudki mul nii kehvas teatris töötada.“

Olen elus kehvades olukordades ikka mitu korda ennast selle mõtte väljaütlemisega lohutanud: mu isa ei luba mul selles kehvas lehes töötada; mu isa ei luba kehvalt kirjutada. Selles on midagi. Midagi enamat kui tavalises vaimukuses.

Ja siis, kui me Peetri sõbra Eerik Ruusiga Rakvere teatrist mere äärde põgenesime ja ennast sinna unustasime, korjas just Peeter meid sealt üles õigel ajal, öeldes, et korjab udulehtrikud kokku. See aitas mind ja aitab ka nüüd, kui teda enam ei ole. Peeter, kelle nekroloogi ja surma juurde lisatakse väljend “pärast rasket haigust”, jõudis suvel Sagritsa muuseumi etendusele, et sõber Ruusi laval näha.

Laine põrkab vastu maad. Veel üks. Šahh. Veel üks laine ja veel. Nekroloogidki on kirjutatud liivale. Mu viimane pilt Peetrist on palju täpsemalt Sulevi filmil, detailitäpsemalt. On alles kindlasti. Mul praegu on tunne, et ei taha seda näha.

 

Margus Mikomägi

Ilmus Maalehes, pilt Linnateatri lavastusest “Meie kangelased”. Pildi tegi Siim Vahur.

 

Liiga palju viiuleid. Või sitta kah?!

alt

Jarek Kasar – Lindmees.          NO teatri foto

 

alt

Avtandil Varshimashvili.     Andres Keili foto.

Lugu ilmus Maalehes.

 

On vihmane augustilõpu hommik. Tulen töövestluselt. Seal sisuliselt juba nõustun miinimumpalga eest maksimumi tegema. Olgu see siis ealine iseärasus, aga süvenemata, pühendumata, keskendumata ja loomingulisuseta ma midagi enam teha ei taha. Liiga vähe aastaid on jäänud. Sekeldamine väsitab. Mõttetuse juurde külvamine avalikku ruumi, mis mind ehk toidaks, on võrreldav hooramisega.

Aga jah, olen kodus. Panen peale Jarek Kasari uue plaadi “Liiga palju viiuleid”.

Loe edasi Liiga palju viiuleid. Või sitta kah?!

Saueaugul kootud villane siid

 

alt

Esietendus on lõppenud.                                 Fotod Viio Aitsam

Lugu ilmus ajalehes Postimees.

 

Merikotkad teavad: Inimese elu lühike, mere elu pikk.

See on Ugala teatri lavastus, mis tehtud Saueaugul. Ja mängima hakatakse teda pärast suve Viljandis, oma teatri väikeses saalis. Alustan sellega seepärast, et Saueaugu etendused on juba välja müüdud, aga seda lavastust, mulle tundub, peaksid eestlased nägema. Nad võiksid sellest rääkida ja seda isegi kaasas kanda.

Mere märgid“ on iiri juurtega ameeriklase kirjutatud. See on väga iirilik tükk, kuid Eestis, Läänemaal, saab tänu Saueaugule, näitlejatele ja lavastajale sellest Eesti asi.

Loe edasi Saueaugul kootud villane siid

21. sajandi tunnus – rumalad professorid

alt

Maailm on vaba ideloogiast sõltumat. Lapsed kasvad, hea oleks kui kasvaks suureks.

Pildi tegi Ervin Õunapuu.

Lugu ilmus Õhtulehes.

 

Ma kasvasin Nõukogude ajal ja ehk seepärast arvangi, et professor ei tohiks olla loll.

Loen Delfist sotsioloogiaprofessori tsitaati, mida meedia kõigist kahuritest lehvitab ja vangutan pead. Tsitaat: “Noored suhtlevad piiride ja rahvuste üleselt ja on palju teadlikumad mujal maailmas toimuvast, näiteks inimõigustega seonduvatest teemadest. Paljude vanema põlvkonna esindajate puhul me siiski räägime inimestest, kes on üles kasvanud nõukogude ühiskonnas, kus seksuaalvähemusi kas maha vaikiti või suisa halvustati.”

Ütleja on Tallinna ülikooli rahvusvaheliste ja sotsiaaluuringute instituudi professor Airi-Alina Allaste. Ja see on me professori tase! Hirmus, et ta ju ka õpetab nooremaid, kui õigesti aru saan. Nõukogude ajal samuti halvutati vabadust teistmoodi mõtelda. Ometi me saime vabaks.

 

Harrastajatest professorid

Olin aasta tagasi harrastajate teatritegemise festivali žüriis. Sealt ja varasemast jäi silma, kuidas meil laval kujutatakse vanu inimesi. Enamasti nad on lisaks mingile füüsilisele puudele ka seniilsed. Käivad koledasti riides, ei kuule, ei näe, lonkavad, maailmast ja ümbritsevast arusaamine puudub. Ma festivalil küsisin tegijatelt, et mis nad arvavad, kui vanad on nende kujutatud debiilik-vanainimesed neis lavalugudes. Ja palusin arvata ka, kui vana olen mina?

Loe edasi 21. sajandi tunnus – rumalad professorid