Mait Malmsten -Fjodor Karamazov
Omaette ollakse kusagil mujal.
Suurest kahe poolega uksest keset Draamateatri lava õhkub külma ja sooja. See uks muide tuletab oma mõõdult ja sümboolikalt veidi meelde neid kõrgeid Moskva kremli uksi, millest oleme ilmselt kõik näinud pisikest kasvu suurt Putinit sisse marssimas uhkes üksinduses. Suits, mis külma ja sooja sissetungi teatrilaval nähtavaks teeb, on kord viirukine, kord mõrkjalt mürgine.
Ma mõtlen juba pikka aega sellest, et pean ehitama aeda kompostikasti. Väga tahaks öelda, et uue. Elame mitmes mõttes oma sõnadest ehitatud majas. Just mu sõber juhtis tähelepanu sellele, et sõna „hirm” asemel kasutatakse nüüd valdavalt sõna „kartus”. Me oma väljaütlemistes maheneme tõesti. Ja vahel on see mahe ikka lahja. Ja vastukaaluks avalikule magedale on tekkinud anonüümne räigus. See on sõnaselgelt hirm, ei mingi kartus, mida me maailm meile peale surub.
Homme on rahvusvaheline teatripäev ja teater on kõikidele vastupidistele püüdlustele vaatamata sõnakunst. Teine märk veel ‒ teater on kollektiivne kunst. Mind segab tihti see, kuidas sõnad lähevad lahku sellest, mis näen. Puhtaid vorme on vähe. Ja kõik on teater.
Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 3: Ilmaelu valmistoodangu maailmas
Jaan Tooming „Teater kui saladus. Šamaanid, näitlejad, näidendid“ Kirjastus Ilmamaa, 2015
Jaan Tooming õppis Voldemar Panso juures näitlejaks. Temast sai lavastaja. Tundub, et see töö jättis ta ilma suurest hulgast rollidest, mida ta oleks tahtnud ja tahaks ise mängida.
Jaan Toominga lavastajaväge vähemalt kaheksakümnendate Ugala perioodil iseloomustas seletamatu oskus erinevad inimesed laval mängima innustada. Kokku mängima ja lahku mängima. Näitlejad mängisid! Mäletan, et tema esimene lavastus Viljandis, “Kihnu Jõnn” (1980) proovides poole pikem sai kui lavavariant. Seegi siin tähtis, et proove tegime ja alustasime selle lavastuse mängimist vanas Ugalas (tänane lagunev Koidu seltsimaja) ‒ uut alles ehitati.
Jaan mäletab, et tegime Jõnni 14 prooviga. Minul on meeles, kuidas ta enne kontrolletendust tuli selle poole pikema tüki viimasesse proovi ja ütles, et nüüd ta peab lavastama hakkama, enne olevat ta meiega „koos möllanud”. Lavastamine tähendas kärpimist. Jaan ei teinud seda lärmiga, vaid astus vaikselt näitleja juurde ja, arvan, rääkis kõigile ühtsama juttu: „Vaata, muidugi sa teed seda stseeni väga hästi ja ta meeldib sulle ja mulle ka, aga lavastuse kui terviku huvides jätaks selle välja. Mis sa arvad?!“ Ja nii see käis.
Esietendus on lõppemas. Vaskult, lavastaja Madis Klmet, Elmo Nüganen, Elisabet Reinsalu ja Epp Eespäev.
Pildistas Viio Aitsam
Päris esimene mõte pärast „Sügise unenäo” nägemist oli, et nägin väga vanaaegset ja päris teatrit, mis tänapäeval mõjub eksperimendina.
Ma saan siin kirjutada nähtud etendusest ja meelega ei ütle seekord „lavastus”. Mulle tundub, et lavastaja Madis Kalmet (ja see ongi tema viimaste aastate lavastajakäekirja tunnusjoon) on autoritruu. Ta oskab lavastamiseks valitud tekste vigurdamata lugeda.
Jon Fosse „Sügise unenägu” on just selline näidend, mida saab, aga ei peaks ekstra lavastama. Kusjuures „lavastamise” all mõtlen kindlaid rõhuasetusi ja aktsente, mis igal etendusel peaksid korduma, et mõjuksid publikule ühtmoodi. Jah, see tagaks vaatajamenu ju ka, oleks kindla peale minek. Aga see, mis sünnib selles näidendis ja laval, peab olema ootamatu. Ja ongi.
Loe edasi Kes kehtestab vaikuse, kas elus inimesed või surnuaed?
Mõni kuu tagasi noorte ajakirjanikega kultuurist ja selle ühest osast, teatrikriitikast kõneldes tuli jutuks, mida ma oskaksin neile eeskujuks tuua. Täpsemalt öeldes nad küsisid: mida peaksime lugema. Ma ei mäleta, kas ütlesin neile, et loetakse ikka „keda”, aga vastasin spontaanselt – Lea Tormist. Ja avastasin, et see nimi ei tekitanud noortes kultuurihuvilistes äratundmise sädet! Veljo Tormise kaudu läksime oma juttudega edasi, jõudsime Rummode ja Johansonide juurde. Regilaul, folkmuusika, luule ja kirjandus… suguvõsa ja põlvkonnad.
Lea Tormisel ei ole akadeemiku tiitlit vist tõesti. Kuna kirjutan seda teksti vabariigi aastapäeval, tundub, et just ühel sellisel päeval tuleks see talle omistada, põhjenduseks teatrimälu hoidmine. Mu lugemissoovitus on: Lea Tormis „Teatrimälu“, ilmunud 2006. aastal Eesti mõtteloo sarjas kirjastuselt Ilmamaa.
Üks joon, mis mind Lea Tormise kultuurilugude juures võlub, on kriitiline heatahtlikkus, ja teine kirjutatu üleajalisus. Mis sõnadega seda viimast täna seletada, et oleks arusaadav? Ehk nii, et vastandsõnaks on „päevakajalisus”. Kunst on igavikuline ja kui selle ära tunned, siis igavikulisus ja ajatus kajastub ka kirjapandus. Lea Tormisega see nii on. Ta lugusid juhib lugupidamine loomingulisuse ja loojate vastu.
Ajalik ja ajatu
Meil ei ole priisata sedalaadi kirjutajatega. Et must paremini aru saaksite, toon ära Draamateatri näitleja Kersti Heinloo Facebooki jutu. Asja huvides ütlen, et pole näitlejanna FB sõber ja tema kirjutatu jõudis minuni hoopis ühe me ühise tuttava kaudu.
Näitlejanna kirjutab: „Palju on arutatud teatri ja teatrikriitika suhte üle. Mind inspireeris ühele mulle hullupööra meeldinud lavastusele osaks saanud negatiivne kriitika tegema suuremat uurimistööd. Vaatluse all üks konkreetne arvustaja. Mõned tsitaadid kronoloogilises järjestuses ühtegi arvustust vahele jätmata, allikaks kultuur.err.ee.“ Sellele sissjuhatusele järgnesid tsitaadid ühe kriitiku üheteistkümnest teatri vaatamise muljest. Toon neist ära vaid mõned konkreetsetele lavastustele viitamata: “Tulemus jääb siiski poolele teele./…/ tervik mõjub papiselt ja naerda saab vähe”, „Kahjuks ei sünni sellest võtete virvarrist põnevat tervikkujundit ega kooru selget sõnumit”, “Rahvusooper jookseb lati alt läbi”, „Kunstiliselt on tulemus siiski pigem Jääaja Keskuse haridusprogrammi kui iseseisva lavastuse mõõtu…” Kersti Heinloo tõdeb lõpuks, et Rahvusringhäälingu kultuuriportaalis oli kahe ja poole kuu jooksul ühe ja sama autori üks positiivse arvustuse osaliseks saanud lavastus „10:1 teatri kahjuks. Aga tuleb au anda, et teatrikriitik nii tihedalt ja kõikjal üle Eestimaa jätkuvalt kohal on,“ tõdeb armastatud näitleja.
Pidasin plaani sellele halvakspanule vastukaaluks tuua tsitaate Lea Tormise teatrikirjutistest ja jäin hoopis neid lugema. Ühe tsitaadi ikkagi toonja see on pärit Margot Visnapi tehtud intervjuust Lea Tormisega kümme aastat tagasi: „Meeste mängud… Ma vihkan neid mänge! Vastandina teatrimängule need ei ehita, vaid lammutavad inimest. Sest praegune hasartne mängujoovastus näib poliitikas liiga tihti suubuvat vastutustundetusse. /—/ Nii võib ühise eesmärgi käest mängida, kuna neile on hetkel nii palju tähtsam see, kes neist peale jääb…“
Aja rütmid
Viimastel aastatel on Eesti teatrilavadele jõudnud mitmeid näidendeid, mida saab iseloomustada sõnaga „fragmentaarium”. Arvan, et kirjanikud ja dramaturgid, valides oma mõtte edastamiseks just sellise katkenditest kantud vormi, soovivad edastada aja rütmi.
Vähemalt minuga on nii, et taoliste tekstide lavastusi vaadetes saan kõigest mõistusega aru, näen lavastaja ja näitlejate pingutuse suurust ja endast andmise soovi, aga tihti pean ütlema, et see ei puuduta. Ei aja nutma ega naerma. Tihtipeale äratab küll mõne mõtte, mida edasi mõelda ja mis lahti ei lase.
Fragmentaariumeis pole peategelast. On erinevad osalised, tihtipeale näitlejad esitavad ühes lavastuses mitut tegelast, parimal juhul on neil esitatavatel sutsinimesetel üks iseloomulik joon ja muutumist ei näidata… Mu jaoks on heas loos peategelane või peategelased. Hea lavastaja oskab vahel ka kõrvaltegelased peategelasteks lavastada ja peategelane veab, veab mõtet, kannab tundeid. Enamasti on tegelane elus ja elu ei ole plakat. Või ei ole enam nii ja autoriteete ei saagi tekkida?!
Mõni päev tagasi olin taas oma aias. See eelkevad, porikiht külmunud maal, sundis mind äkki aeglaseks. Mõtted ka ei tormanud enam. Aeg oskab veel anda arutust…
Margus Mikomägi
Jalgratas Ameerikas. Olevat turismimagnet.
Tundub, et oleme oma iseolemise ja rahvaks olemise ja vabaduse ise käest andnud.
No juba aastaid ei suuda ma ilma iroonia või pilketa öelda kõva häälega lauset: “Mina olengi Eesti riik.” Aga peaks mu meelest. Iga eestlane peaks. Ja kui võimalus on, siis võikski ütelda. Mina ei saa.
Mäletate, kui meie vabadusetee taas algas, kuidas siis tabas teedel altkäemaksu võtvaid reapolitseinikke avalik hukkamõist. Küllap saab keegi kohe tõdeda, et nüüd enam ükski politseinik altkäemaksu ei võtagi.
Aga miks? Sellepärast, et see vahelejäämise korral enam ära ei tasu? Sellepärast, et politseinikke on vähe?
Samas – hoolimata alustava politseiniku tuhandeeurosest palgast, ei taheta seda tööd teha. Ma mäletan hästi kümne aasta tagust loosungit “Politseiniku amet kogu eluks”.
Aastad on tuimaks teinud. Reapolitseinike pisisulideks osutumine ei ületa enam ka kollaste lehtede uudisekünnist. Mina viimati tõsiselt ehmatasin siis, kui lugesin esimest korda, et Eesti Vabariigi kohtunik osutus kurjategijaks. Mõtlesin, et nii, nüüd ei ole enam miski püha.
Aga nüüdseks oleme jõudnud aega, kus president küsib ordeneid tagasi. Ja maailma targad vanamehed on sajandeid kirjutanud, et haritud inimese tunnuste hulka kuulub oskus näha kaugele…
