Klaudia Tiitsma -Sal on “Vereliini” vanade meestega väga selgroogupidi koos                                          Fotod Heigo Teder

Vereliin, mille Ugala teatrirahvas lavastaja Margus Kasterpalu ja kunstnik Liisa Soolepa juhtimisel Olustvere heinaküünis loob, on maailmamudel.
Teatri vereliin ei katke, kui temast räägitakse. Lavastus „Vereliin” annab rääkimiseks põhjust ennekõike koos mõtleva ja tegutseva meeskonna tõttu. Teine põhjus on mu meelest see, et tegijad on ennast vaistul juhtida lasknud (pole teinud teatrit nii, nagu peab ja on kombeks, samas pole läinud niisama reeglite rikkumise teed) ja tulemus on lavastus, mis räägib. See on habras etendus, mis püsib kogu meeskonna loomingulisel tundlikkusel. Tunnetusel, et see, mida tehakse, on tähtis. Teate küll, et kett on nii tugev kui on selle kõige nõrgem lüli. Loe edasi Isa ja poeg loevad kalmistul legende →

Viio Aitsami fotod.

Kui lähedased surevad, on raske edasi vaadata. Vaatad paratamatult tagasi. Üha enam saab selgeks, et mingid asjad me elus peavad jääma sõnastamata. Ehk vaid siis ei pea, kui valad romanssi…
Mingid mõtted peavad jääma kivimustritesse ja rukkiräägu laulu sisse. Olen endale lohutuseks üsna ammu juba mõelnud-rääkinud mõtet, et leinas on võimalik vaid üks ‒ valu romanssi valada.
Mida see tähendab? See ka ju on, mida üheselt ei sõnasta ära. Ainult pakun, et võib-olla näiteks midagi sellist, nagu kirjutasin kord oma noorpõlve metsavahielust.

Elujanu
Olin oma elu üksindusse elanud seks ajaks, kui me Eestis taas vabadus hakkas tulema. Loe edasi Tontide kuningas Surm me selja taga →

Ülo Õun “Isa ja poeg” Tartus. Eesti üks kiftimaid skulptoreid teadis, et pojad kasvavad isast suuremaks.
Täiskasvanuid iseloomustab maailmavaade ja see, et improvisatsioon põhineb oskustel ja teadmistel ja kogemustel.
Laenasin pealkirja Artjom Troitskilt, kellel Raadio 2s selle nimega muusikasaade. Ja mitte heast peast, vaid mulle meeldib see minuvanune venelane, kes kuulutab, et on täiskasvanu. See mees on nüüd me lehtedes üsna palju arvanud. Enda üllatuseks lugesin, et ta on olnud Vene Playboy peatoimetaja. Eesti keeles ripub võrgus üks ta täiskasvanujutte, kus mees veel Venemaal elades selgitab, miks ta selle ajakirja peatoimetaja kohast loobus: „… üks põhjus, miks ma ära tulin, olid suhted reklaamiandjatega. Reklaamiandjad on vaenlased, kelleta ajakiri ei saa elada. Selline armastuse ja vihkamise suhe. Venemaal olid suured korporatsioonid, mis kategooriliselt ei tahtnud, et ajakirjas oleks tugevam kraad erootikat. Nad keeldusid panemast oma reklaami paljaste naiste fotode lähedusse. /…/ Neile ei meeldinud ka intellektuaalne kallak, mida Playboy-s ajasin. Mul oli palju tõsist proosat, mulle kirjutasid Pelevin ja Aksjonov. Nemad tahtsid ikka rohkem moodi, sporti ja autosid. Ja see on see, mida mina tegelikult vihkan…”
Ses tema jutus on täiskasvanud inimest iseloomustavaid tunnuseid lausa palju. Loe edasi Uus muusika täiskasvanutele →

Mait Joorits, Margus Groznõi ja Maarika Mesipuu-Veebel – Ojastu mõisahärra, Ojastu suurtaluniku poeg ja Ojastu mõisavalitseja tütar – ühevanused, haritud ja noored… ometi! Meenub Eduard Bornhöhe “Tasuja” ja muidugi ka  situatsioonid läinud suvel Jänedal mängitud Tiit Aleksejevi näidend “Imede aasta”.

Rakvere teater mängis Tallinnas Draamateatris Toomas Suumani näidendit „Viimase öö õigus”.
Pärast selle etenduse vaatamist ‒ teatri arvepidajate sõnul oli Tallinna külalisetendus kahekümne teine, tabasin ennast mõttelt, et kohe peaks korraldama teatrifestivali, mille ühel nädalal mängitaks ühel laval kõiki neid näidendeid, mis me ajalugu (kust me tuleme, kes me oleme) mõista püüavad. Loe edasi Härraks olemise talumatu raskus →

Vaimukas on küsida, kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha? Juhan Viidingul on luuletus, kus noormees rebib tunnelis kuulutust maha. Ta arutab seal, miks noor mees seda teeb. Ka see käib ta mõttest läbi, et äkki on kuulutus selline, et rebija tahab selle endaga viia.
Niisuguse sissejuhatuse peale saan endalegi ootamatult ära kirjutada, kuidas mind rõõmustavad Tallinna Linnateatri lavastuste kavad. Kõiki ühendab pisikese raamatukese formaat, aga igal on oma nägu ja sisu. Selliseid kavasid ei raatsi sahtlipõhja tolmuma jätta, vaid paned riiulisse. Üsna keeruline oleks anda retsepti, kas lugeda kava enne või pärast lavastuse vaatamist. Mina teen nii ja naa, kuid enamasti eelistan pärast lugemist. Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 4: Prahti täis pea →

Martin Alguse argikomöödiat „Kaheksajalg” Ugalas võib iseloomustada nii: kui näidendi alguses gaasikatel lava taga koliseb-müriseb, siis peab ta loo arenedes ka plahvatama.
Kui reastada kolm heameelt äsja Viljandis Ugala suures saalis esietendunud algupärandi üle, siis sätin kindlalt kõrgeimale kohale näidendi, mis on uus eestikeelne komöödia. Seda, et neist meil puudus on, näitab välismaiste tõlgitud komöödiate küllus teatrite repertuaaris. Tahan „Kaheksajalga” võrrelda kunagi ammu Ardi Liivese kirjutatud „Viini postmargiga”. Loe edasi Kaheksajalg ja töökad võlurid Ugalas →