Saueaugu teatritalus mängitava “Ingelandi” esietendusel nappis ehk Ekke Moori mängukirge. Lavastus jäi kirjandusele justkui alla, kuid kuuldavasti on nüüdseks seisud muutunud.*
Ma juba aastaid lähen suviti Saueaugule teatrisse tundega, nagu läheks maale vanaema juurde. Sealne õhkkond ja keskkond alati ootavad tulijaid sellise heatahtlikkusega nagu vanaemadel kombeks ‒ kuidagi tingimusteta. Vaheaja hernesupp ja lihaleib on maa peal olemisele ja looduse sees hingamisele lisaväärtus. Arvan, et see on kohavaim, kes seal tehtavale ja näidatavale kaasa loob ja laulab. On seal toimetajate sees ja jõuab nende kaudu etenduste vaatajaissegi. Loe edasi Ekke Moor, jutustus Ingelandist Saueaugul →

Loodus on loomulik, inimene üha ebaloomulikum. Murumäng.
Maal mul muruniiduk läks katki. Läks käima, aga pöördeid üles ei võtnud. Mõni mure, poes ju müüakse muruniidukeid! Neid on igat sorti ja tehakse muudkui juurde. Või mõelda nii, et läks katki, siis läks. Jaan Kaplinski on ammu meid üles kutsunud mitte niitma, et lilled saaksid kasvada ja putukad elada.
Vana tark aednik Arno Pukk kõneles mulle aastaid tagasi sedasama ja rääkis mõisaparkidest, kus linnud enam ei laula. Ei laula, sest ei ela seal. Seal on turistid. Ei laula, sest pole põõsaid, kus nad saaksid pesitseda. Põõsaid aga pole sellepärast, et nende eest on raskem hoolitseda. Loe edasi Kumb on kallim, Kaplinski või kombain? →

Jaak Allik kirjutab Sirbis “LibahundistMeie tänavusel „põgenikedebatist“ tiinel suvel on raske leida nüüdisaegsemalt mõjuvat näidendit kui Kitzbergi sajanditagune „Libahunt“ – lugu sellest, kuidas oma tõupuhtust kaitsev kollaste juuste ja siniste silmadega orjarahvas heidab enda hulgast tumedapäise vabaduse­janulise Tiina.

Olen aastakümnete jooksul soovitanud „Libahunti“ paljudele välismaalastele nii idast kui läänest, kui nood on lavastamiseks just mingit eesti näidendit otsinud. Paraku edutult, sest minu teada on seda eesti klassika tippteost lavastatud seni vaid korra Lätis. Küllap näeb kõrvalpilk loos siis midagi liialt arhetüüpselt eestlaslikku. Loe edasi Jakuudi lavastaja leidis eestlaste valupunktid →

Kõigel siin ilmas on algus ja lõpp.  me oleme erinevad, me oleme kõrvuti.

Katse võrrelda võrreldamatut: suure suve järjestikku õhtutel mängis suur teater Vanemuine Obinitsal „Obinitsat”, muusikud Jarek Kasar ja Tõnis Mägi kudusid kahekesi muusikamustreid Tartu Antoniuse hoovis, lavakavaga „Aias”.
Üks, mis neid kaht ühendamatut mu jaoks ühendab, on, et publik tõuseb lavastuse lõpus pea üksmeelselt tänumeeles istumast ja aplodeerib. „Obinitsa” mängupaika ümbritseb laada kirev kauplemine, Antoniuse hoovis niisamamoodi.
„Obinitsa“ algab lõhkumisega. Setu külamehed lõhuvad planku. Korraks tekib mõttekild, et see on eesriie, aga lõhkumine ja kaasnev lärmakus võtavad liiga kaua aega. Lõhkujad mehed avastavad vabariigi valge peidiku.
„Eesriie” avaneb ja tundub, et vaatajale antakse viinapeidiku avastamisega võti, mis lavastuse jälgimisele peaks tuge andma. Järele mõeldes, hiljem hoopis, saan aru, et plankeesriide taga on maja, mis lavastuse üks peategelane, maja, kus hiljem vaatajate eest fragmentidena läbi jooksvad sündmused tõeliselt aset on leidnud.
„Aias” tagarea terrassilt avaneb pilt, kuhu mahub Tartu Jaani kiriku torn, huvitavate, tahaks öelda et agulimajade tagahoov, tänapäevased klaasrõdud, puit, kivi ja metsviinapuu. Kusagil paremal pildi nurgas kasvab kask. Kuulen, et see silmahakkavate rõdudega maja on kunagi olnud Tartu arestimaja. Jarek ja Tõnis ajavad juttu, räägivad publiku muusikat kuulma. Ei lajata. Annavad kuulamiseks mõtte. Mängivad sellele, et Tõnis on napp, sõnaseadev, valiv ja akadeemiline, Jarek ülemeelik, artistlik, mängualdis. Nad on koos enne kui kokku saavad. Loe edasi Lapitekk ja kootud piltvaip →

2015. aasta juunikuu viimase päeva raadiouudised räägivad pagulastest, põgenikevoolust ja (Kreeka) rahast. On uskumatu, et August Kitzberg kirjutas oma praeguse ajaga kokku kõlavad näidendid sajand tagasi.
Kogu maailmas peetakse ikka veel ususõda. „Kalifaadi sõdur tappis kalifaadi vastu võitlevate ristisõdijate liidu alamaid,“ kirjutatakse otsesõnu.
Meie noor peaminister kinnitab, et võõrad, kelle me oma koju võtame, tuleb tööle panna, nad vajavad keeleõpet ja tuge.
104 aastat tagasi kirjutab August Kitzberg näidendi „Libahunt”. See algab pildiga, kus väike Mari veerib Martin Lutheri väikest katekismust, kus sees keelud ja käsud – mida peab ja mida ei tohi. Loe edasi Vabadus on libahunt. Ikka veel →

„Vereliin” on väega sõna ja mul on rõõm, et selle toob ehk üldkasutatavaks teater. Uue näoga  Ugala siis ja lavastaja Margus Kasterpalu. Ma ju ei teagi, ehk elame selles ajas juba, kus seda sõna peaks eestlastele tõlkima. Praegu saab selle meisterlikku tõlget vaadata Olustvere mõisa heinaküünis. Lavastuse kavalehel kasutatakse küll sõna „reheküün”, aga see tundub mulle üsna sobimatu. Rehi on rehi ja küün on küün. Küünides hoiti heina. Ja heina tehti selleks, et lehmi ja hobuseid toita, lambaid ka.

Loe edasi Puudu(ta)v kultuur 6: Substants, põhk ja vereliin →