See, kuidas eri keeltes kõnelevad, eri riikides elavad inimesed reageerivad inglaste referendumi tulemustele, tunnistab üleilmset moraali allakäiku.

Jõgi teab inimestest paremini, kuhu ta voolab. Nende tagurpidi voolama panemise soovide ja tegude eest on just venelased nahutada saanud. Noh, et ennäe lolle. Meil oli lastena kunagi käibefraas, et loll on looduskaitse all. Hilisem elu on seda ka kinnitanud. Ainult et selline looduse kaitse tavaliselt on ikka lühiajaliseks jäänud. Suurtel sulidel, jah, võtab võlla jõudmine üleüldise moraalituse tõttu kahjuks kauem aega. Loe edasi Moraaliga on maailmas kehvasti →

Väikerahva peamine soov ja tahe peaks olema saada ja olla haritlased, mitte pööbel. Rein Lang rääkis hiljuti pärast Albaania loo „Vannutatud neitsite” etenduse nägemist Albaania maffiast. Sellest, et sel kurjategijate ühendusel pole reegleid. Itaalia maffia näiteks pühapäeval ei tapa, järgib reeglit, et relvaga kirikusse ei minda jne. Loe edasi Keskpärasuse vastik võidukäik →

 Kui lähed oma aiast, sõprade juurest availma kultuuri juurde, sõbrakeste manu, mida siis märkad ja mis mõtted tulevad.

Nüüd olen tagasi oma aias. Viimati istusin siin viie päeva eest. Kõik kõrbes. Kastsime oma noori puid. Meil on puid, erilisi, põliseid ja tittesid usun, paarsada. Arvan, et nad tunnevad mind. Vihma on sadanud vahepeal. Värske on kõik jälle. Linavästrikul on teist korda pojad. Pojengil on esimesed õied. Loe edasi Kuidas ja mis suunas muutub aeg →

Teater Punane tõrvik. Festivali peamine mämgupaik.  Pildistas Ervin Õunapuu.  Lugu ilmus Maalehes. Persooni fotod  Фрол Подлесный.

See , et Siberis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad eestlased „Libahunti”, erakordne.

Ma ei saa öelda, et ma Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud neist inimestest, keda sinna vägisi, sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda sellest, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama. Loe edasi Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor →

See, et Novosibirskis kevadel õunapuud õitsevad, on tavaline. See, et Venemaa suuruselt teisel teatrifestivalil mängivad e stlased „Libahunti”, erakordne.

Ma ei saa öelda, et ma Siberisse teatrifestivalile lennates ei mõelnud neist inimestest, keda sinna vägisi, sundkorras saadeti ja veeti. Aga vist peaaegu esimest korda mõtlesin öises lennukis nendest inimestes, kes sinna on elama jäänud. Neist, kelle jaoks Siber ei ole vangla sünonüüm, vaid kodu. Muidugi lootsin näha erakordset teatrit ja mingis mõttes see ka õnnestus, aga ma ei osanud ilma irooniata ette mõelda sellest, millise kõlapinna meie külaskäik seal tegelikult leiab ‒ meie järgi tõepoolest hakati eestlasi taas arukateks inimesteks pidama.

Teater Punane tõrvik. Festivali peamine mämgupaik.  Pildistas Ervin Õunapuu.  Lugu ilmus Maalehes. Persooni fotod  Фрол Подлесный.

Loe edasi Kas eestlane on Siberis libahunt ehk hirmu faktor →