Kes kirjutaks näidendi põllumajanduskriisist. Ilmselt mitte keegi. Kriis saab enne läbi. Sünnib uus Skype.

Ma olen maakas. Arvan, et sellest küll kunagi kirjutatakse, kuidas sideme kaotamine maaga eestlastele saatuslikuks sai. Enne aga peaks selgeks saama, kellele on kasulik, et me põllumajandus , no ikka see väikepõllumajandus elujõuline ei oleks. Tegelikult ei saa põllumajandus elujõuline olla. Inimene saab ja sealt siis ka põllumajanduse jõud. Piim, jah, ju puu otsas ei kasva.  Mingit mõtlemise arengut näitab seegi, et enam teda maha ei valata. Protestiks kasutatakse tsiviliseeritumaid tegusid. Siga on juba Toompea lossiplatsil ringi kalpsanud ja eks see üks loomapiinamine oli. Loe edasi „Suletud talude päev” on surnuaed →

 Ilmus Maalehes, pildistasid Mats Õun (Saunaeit), Siim Vahur (Köster) .

„Köster” on Andrus Kivirähu monoloog, mille näitleja Peeter Tammearu Tallinna Linnateatri Hobuveskis kirglik-leebelt ja ausalt ette kannab.

„Köster on luterliku, õigeusu ja katoliku kiriku kirikuteener, kelle ülesandeks on abistada (osalt ka asendada) vaimulikke usuteenistustel ja hoida kiriku vara. / 17. sajandil määrati köstrid ametisse igas kihelkonnas ning neid kasutati ka köstrikooli õpetajatena, 19. ja 20. sajandil olid köstrid ka kihelkonnakooli õpetajateks.” kirjutatakse Vikipeedias.

Lutsu ja Kivirähu köstri nimi on Julk-Jüri.

Kui Andrus Kivirähu „Köstri” looga edasi minna, pisut tulevikku, Loe edasi Kirikumees koolmeistriks – köster →

Eesti teater erineb kogu muust maailmast sellega, et suveteater on oma mõõdult ja tulemustelt tähelepanuväärne osa kogu tervikust.

Igal suvel sünnivad uuslavastused ja mängitakse ka lavastusi eelmistest suvedest. Näiteks uut hingamist elav Ugala teater annab teada, et suurt Vargamäe vabaõhulavastust „Kõrboja perenaine” mängiti sel suvel 16 korda ja seda käis vaatamas 9000 inimest. Loe edasi Suveteatri mänguruum(id) ei saa otsa →

Kõigil on hästi meeles, et 25 aastat tagasi polnud poes vorsti. Küsi akadeemikult, arstilt või korstnapühkijalt. Nüüd on meil vorst laual tõesti.

 Mis selle vorsti hind on? Taasiseseisvumispäeval seisin Karula rahvuspargi serval keset kaost. Või hoopis ‒ oh seda 21. sajandi tehnilist võidukäiku: keset kiiresti korrastuvat kaost. Täna räägitakse juba, et 3. juuli äikesetorm lõhkus Eestis miljon tihumeetrit metsa. Tavainimesele võrdluseks, et Eesti aastane raiemaht riigi- ja erametsa peale kokku jääb tavaliselt 7‒9 miljoni tihumeetri tuuri. Väga tähtis on teada, et loodustorm, mis selle hulga metsa murdis, olla kestnud kümme minutit. Murdja oli ta sellest ajast vaid kolm! Loe edasi Tulevikukroonikaid märgates →

 Eesti teatri üks legendiks saanud lugudest räägib, et Ugala mängis putši viimasel päeval „Armastust kolme apelsini vastu“ Tallinnas, Draamateatris. Elmo Nüganen käis Pantalonena lavalt ära, vaatas puhkeruumis telekat ja kommenteeris asjade seisu. See olevat olnud kohutavalt naljakas. Etendus lõppes Pantalone lausega: „Ja nõiad lahkuvad luua seljas Venemaa suunas!“ Tankid lahkusid.

Teatrikunst sünnib riigikorrast olenemata. Ometi kadus meie taasvabanemise aastatel teatrimajadest publik. Kõik 25 aastat on olnud suurimaks rahanõudjaks ja kõneaineks teatri kinnisvara.

1991. aasta aprillist taas kord Ugala teatri kunstiliseks juhiks saanud Jaak Allik meenutab, et taasiseseisvumise ajaks oli teatri külastatavus langenud rohkem kui kaks korda ‒ 150 tuhandelt 60 tuhande kanti.

Üks seda pöördelist aega iseloomustav fakt on, et ajavahemikul 1986–1994 ei antud välja teatriaastat kokku võtvaid almanahhe „Teatrielu”. Täna korjavad Eesti teatrid erinevatesse mängukohtadesse vähemalt miljon teatrikülastajat aastas. Loe edasi Kui vabaks jäi teater 25 aastat tagasi →