Tartu kunstimajas on Elmar Kitse näitus, mis esimest ja viimast korda oli üleval 1966.aastal.

Istun kunstimaja fuajees olevale nahkdiivanile, tean, et korrus ülevalpool olevat näitust nimetatakse kunstiajaloos pöördeliseks. Sealt peale ei räägitud abstraktsonismist enam kui vaid lääne mandunud kunstist. Suurel ekraanil mu ees jookseb dokfilm, kus teised kunstnikud räägivad, Elmar Kitsest ja endast. Absraktsionismist ja 1966.aastal olnud näitusest.

Jõuan filmiga sinna kohta ku räägib kunstnik Lola Liivat Makarova. Ellist juttu räägib, mille pean üleskirjutama. Nii mulle tundub, Kramin kotist kaustiku ja tindika. Siis kohtab pilk enda kõrval seisma jäänud meest Priit Pangsepp on, kunstnik. Kursi koolkonnast. Viljandi mees. Me kohtume harva. Viimati just täpselt samas kohas kuu või pisut enam tagasi. Mäletan on sellehetke mõtet ka kui Priiduga eelmine kord kohtusin. Loe edasi Elmar Kits 50 aastat hiljem →

 „Maailma ilusaim tüdruk” ja „Märter” on teatriruumis kõrvuti. Teineteisest nii kaugel ja siiski nii lähedal.

„Märtri” lavakujunduse laes on kaks suurt labadega ventilaatorit, mis peaksid õhu puhtaks lööma.

Loen 5. detsembril Venemaa uudist, et õigeusklikud protesteerivad ärimeeste plaani vastu rajada Lipetskisse preservatiivivabrik. Ma sel hetkel ei pööra sellele suurt tähelepanu. Jah, see käib küll läbi pea, et taas võivad usklikud toetuda seadusele, mis keelab nende tundeid solvata. 7. detsembril vaatan Tallinna Linnateatri festivali „Talveöö unenägu” programmis Kultuurikatlas etenduvat Kirill Serebrjannikovi Kirill Serebrjannikov Gogol tsentris

lavastust „Märter”, mis esietendus 2014. aastal. Loe edasi Maailma ilusaim tüdruk võib märter olla →

Kahjuks ei ole keegi kokku lugenud, kui palju on me teatris teatritegijaid, kelle teatritee on alguse saanud kooliteatrist.

Jaak Allik, kes aastaid on osalenud kooliteatrifestivalide žüriis, kinnitab, et tänaseks on see, kui meie kahte lavakooli satub õppima noor, kes pole osalenud kooliteatri tegemises, pigem erand kui reegel. Loe edasi Eestis on ainulaadne kooliteatrite liikumine →

Tartu Uue Teatri „Vägi” annab elujõudu. Vanemuise teatri „Suluseis” on nii igapäevaselt argielu kirjeldav, et etendus võiks vabalt olla väe otsimise teekonna päästiklooks.”Vägi” lavastuses on segatud maagiline realism ja argimütoloogia.

Mulle meeldis see uus ja vana „Vägi” juba muuseumi tagaukse taga. Seal, kus tagasi vaadates avanes silme ees lennurada. Hiiglaslik, valgustatud ja ilma ühegi hävituslennukita. Karge oli olla. Kummalised kraaksatused, imelikud helid tulid muuseumi ukse ees olevast kõlarist, tuletasid meelde, et ei ole nii nagu tavaliselt. Juba majas sees olles öeldi maheda häälega kusagil majasügavuses: „Muuseum suletakse kümne minuti pärast.” Loe edasi Vägi on sees ja vägi on väljas. Teekond →

Kliendist kodanikuks saamine omal maal… On see enam võimalik? Kodanikul on õigused, klient peab kõik ise kinni maksma. Ka valitsejate lolluse.

Meid on nüüd aastatega harjutatud, et lapsed on koolide jaoks kliendid, haiged on kliendid haiglate jaoks, politsei asi on pakkuda teenust… elu Eesti riigis on nagu laadal. Nüüd on käibesse tulnud ka see, et mina ja teie ka oleme kõik omavalitsuse kliendid. Kuulge sõbrad, ma elan siin! Loe edasi Kliendiks kantseliitlikus kaubamaja →

Kalender käib meiega kaasas me telefonis ja arvutis. Ometi ilmub Eestis eestikeelseid erinevaid kalendreid sadu läbi ajaloo  tuhandeid.

Käisin just kalendrist „Raplamaa 2017. Korvpalli ja pärimuskultuuri kalender” ajendatult elus esimest korda klubikorvpalli mängu vaatamas. Loe edasi Kalendrikuumus ja Rapla korvpall →