Rubriigiarhiiv: Monoloog

Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“

 

 

Teatrikülgede küsimusele „Mis teater on, miks teater on?“ vastab lavastaja ja Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment.

Alustama peaks selgitusest – kui mult küsitakse küsimust: mis ja miks teater on?, siis vastan arvamisega, et mis ja miks ta minu ja ainult minu arvates on.

 

Olen hetkel kultuuriministeeriumi teatriametnik. Seega on pelg, et võidaks arvata, et selles minu siinses arvamises on mingit analoogi kultuuriministeeriumi arvamisega. Nii et üritan hetkel ministeeriumi eest mitte arvata.

 

Kui aus olla – mõnikord on harjumatu mõningaid nähtusi sõnastada. Mõnede nähtustega on lihtsam, kui nad lihtsalt olla lasta. Vajadusel võib nendega kaasa ulpida või siis mitte ulpida.

Loe edasi Tõnu Lensment: „Teater ei asenda midagi. Teater ei lohuta kedagi ega kohusta kedagi.“

Teatriküljed 43. korda Nädalise vahel

 

Teatrikülgedel numbriga 43, ütleb vabanäitleja Nero Urke muuhulgas: “Me keha tõmbab end ühel päeval vooluvõrgust välja ja kustub aga me piiritul teadvusel pole otsa ega äärt. Niiviisi saan mina sellest aru.”   Pildistas Viio Aitsam

Tundub, et mõnele on tarvis selgitada, mis vahe on Teatrikülgedel ja Teatritaskul, isegi kui oleks nõnda, et sealsed lood kattuksid. Mulle tundub ja olen seda proovinud ka teha, et Teatrikülgede iga number oleks tervik. Kannaks miskit erilist ja oma rõhutust. See on õnnestunud paremini ja vähem mõjukalt, aga seda suunda ma olen ajanud, rõhutades iga pildi ja pildiallkirja, iga sõna ja rea tähtsust, loopides külgedest välja selle, mis hetkel vähem tähtis tundub.

Teatritaskus jäävad ka head lood üksikuteks eraldi seisvateks lugudeks. Tervikuks seob neid, tõsi küll, teema teater ja osalised, kes teatriga seotud mis tahes kantipidi siis.

Teatrikülgede algusest saadik olen ma püüdnud kirjutada teatrist nõnda, et see oleks mõistetav ja loetav ka neile, kes teatris ei käi.

Teatritaskul omakorda on oma veebivõlu. Tänaseks on sinna kogunenud suur hulk lugusid. On pisut muusikat ja vaikselt koguneb taskupõhja ka külgede pdf-failid, kus küljed sellisel kujul, nagu nad on paberlehes.

Minu jaoks täiendab üks teist ja mõlemal on oma osa maailma mõistmisel. Nagu ma Teatrikülgede paberlehes rõhutan kujunduse osa, nii pean ma Teatritaskus tähtsaks teie kommentaare. Võimalust kaasa rääkida.

Juuni Teatrikülgedel vastab kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment külgede stammküsimusele: mis teater on, miks teater on? Oma elust ja kohalolust kultuuriilmas räägib Nero Urke. Vanemuise näitleja Aivar Tommingas räägib oma kohtumistest Kaarel Irdi ja Voldemar Pansoga. Rakvere teatri uuest suvelavastusest on kantud jutt lavastaja Hendrik Toomperega.

Kes loeb, see loeb.

Teatritaskus ilmuvad lood pisikese ajanihkega. Osta leht juba homme.

Siinkohal olgu ka see öeldud, et 2009. aasta juulikuus Teatrikülgi paberlehes ei ilmu. Teatritaskut tasub jälgida ka juulis.

“Pea vahetus” on noorte eluusu tunnistus

Margus Mikomägi, Rapla

Uku Uusbergi kirjutatud ja lavastatud näidend “Pea vahetus”otsib ja pakub väljapääse keskpärasuse triumfikäigul kulgevast maailmast. Lavastus on kantud alguskokkukõlast.

Maailm on jõudnud sesse järku, kus kehtib ütlemine: “Kiitkem keskpärasust, siis ei juhtu mitte midagi.” Tänane teatrinoorte põlvkond on sest aru saanud varem kui eelmised ja astub sellele vastu. Pühendunult, elus olles. Nüüd on see tuleva põlvkonna vaim õnneks ka teatrilaval näha ja kuulda. “Pea vahetuse“ lavastus on kantud usust paremasse olevikku.

 

Loe edasi “Pea vahetus” on noorte eluusu tunnistus

Vahepeatus leidmaks ühismeelt

 

 

 

Mõni hetk pärast esiendust 13. mail. Märt Avandi, Pärt Uusberg ja Uku Uusberg. Mehi vaatab Märdi naine Liis. Vaadake neile silma ja nende silmi..

 Viio Aitsam, Rapla

 

Mul oli 13. mail Tallinnas NO-teatris esietenduse ajal korraks tunne, et Tallinna tekkis auk. See ebanormaalselt tihe inimkooslus, kus sellest johtuvalt nii palju valepingeid ja valesõnu (nii et ainult põgene, kui just sunnitult seal asju ajama ei pea), korraks rebenes ja Rapla pistis oma pea sealt august välja.

Võiks ütelda ka Rapla vaim, mida on raske määratleda Raplamaal olles. Sõidad 50 kilomeetrit edasi Rapla-võõrasse konteksti ja midagi juba aimad… Tajusin, et olen selle Rapla-ilmutuse tekitajate üle siiralt uhke, mis ei ole igapäevane tunne.

Loe edasi Vahepeatus leidmaks ühismeelt

Tappa laulurästast

See arvamuslugu ilmus ajalehes Sirp. Kuna viimasel ajal leiavad mõned mu vanemad tuttavad, et kultuuriümbritsev rahvas enam ka seda lehte ei loe, riputan loo ka siia. Lootuses, et seda ka kommenteeritakse selleks vaid, et edasi mõelda.

Näitleja, lavastaja ja lavastuse teeb väga heaks see, kui laval suudetakse elustada tekst nii, et vaataja saab aimu poolest, mida sõnades öelda ei saa. Annab aimu sest, mis sõnade taga. Kriitik on hea siis, kui ta suudab ande ära tunda. Väga hea kriitik märkab väge ja annab sellele oma parema osa juurde. Kui pole väeti. Väga heaks teeb mis tahes valdkonna tegija see, kui ta armastab seda, mida teeb. Kaarel Ird olla öelnud, et ametniku tarkus on panna sõnnikut just sellele kapsale, kes kasvab. Mulle tundub, et meil on teisiti. 

 Asjaosalised pigem vaikivad

Loe edasi Tappa laulurästast

Läti “oma välismaalane”

30. aprillil esietendus Läti vabariigis Valmiera teatris Andres Lepiku lavastatud William Shakespeare´i näidend „Kaheteistkümnes öö“.

Paar nädalat enne esietendust sain Andreselt kirja. Lätist. Kirja teatrist, või oleks õigem öelda, et elust, sest just lavastaja Andres Lepik (ta ise küll väidab, et see mõte on loetu, kuuldu ja nähtu konstruktsioon) on öelnud: „Elu ei ole mitte hingetõmmete arvus, vaid hetkede arvus, mis võtavad hingetuks. Teater pakub tegijale neid hingetuks tegevaid hetki rohkem kui argipäev. Vaatajale ehk nende hetkede äratundmist ja rõõmu sest“ .

 

Loe edasi Läti “oma välismaalane”