Rubriigiarhiiv: Monoloog

Uku ja Joosep muugivad suuri saladusi

 

Uku Uusberg pärast “Pea vahetuse” esietendust ja Joosep Matjus “põtra tegemas”, filmi “Vanamees ja põder” võtetel.

Matsalu loodusfilmide festivali rahvusvaheline zürii tunnustas Grand Prix´ vääriliseks Joosep Matjuse filmi „Vanamees ja põder“. Teatrifestivali Draama 2009 zürii tunnustas Uku Uusbergi lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemiaga.

Uku Uusberg ja Joosep Matjus on mõlemad sündinud 1984. aastal. Mõlemad on oma loomingus suveräänsed autorid. Joosep oli oma filmi stsenarist, operaator ja režissöör. Uku kirjutas näidendi „Vahepeatus“, valis näitlejad ja lavastas selle.

Joosep lõpetas 2007. aastal Tallinna ülikooli Balti filmi- ja meediakooli filmirezii bakalaureuse ja jätkab samas magistrantuuris. Uku lõpetas 2007. aastal Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli lavastaja eriala. Sarnasusi on veelgi.

Mõlema noormehe jaoks oli omamoodi õnn, et leidus produtsent, kes võttis riski, märkas annet ja andis loojale võimaluse teha. Joosep Matjuse jaoks oli see mees Riho Västrik, OÜ Vesilind omanik ja produtsent, Uku Uusbergi jaoks Märt Meos MTÜ R.A.A.A.M. juhataja. Joosep sai teha filmi, mida ta tahtis. Filmi oma vanaisast ja tema suhetest põtradega. Uku sai lavastada näidendi „Vahepeatus“, kuhu võis valida mängima näitlejad, kes mõttekaaslased.

Loe edasi Uku ja Joosep muugivad suuri saladusi

Kaarel Ird: „Minu parim lavastus on Vanemuine“

 

PINNUKS SILMAS: Kaarel Irdile ei meeldinud, et vanaemad pühapäeviti kirikus käisid. VIKTOR SALMRE / EE ARHIIV (Foto ja pildiallkiri laenatud Ekspressi arhiivist 2006.aastal kirjutas Pekka Erelt loo “Sõnnik kirikusse”, vaata http://paber.ekspress.ee/viewdoc/EC41AAA50E05AD2BC22571D90023A3B0

 

Eesti teatriliit kirjastas raamatu “Kandiline Kaarel Ird”, dokumendid ja kommentaarid. Koostajaks Jaak Viller, toimetaja Reet Neimar. Maaaleht tellis minult sest raamatust loo, mille ma siis ka kirjutasin ja mis ka ilmus.
1.oktoobri Eesti Ekspressis kirjutab samast raamatust professor Ingo Normet, loo pealkiri temal on”Karjub ja karjub ja korraga on nii hea”. Hetkel ei ole seda huvitavat lugu veel Ekspressi veebis. Kohe kui see sinna ilmub siis panen siia lingi, aga soovitan soojalt, võrrelge! Minu ja Ingo Normeti vanusevahe on kümme aastat ainult. Aga siin minu kirjutatud Maalehe lugu:

 

Jaak Villeri koostatud paks Irdiraamat annab lugejale võimaluse ajas tagasi vaadata ja ehk mõelda, mis on praegu teatriilmas teistmoodi, mis samaks jäänud.

Üks liin, mis paljude seas jälgitav, on Tartu ja Tallinna teatritegijate omavaheline võistlus. Kahe suure, Voldemar Panso ja Kaarel Irdi suhted, mis müütides vastasseisuks kinnistunud, tunduvad Irdi-raamatut lugedes emotsionaalse dialoogina, mille eesmärk huvitavam ja vaimustavam Eesti teater.

Lisaks kumab raamatust see teadmine, et Eestit juhiti siis ja juhitakse ka täna pealinnast. Kultuuriministeerium oli siis ja on ju ka täna Tallinnas. Teatripoliitikas Nõukogude ajal ja praegu on silmanähtavaid sarnasusi, kahjuks ja õnneks.

Eelkõige on „Kandiline Ird“ raamat isiksusest ja tema teatriusust ajal, kui Eesti oli Nõukogude liiduvabariik. Raamat kirjeldab Irdi teatriehitust sõna otseses ja kaudses mõttes. Paralleelne mõtteseos lugedes on varmas tekkima, teades, et Voldemar Panso asutatud Noorsooteater veel tänagi on ilma oma uuest teatrisaalist.

Üks vähestest Panso kooli lõpetanud näitlejatest, kes Irdi aja Vanemuisesse 1978. aastast pidama jäänud tänaseni, Aivar Tommingas ütles sel kevadel oma Rapla kodukooli õpilastega kohtudes ehk pisut diplomaatiliseltki: „ Nad mõlemad (Panso ja Ird. MM) olid nii suured teatrimehed, et nad omavahel eriti hästi läbi ei saanud, vist…“ See “vist” jääb ka raamatut lugedes kripeldama, et ehk oli see mitteläbisaamine pealispindne ja avalikkusele väljapaistev vaid. Ehk sisimas mehed hoopis teineteisele au andsid hoopis. Tundub, et Eesti teatri jaoks oli kahe suure vastuolu pigem õnnistav ja edasi viiv kui takistav ja loomingulist peatav.

Raamat on tsitaatide ja dokumentide ja mälukildude rohke. Kinnitab tekkinud Irdi-lugusid ja müüte ning lükkab ümber.

Loe edasi Kaarel Ird: „Minu parim lavastus on Vanemuine“

Uueks avangardiks on kooskõla

Peeter Jalakas ja Andrus Kivirähk. 

 

Lavastaja Peeter Jalakas ütleb, et poliitiline teater on surnud.

Von Krahli teatri juhi ja asutaja Peeter Jalaka ettekanne rahvusvahelisel poliitilise teatri konverentsil Tartus “Satiir või propaganda? Pilguheit teatrile, poliitikale ja ühiskonnale Euroopas” 10. septembril 2009. Konverentsi keel oli inglise. Alljärgnev on autoriga kooskõlastatud tõlge eesti keelde.

 

Olen üsna palju tegelnud nii teatri kui ka poliitikaga ja vahetevahel olen üritanud neid ühendada. Mõnikord isegi edukalt. Kuid tunnistan, et tulemus pole kunagi olnud see, mida kavatsesin või lootsin.

Kui ma poliitikasse sekkusin, kulus tükk aega igaviisi tõestamiseks, et sa pole “kõigest kunstnik”, ehkki kutsuti mind ilmselgelt kui kunstnikku – häälte kogumiseks. Siis taipasin tasapisi, et olen lavastades hakanud käituma kui poliitik, püüdes olla seksikas, kuid mitte aus. Niisiis sain aru, et parem on hoida need tegevused lahus

Ent siiski – niipalju kui mäletan – teater sellisena, nagu ma teda tollal nägin, oli vägagi poliitiline. Või sotsiaalne. Võib-olla seetõttu, et poliitiline teater oma parimal kujul on alati seotud avangardi, uue ja radikaalsega. Ja see on midagi, mille suur fänn olen olnud kogu oma lavastajakarjääri jooksul.

Olen alati näinud avangardi kui ainsat põhjust olla seotud kunstiga. Mulle on alati põnevust pakkunud tundmatud maastikud ja uued suhtlemisviisid.

Palju häid avangardse poliitteatri näiteid võib leida Saksamaalt – peale Piscatori ja Brechti näiteks viimase kümnendi Volksbühne. Palju näiteid võib leida ka Eesti teatrist. Ja nagu ma ütlesin – meie Von Krahlis oleme võtnud sellest üsna aktiivselt osa kogu oma olemasolu 17 aastat.

Kuid ometi – need päevad on möödas.

Võib-olla küsite – miks?

Loe edasi Uueks avangardiks on kooskõla

Läti teatrid sulgemisohus

Valmiera teatri lavatorn püsis aastapäevadki tagasi kindlalt.

 

Teatritasku sõber Hannes Korjus Lätimaalt kirjutab, et 2010. aasta võib olla Läti teatrite pankrotiaasta.

15.septembril peetud Läti Vabariigi parlamendi (Seim) haridus-, kultuuri-ja teaduskomisjoni istungil teatas kultuuriminister Ints Dalderis (Rahvapartei), et kaheksa riiklikult rahastatavat ning aasta ringi töötavat repertuaariteatrit on umbes kahe miljoni elanikuga Läti Vabariigi jaoks liiga palju.

Ministri arvamuse kohaselt pole praeguses majanduskriisis võimalik enam terves ulatuses säilitada XX sajandi 50.-60ndatel ehk nõukaajal välja kujunenud kultuuriasutuste võrku. „Praegu on kaheksa riigiteatrit ühes ainumas uppuvas laevas. Kaks või kolm neist peavad lahkuma, et ülejäänud saaksid edasi purjetada…”

Kultuuriminister ütles, et kui järgmisel aastal vähendatakse teatrite rahastamist kõikide jaoks solidaarselt ning ühesuguselt, siis osa teatreid ootab enam-vähem kindel pankrott. Sellest tekkinud kahjud tuleb ikkagi riigil hüvitada.

2008. aastal oli Läti teatritele ette nähtud dotatsiooni suuruseks ca 7 miljonit latti (ca 147 miljonit krooni).

2010.a. eelarveprojekti kohaselt on teatrite riikliku dotatsiooni suuruseks kavandatud 2 miljonit latti (ca 42 miljonit krooni)…

Loe edasi Läti teatrid sulgemisohus

Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas


 

Raske kirjutada mehest, kes kunagi ühtki intervjuud ei andnud. Ta keeldus neist.
Ennu lemmiksöök oli pöff a la tatar… Vist Veljo Käsperi film “Keskpäevane praam”, mille kohta ta ise ütles: keskpärane kraam… Hea mees oli. Puhaku rahus,“ kirjutab Ennu Ugala teatrisse tööle võtnud tolleaegne teatri peanäitejuht Andres Lepik.

 

Teatrileksikonis on kirjas, nagu sellistes raamatutes kombeks, napp tekst: „KRAAM (õieti Kram), Enn (20. VII 1943 Rapla- 18. juuni 2001 Viljandi), näitleja. ETL-I liige (1965). Isa maaler, ema kaubandustöötaja. Lõpetas 1961 Rapla kk-I ja 1965 TRK lavakunstikateedri. Töötanud 1965-92 Noorsooteatris, 1993 Nukuteatris ja “Vanalinnastuudios” ning a-st 1994-2001“Ugalas”. Mänginud telelavastustes (“Ukse taga”, 1966, “Plekkmehed”, 1984, “Romulus Suur”, 1988 ja filmis (“Valge laev”, 1971, “Metskapten”, 1972, “Vana mees tahab koju”, 1991, kõik TF). ENSV tnl. Kunstnik (1975).“

Ja siis tuleb rollide loetelu, pikk, aukartust äratav.

Loe edasi Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas

Draama 2009 “Eludest” “Vahepeatuseni”

“Vahepeatuse” rõõmsad tegijad hetk pärast esimest õnne. 12.september 2009, hilisõhtu. Vasakult Alo Kõrve, Indrek Ojari, Argo Aadli, Märt Meos ja Uku Uusberg.

“Vahepeatuse” naisalge, Sandra Üksküla kuulab žürii auväärsemat liiget teatriprofessor Ian Herbertit. 2009., 12. september Tartus.

Draamafestivalist põhjalikumalt kirjutan ka Teatritaskus kindlasti, kunagi hiljem. Praegu on rahvusvahelise žüri hinnangu üle hea meel vaid. See millest mõtlevad ja mida oskavad ka vaatajatele rääkida teatrikeeles Uku Uusberg ja tema sõbrad, mõttekaaslased, on tähelepanuväärne algusest peale. Nüüd tuli siis ka sõltumatute tähelepanu. “Elud” etenduses preemiavääriliseks osutunud näitlejannad Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova on Uku Uusbergi lavakooli kursusekaaslased, ka see on märk ideaalidesse uskuva teatripõlvkonna tulekust. Kuuekümnendad on tagasi, täiskasvanumal noorel moel kui kunagi varem. Pange seda tähele.

DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:

• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
• Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus
Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”

Draama 2009 žürii

  • Peeter Torop – Eesti/ kirjandusteadlane ja semiootik. Eesti Semiootika Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor.
  • Ian Herbert – Inglismaa/teatrikriitik
  • Mladen Kiselov – Bulgaaria/lavastaja, näitleja, teatripedagoog.
  • Marina Davõdova – Venemaa/teatrikriitik
  • Varda Fish – Iisrael/ dramaturg, õppejõud.
  • Tommi Auvinen – Soome/ Soome Teatriliidu juht.
  • Indrek Saar –  Eesti Vabariigi Riigikogu liige, näitleja