Rubriigiarhiiv: Monoloog

Konverents keskmaa ärksuse kiituseks

Keskmaa identiteedi kandjad: Haldi Välimäe, Vaiko Eplik, Alo Aasmaa, Pärt Uusberg ja Hendrik Relve Raplas. Pilt: Siim Solman.

Raplas räägiti Kesk-Eesti identiteedist konverentsil  „Noored kultuuriruumi ristteel”.

Pange tähele maja, mis jääb Tallinna poolt Raplasse sisse sõites vasakut kätt. Paremale jääb  bussijaam, mis arhitektide sõnul inspireeritud Stonehenge’i päikesetemplist. Sadakond sammu edasi kõrgub linnakese kuulsus, kahe torniga kirik. Maja, millest jutt, oli siis, kui ma olin noor, autobaas. Nüüd autobaasi ei ole. Kord prooviti selles majas pidada ööklubi, nimi ei tule meelde. Täna on selles ehitusmaterjalide pood ja maarahva pood ja veel müüakse seal ühes kaupluses muruniidukeid.

Kirik müüb lootust elule pärast elu. Bussijaamast saab bussiga Tartusse ja Vahastusse. Päikesetempli moodi kõveras hoones müüakse bensiini ja tööriideid. Loe edasi Konverents keskmaa ärksuse kiituseks

Mina olengi Regilaul

Ses raamatus on võimalik ka pilte pidi teksti sisse minna. Eile hoidsin teda esimest korda käes. Loodan, et ostate, loete ja ei kahetese.

Tiina Kaalepile, kirjastuse Hea lugu pealikule, olen tänulik ta jonnakuse eest.  Temata see raamat poleks ilmavalgust näinud. Maalehele ka vähemalt kaks kummardust.

Kaanepildi tegi Birgit Püve.

 

 

 

 

 

 

 

Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris

Tartu Uues Teatris etenduv „Praktiline Eesti ajalugu“ (PEa) on teatraalne, muusikaline ja gastronoomiline elurõõmusõõm.

Lavastus algab laulva koka Ann Ideoni imestamisega, kuidas tema, „vaene pärdik” on jõudnud nii kõrgele, arenenud eestlaseks, looduse krooniks – toiduahela tippu!? Uue Teatri trupp alustabki maailma loomisega ja jõuab meie aja veidrusteni välja, rääkides ja lauldes: me oleme see, mida sööme. Loe edasi Eesti esimene folkooper Tartu Uues Teatris

Kas me juba liiga tihti ei vaja tiitreid?

 

Neile, kes tahaksid, et vabariigi presidendi sünnipäevavastuvõtu kontsert oleks nagu naabrimehe saunapidu „sünnipäevalaps, sa võta veel üks naps”…

Papist majad, mis kerkisid vabariigi aastapäeva kontserdi lavastuses ooperiteatri suurele lavale, viisid mu mõtte me riigis aastatega ülesehitatud Potjomkini külale. Seda siia kirja pannes sain aru, et küllap paljudele ei ütle see mitte midagi. Tuleb seletada, et 18. sajandi vürstist kindral Potjomkin lasi keisrinna Katariina II Venemaa ringsõidu tarvis ehitada teede äärde papist külasid. Makette, et keisrinnal jääks mulje, kui tihedalt on maa asustatud ja kui hea on Venemaal elada. Loe edasi Kas me juba liiga tihti ei vaja tiitreid?

Männa seemned New Yorki

Ma usun, et sain selle mõtte mõelda Tõnu Õnnepalult. Ta näidendis „Vennas” saadab Hiiumaal elav vend New-Yorkis elavale vennale männiseemneid. Miks ta seda teeb? Selleks ma arvan, et välismaal oleks kaasas tükike kodumaad.

Männi ja muude okaspuude seemneid saab nõnda, et korjad käbisid. Paned need ahju otsa kuivama ja siis puistad käbid tühjaks. Meil Saaremaal metsavahid teadsid, et kidura männi seemnetest kasvavad samasugused kidurad rannamännid. Just sellised, millistest Hiiumaalt New-Yorki õnne otsima läinud eestlane puudust tundma hakkas kord. Loe edasi Männa seemned New Yorki

Nabanööri pidi koos kogu eluks

Liis Aedmaa „Emadepäev” on lavastus emaks olemisest ja laste kasvatamisest. Nii muide iseloomustab oma esimest lavastust ta ise. Ja nii nagu naine/ema ütleb, nii on.

Laval on neli Ugala naisnäitlejat, kes on ka ise emad: Triinu Meriste, Jaana Kena, Terje Pennie ja Kadri Lepp. Kohe lavastuse esimeses pildis, kus naised veel ei mängi, vaid ütlevad võimendatult välja, mis päris elus nende mängu ajendanud taustaks on, nopin endale (ma olen 60aastane) mõtte, millest elu jooksul olen sageli mõelnud: „Aga miks on siis lavastajate ja kirjanike või heliloojate seas naisi oluliselt vähem kui mehi ja vaid murdosal nendest naistest on lapsed?”. Seda ka ütlevad neli näitlejat ja ema kohe publikule, et naiste suurim looming on laps. Loe edasi Nabanööri pidi koos kogu eluks