Rubriigiarhiiv: Monoloog

Progressi masinavärki jututoad ei peata

Eesti mõistes rikkad ettevõtjad asutasid Riigireformi sihtasutuse ja rõhutasid, et see on apoliitiline. Kummaline, me riigiga pole rahul ei rikkad, ega vaesed.

Eesti 200, Riigireformi sihtasutus, Paide avamusfestival, Rooma klubi, Vabaerakond, rohelised, EKRE, šamaanitrummidega looduskaitsjad, hiieinimesed, märsilohistajad… ideaalidest lähtujad ju kõik. Või siis teisiti – kui need ülesloetud lähtuvad ideaalidest, siis millest lähtuvad keskerakondlased ja sotsid ja reformiparteilased? Meid on füüsiliselt vähe ja olen üsna veendunud, et omavaheline võitlus ja võistlus ei vii meid miskisuguse väljapääsuni ummikust, mida ju kõik võrdsed üksmeelsest tunnistavad. Loe edasi Progressi masinavärki jututoad ei peata

See maailm ja see teine – maa ja ilm

Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris.

Pelgan igat vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Draamateatris.

Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui Draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama. Mida ikkagi tähendab maailmas see, et tänaste plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele. Üsna konkreetselt meenus üks sellinepalvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid. Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul…

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrgete kontsadega kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: „Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!” Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid „Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis päris tänapäevast ammu kadumas või kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime… Loe edasi See maailm ja see teine – maa ja ilm

Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele

Viio Aitsmi pildid, mis tehtud sellel kevadel Raelas, Ristikivi talu aias.

Sügisel, septembris 87aastaseks saav loodusfilmimeister Rein Maran näitas oma uut filmi „Peetrike Laanetagusel”.

Kaks aastat tagasi, kui Matsalus Rein Maraniga maast ja ilmast rääkisime, ta otsesõnu oma uuest, ilmselt juba siis käsil olnud filmist ei rääkinud. Nüüd, filmi näinuna me toonast juttu üle lugedes avastan, et ega me muust ju ei rääkinudki. Ta siis ütles: „Ma ei tea, kas sest asja saab või ei saa. Aga mind ennast see hirmsasti huvitab.” See huvi on nüüd täies ilus näha. Loe edasi Vaatad Maranit, mõtled kaduvale elurikkusele

Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Mul on küll tunne, et inimesel ei ole suurt vahet, kus ta sureb. Kas lossis, mäejalamil või 10 ruutmeetri suuruse toa lonkava jalaga diivanvoodis. Mahajää jatele peaks see tähtis olema. Surjale loeb selja taha jäänud elu. Loeb see, kes on temaga koos sellel hetkel. Kui seegi.

Mõni aasta tagasi ütles Keila haigla noor hooldusarst mu mõttekäigu peale – kui inimest ümbritsevad haiged, on peaaegu ilmvõimatu terveks saada –, et vanadusega kaovad nõudmised ümbritsevale olmele ja rõõmu teeb see, kui ei ole valusid. Valude vastu on ravimid. Ja tablette saab osta. Oleks nagu korras kõik? Aga halastus? Loe edasi Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Poseeritud foto X lennu diplomilavastuse “Draakon” grimmis ja kostüümides (1982). Lavasarm kandis siis neid noori näitlejaid. See on aastate lisandudes vaid kasvanud. Vasakult seisavad: Sulev Teppart, Maanus Valentin, Margus Ooakup, Jaan Rekkor, Toomas Kreen; keskmises reas seisavad vasakult: Andres Lepik, Vilma Luik, Mare Martin-Peterson, Kartin Nielsen, Laine Mägi, Aivar Simmerman, istuvad vasakult Anu Lamp, Andrus Vaarik, Viire Valdmaa, ees külitavad Elmar Trink ja Jaak Johanson. (Teatri muusika muuseum)

Hiljuti sai 60 Anu Lamp, just täitus see tärmin Jaan Rekkoril, veidi aja pärast saab kuuskümmend Andrus Vaarik… Lavaka X lend lõpetas kooli 1982. aasta, nende kursus on Eesti teatriruumi täitnud ja mängides sisustanud 36 aastat.

Nad on Aarne Üksküla esimesed õpilased lavakunstikateedris. Lavale jõudsid nad varem. Merle Karusoo lavastas tollase Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval „Makarenko koloonia” 1979. aastal. Makarenkot mängis Aarne Üksküla. Kolonistideks siis nii üheksanda lennu üliõpilased – teiste seas Roman Baskin, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Arvo Kukumägi, Madis Kalmet – kui neist kaks aastat vähem koolis käinud näitlejahakatised. Loe edasi Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Sain oma kujunemisest aimu juurde, vaadates mängufilmi „Seltsimees laps”.

Minu agronoomist isa oli suurema osa oma elust sm Eino Mikomägi. Tema töökohad määras ja otsustas kommunistlik partei. Muide otsustas isegi seda kus tollasel tippjuhil tuleb elada. Mina olin muidugi tubli oktoobrilaps, tarmukas pioneer ja kuulusin komsomoli. Mindki ümbritses kommunistlik propaganda. Ometi läks mul teisiti. Sellepärast ka, et mäletan suuri puid oma lapsepõlvest. Loe edasi Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge