Rubriigiarhiiv: Monoloog

Abbey Road – kloostri tee

Biitlite plaat „Abbey Road” ilmus maailma 50 aastat tagasi 26. septembril 1969. aastal.

Laupäevane sügishommik Eestimaal. Kaks kraadi külma on maa valgeks teinud. Sõidan bussiga Raplast Tartu ja ei saa silmi kirjutelt puudelt, mida raamib valge valgus.

Kell 16.34 mõtlen sõbra autos istudes, milline õnn oli hakata elama just siis, kui Beatles´i muusika lapse maailmale põhja pani. Viiskümmend aasta tagasi olin 13 ja kuulasin juba raadio Luksemburgi. Üsna kindlasti ei tahtnudki saada aru sõnadest, mind intuitiivselt võlus muusika. Loe edasi Abbey Road – kloostri tee

Tõnis Mägi – iseend ja ümbritsevat häälestamas

 

Jah, ma tundsin selle Tõnis Mägi ära, kelle tänase siseilma režissöör Priit Pääsuke koos operaator Mihkel Soega filmi „Vaikus valguses” sisse on püüdnud.

Küllap on Tõnisel õigus, kui ta mõtleb, et oma elu viimased kümmekond aastat on ta olnud „tundmatu Mägi”. Õigus selles mõttes, et tegu pole unustatud Mägiga, aga avalikkuse jaoks on ta nüüdne looming – lood ja laulud – võõram kui perioodidel, mil ta esines suurtel lavadel ja poole maailma publikule.

Filmist saab teada, et loomingulise muutumise teed käival muusikul on üks kaasteeline lapsest peale. Klaver nimega Hermann. Ta räägib ja mängib selle pilli elusaks. Filmis ja elus. Vähetähtis ei ole see, et Hermann on Tõnise ema klaver – tema vanaisa kingitus ajast, kui ema oli 15–16aastane. Loe edasi Tõnis Mägi – iseend ja ümbritsevat häälestamas

Pessimismi kiituseks – pärast „Kaupot ja Lembitut”

Mõned pidutsevad ja mõned hoiavad hinge kinni… Kui kellelgi tekib seos Uku Masinguga (kogumik „Pessimismi põhjendus”), siis teda siin pole, kuigi ta on lähedal, vähemalt lavastaja kaudu.

Viio Aitsam

Jaan Tooming lavastas Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis „Kaupo ja Lembitu”. See puudutas niimoodi, et teatrist koju sõites ei saanud enam aru, kuhu oma rahvustunne panna. Ta on siin selle väikese kodumaalapi peal ja tervel maakeral, mis on inimmassi suurest koormast haige.

Kanarbik, laukaist tõusev udu, raba ja sookurgede luikamine, mis liigutab igavikuloori, aga sa tead, et niimoodi ei jää. Maakerast möödus juulikuus asteroid lähemalt kui Kuu ja teda märgati alles siis, kui kohal oli… Kosmiline, lõpmatust tühjusest undav vaikus. Loe edasi Pessimismi kiituseks – pärast „Kaupot ja Lembitut”

Kaks „liivakasti”, maailmavaated ja kaks festivali

Neljandat korda veerenud Rapla kultuurifestivalil Särin küsis Tartu Genialistide klubisse pesa teinud teatri Must Kast väeline näitleja Jaanika Tammaru mu käest, keda ma pean nooreks näitlejaks. Ilmselgelt ei andnud ma talle ammendavat vastust.

Põgusal vestlusel ei tulnud pähe öelda, et mu jaoks väljendis noor näitleja või noor teater ei ole sees mööndust ega allahindlust. Pigem iseloomustab noorus – olgu siis tegu kas või üle neljakümneaastaste näitlejatega – uut hingust, jäägitut enesest andmist ja kas teadvustatud või intuitiivset soovi laval kellekski teiseks muutuda. Isiksus kui see on, ei kao teise nahka pugedes mitte kuhugi.

Etendus tsirkusetelgis Loe edasi Kaks „liivakasti”, maailmavaated ja kaks festivali

Osa on õnn ja pausi nimi vaikus

Loen oma  eile ERMis esietendunudavastuse „Kaupo ja Lembitu” proovipäevikut. Lavastaja Jaan Tooming on ühel proovil küsinud, kes on näitleja, kui ta ei mängi? Teisal ütleb meister: „Osa on eesti keeles õnn. Näitleja mõtleb ja elab õnnele. Väljaspool osa ei ole näitlejat olemas. Kui näitleja usub endasse, mitte oma osasse, on ta diletant.”

Raplas kultuurifestivalil Särin rääkisid Tõnu Õnnepalu ja Toomas Paul vaikusest. Muu hulgas ütles Toomas Paul: „Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. /—/ See on väga suur pingutus, ennast lahti raputada sellest ja teistmoodi kogeda. Aga igal juhul vajalik on emakeeles saada baasharidus. Ma ei mõtle siin kooliharidust, vaid sissejuhatust ellu.” Vaikusevajadus on inimeseti erinev. Teatris on vaikuse nimi paus ja parimatel hetkedel vaikus kõneleb.

Jaan Tooming toob Tartus lavale kummalise saatusega näidendi

Kristo Viiding – Lembitu, Margus Mikomägi -Taaratark, meister Jaan Tooming, Tõnis Mägi – misjonär Peetrus ja Nero Urke – Kaupo. Pilt on tehtud 18.septemril peale “Kaupo ja Lembitu” esimest publikuga läbimängu Tartus Eesti rahava muuseumis kell 2.15 pärastlõunal.

Täna esietendub Tartus ERMi teatrisaalis näidend „Kaupo ja Lembitu”. Selle aluseks on sõjaeelse Eesti kirjaniku ja riigitegelase Leo Bodo Sepa „Kaupo”, mida pole 82 aasta jooksul õnnestunud kordagi lavalaudadele tuua.

Lavastaja Jaan Tooming, kes tänavu tähistab oma lavastajategevuse 50 aasta juubelit, ütleb, et on tahtnud „Kaupot” lavastada juba 40 aastat. See pole aga õnnestunud: alati on plaan mingil põhjusel vett vedama läinud. „Justkui neetud on see lugu olnud,” nendib Tooming. Ta lisab selle mõtte jätkuks, et näidendi lavaletoomist kaalus 1939. aastal Estonia ja 1940. aastal võttis selle kavva Töölisteater. Ent siis sekkus ajalugu kõige pöördelisemal moel. Mõned kümnendid tagasi plaanis Jaan Tooming „Kaupot” lavastada Tallinnas Draamateatris. Osatäitjadki olid määratud, ent pooleli jäi asi seegi kord. Loe edasi Jaan Tooming toob Tartus lavale kummalise saatusega näidendi