Rubriigiarhiiv: Monoloog

„Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi

Mis toimuks suitsemise kahjulikkusega, kui selguks näiteks, et nikotiin tapab koroonaviiruse?

Mul on raske uskuda, et mittesuitsetajad on parim osa inimkonnast. Istusin väikese restokese terrassil ja suitsetasin. Vihma tibutas. Toetasin ennast hunnikusse tõstetud terrassitoolide hunnikule, mis ketiga laua külge olid lukustatud. Oli ebamugav. Ja siis vaatasin käitise aknaid. Igal aknal oli mustal taustal valgega kirjutatud silt, mis teatas, et terrassil on suitsetamine keelatud. Et loll ka aru saaks, oli kirjale igaks juhuks lisatud pilt – mis pagana pilt… pilt on enamasti ikka ilus, mitte loetav, aga sellel oli suitsetav käsi, millest keelu mõttes kriips üle tõmmatud. Midagi sellist, ma ei jätnud detaile meelde meelega. No ma tegin muidugi, hoolimata käsu ja keelu intensiivsusest, isegi ebamugavusest, sigareti lõpuni. Mõtlesin sellest, kuidas keelud muutuvad. Loe edasi „Ainult valgetele” on äärmus, mis vahetab värvi

Peeter Volkonski: Sünnipaikade kaardistamine taastab inimeste mälu

Tuhat (1000) lugu Teatritaskus
Juhtus nii, et kirjutis, kus Peeter Volkonski räägitud lood Sünnipaiga projekti juhtumitest koos Andres Keili analüüsiga, osutus ühtlasi Teatritasku looks, mis kannab numbrit 1000. Pildid, portreed, intervjuud, arvamuslood, kriitika, ülevaated…
Teatritasku sündis, kui tegin muu hulgas Raplamaa ajalehe Nädaline Teatrikülgede lisa. Üks ja teine ütles mulle, et tahaks ka neid lugusid lugeda. Nüüd siis on see võimalik olnud 11 aastat.
Esimene lugu sai üles 31. detsembril 2008, pealkirjaks „Kõige tõesem elu käib teatris”. Olen seal kirjutanud nii: „Kui poleks kultuuri, siis ei oleks inimese peas ja südames mitte midagi.
Ilmselt on meil kõigil aeg endale aru anda, et ilma kultuurita ei ole mitte midagi. Kodu-, pere-, kogukonna-, ühiskonnakultuur, kui soovite.
Muide, kui keegi Riigikogus idiootliku küsimuse peale ütleb „tänan küsimuse eest”, kuigi tegelikult tahaks küsija kuu peale saata, siis see on valetamine.
Teatrihuviliste tähelepanu köitsid selle suve suurlavastused Vargamäe mail.
Kui pole vaimsust, lähevad asjad nässu ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas.”
Olen täna sama meelt ja julgen üsna uhke olla kõigi nende 1000 loo üle, mis siin n-ö ühtede kaante vahel on. Alustades ei kujutanud ette, et nii kaua välja vean. Tänan lugejaid.
Eriline tänu IT-mehele, kes algusest tänaseni mind on toetanud, Craig Tislarile. Viio Aitsamile muidugi. Kultuurile, mis oma igasugustes ilmingutes siia kihistustesse, ma loodan, ka edaspidi koguneb.

Sünnipaiga” projektis on Peeter Volkonski ja operaator Andres Keil üles võtnud juba üle 200 pea minutilist klippi, kus suurmehe sünnipaika tähistava mälestuskivi või -tahvli juures, loeb keegi – enamasti teeb seda kohaliku kooli õpilane – ette tema loomingut või saavutusi kajastava katkendi. Projekti partner on ERM.  Projekti rahastab KULKA, toetavad Alexela ja Topauto.

Mälestuskive ja -tahvleid, mida kaardistada, on Peeter Volkonski sõnul üle 300 ja neid avastatakse inimestega kohtudes veel juurde. Lisaks on sellest projektist innustatuna mälestusplaate ka täna juurde pandud. Näiteks toob Peeter Kanepis sündinud mehe Saul Hallapi, kes tuli 1922. aastal tõstmise maailmameistriks ja osales 1924. aasta suveolümpiamängudel. Uhiuued mälestusplaadid on saanud veel näiteks koolipapa Hugo Treffner, samuti Kanepis, ja kontrabassimängija Ludvig Juhtil Väägveres. Loe edasi Peeter Volkonski: Sünnipaikade kaardistamine taastab inimeste mälu

Lavastus, kus ollakse koos üksi

Rakveres Baltoscandalil esietendunud lavastuse „Koos” teemaks on üksindus. Lavastaja Anatoli Tafitšuk jõudis lavastust liigitada proovides sinna, et tegu on multimeedia-lavastusega. Iga etendus sünnib kohapeal uuesti. „K O O S” Lisaetendused 5., 6. ja 7. augustil Põhjala tehase „Sepikojas”, võimalik on vaadata ka Elisa Stage vahendusel.

Pildil osa meestest, kes hoolitsevad lavastuse tehnilise õnnstumise eest: Renzo van Steenbergen, Anatoli Tarfitšuk ja Emer Värk. Tagaplaanil Rene Köster. Pildistas, mees sealt samast laua tagant, Mikk-Mait Kivi.

Lavastuses on elemente filmist ja videokunstist, on elemente teatrist. Kõik need esteetikad kohtuvad pluss interneti voogedastus. Seda, mis sündis, on endalgi veel raske defineerida,” ütles Anatoli Tafitšuk.

Vabadus minna teatrisse

Tundsin koroonakriisist tingitud eneseisolatsioonis üsna kohe puudust mitte teatrist, vaid oma vabadusest minna teatrisse. Just võimalusest minna. Ja nagu elus on, läks nii, et enne, kui tekkis taas võimalus valida, kas minna või mitte, valisin võimaluse osaleda lavastuses „Koos”, teha proove ja etendusi. Minu osaline on üksindusega leppinud vanamees. Mu jaoks on seekordne üle tunni pikkune lavalolek meditatsioon. Loe edasi Lavastus, kus ollakse koos üksi

Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad

Raha otsib teed võimu juurde. Võimul peab olema nii palju vaimu, et see soov raha eest isiklike hüvesid osta läbi näha.

Keskerakonna rahaskandaalid teevad eriti koledaks vana mõtte, et iga rahvas väärib oma valitsejaid. See viimane – ilmselt on neid veel selgunud, aga mõtlen 50 000 euro annetust – on lisaks kõigele ka väga mage. Ma ei arva ka kõige kehvematel aegadel oma elus, et inimesed, keda ma tunnen ja kellest lugu pean, väärivad sellist lollust. Loe edasi Põhiväärtused on läinud lappama ja Igavesti ajutised putkad

Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile

Riinimanda Raplas on perekond Uusbergide asutatud ja eestveetud kooriliikumine, mis kestnud 32 aastat. Läinud laupäeval sai see nähtus endale maamärgi. Avati skulptuur Riinimanda Helin. See skulptuur on üks neist märkidest, mis teevad väikese koha suureks.

Vaimulik Gustav Kutsar, kes oli kirikuõpetaja Valjalas, kus on aastaid peetud Riinimanda suvelaagrit, ütleb Ants Tammari koostatud, veel ilmumata Rapla keskkooli ajalooraamatus: Arvan, et tuleviku kultuuriloolased ei suuda mõista Raplat ja sealt kultuuritaevasse lennutatud säravate meteoriitide kujunemislugu muidu, kui peavad endale esmalt selgeks tegema sellised sümbolsõnad nagu Riinimanda ja riinimandalased.” Loe edasi Riinimanda – koor, mis mahutas end kivile

Kristiina Ehini üheksas laine

See üheksanda laine pealkiri Kristiina Ehini uuest luulekogust „Janu kõikidel üks” kirjutama asudes tekkis enne, kui jõudsin raamatu tagakaanelt lugeda, et see ongi luuletaja üheksas luulekogu.

Luuletaja ütleb meid merekarbiks, mis Tallinna rikkuri klaaslaual: „ikka veel pilgeni täis ookeani mühinat/ üheksanda laine üürikest lööki/ vastu igavikukallast/” . Ma kohe ei saa neid ridu mõeldes mõtlemata jätta, kuidas isa Andres oleks seda lugedes uhke.

Kristiina Ehin on erakordne luuetaja, sest tema loomingus ühinevad argipäev ja igavik. Klassikaline luule ja sürrealism. Tekib sümbioos, mis aitab temaga koos taluda maailma võlu ja valu. Kristiina jagab mõtteid. Võib ju arvata, et sellise luule poole püüavad kõik luuletajad, aga Kristiinal tuleb see välja iga uue luulekoguga sügavamalt. Loe edasi Kristiina Ehini üheksas laine