Rubriigiarhiiv: Monoloog

Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis?

Minu Eesti vanaema”, Narvast pärit Julia Augi autorilavastus on kunstilises vormis isiklik pihtimus asjadest, millest kõva häälega pole kombeks rääkida.

Mu jaoks on selle dokumentaallavastuse võtmestseeniks see, kuidas vanaema (Ülle Kaljuste) õpetab lapselapsele (Laura Kukk) reinlendrit. „Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kus on minu roosiõitse? Teda pole siin ja teda pole seal, ta on läind Ameerika.” Tants jäi lapselapse kehamällu, eesti keel mitte.

Pärast „Minu Eesti vanaema” teist Narva esietendust ütleb lavastaja Julia Aug eesti keeles: „See lavastus on armastusest.” Ütleb hetk enne seda, kui küsib vene keeles: „Kas ma olen nüüd ka Eestis dissident?” Ma ei saa teistmoodi vastata kui jah, mispeale naerab Julia oma nakatavat naeru. Loe edasi Julia Aug – kas nüüd dissident ka Eestis?

Ood puituvatele vanaisadele

Tartu Uues teatris esietendunud „Puumees“ on lihtne eesti lugu vanast mehest, kes saab töötoas paremini hakkama kui elus.

MARIO PULVER

Moekas on rääkida, milline metsarahvas me oleme, kuigi suuremalt jaolt elavad need rääkijad linnas ja nende hoolitsetud sõrmede vahel tulitavad nutitelefonid. Ometi on meist peaaegu igaühel vähemalt mõni vanavanem, kes tõepoolest näis olevat juurdunud oma tallu ja sammaldus seal seni, kuni sai osaks kodusest loodusest. Need iidsete eestlaste otsesed järeltulijad kulgesid teistsuguses rütmis kui meie, kes me ärkame hommikul esimese ekraani­valguse peale ja rügame suurema osa ajast Facebooki seina püstitada. Meie rõivad ja soengud meenutavad pigem ameeriklastest või prantslastest eakaaslasi, vana­vanemate korpas kampsunid ja pahklikud, töise kihi all tuvastamatust materjalist dressid mõjuvad juba samasuguse ana­kronismina kui rahvariided. Loe edasi Ood puituvatele vanaisadele

Kolm kolpa kolmes leeris

„Kirjuta, kuidas kevad tuleb,” ütles mu sõber, kui kurtsin, et kõik, millest olen viimasel ajal mõelnud, tundub olema nišikaup. Tükk aega otsisin sõna, mis võiks asendada sõna kaup mõtlemisest rääkides. Nagu loete, ei leidnud.

„Praktilisest meelest ja ärivaimust immutatud ameeriklased on rajanud filosoofia uue voolu – pragmatismi. /—/ Pragmatism ütleb, et inimene tunnetab ainult seda, mis on kasulik. Tõde on selle järgi vaid see, mis on kasulik, mis arendab ja viib edasi. Kõik muu on ebatõde.” See on tsitaat 1940. aasta veebruarikuu ajakirjast Teater. Loe edasi Kolm kolpa kolmes leeris

Juhan Jaigi maalt päritud jutuand

Kirjastus Kaarnakivi andis hiljuti välja kaks Juhan Jaigi raamatut. „Tundmata palu” ja „Võrumaa joogi julgustükid 1920–1934”. Mõlema koostaja on Lauri Sommer. Tema on kirjutanud ka põhjaliku järelsõna.

Mul küll ei ole veel raamatut „Tundmata palu”, aga just see pealkiri teeb Lauri Sommeri huvi ja hindamiskriteeriumi Juhan Jaigi loomingu suhtes mõistetavaks. Tundmatud palad Jaigilt ja tundmatu palu – mets loodustunnetuse mõttes. Jaigi looming oli meil aastaid keelatud just sellepärast, et ta põgenes punaste võimu eest Rootsi. Loe edasi Juhan Jaigi maalt päritud jutuand

Väärikas rahvas ei kraakle omavahel

Talvepühapäeval kallas vihma. Mulle tuttav sümpaatne mees seisis Raplas Selveri poe ees ja tegi üksi valimiskampaaniat. Käisisin poes ära ja jäin temaga vestlema. Lisaks naljale, kuidas ta vabaerakondlasena Kohilas Krossi poe ees oli agiteerinud koos keskerakondlase ja sotsiga ning seal koalitsiooni moodustanud, küsis ta, mida ma teatris olen vaadanud, mida vaadata. Valimiskampaania mehel olid kummikud jalas, sellised maamehe omad. Ja me rääkisime Hendrik Toompere vanema kohe esietenduvast lavastusest „Armastus Krimmis”. Loe edasi Väärikas rahvas ei kraakle omavahel

Ilmub Ülo Vooglaiu Isemõtleja käsiraamat

Järgmisel nädalal ilmub kauaoodatud raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Pikki aastaid Eesti avalikkust kõnetanud sotsioloog Ülo Vooglaiu kirjutatud uues käsiraamatus avatakse suur hulk iseseisva riigi ja rahva edu eeldusi. Raamat on hea abimees muuhulgas kõigile inimestele, kes soovivad Riigikogu valimistel vastutustundlikku otsust langetadaIlmuva raamatu kaante vahele on koondatud Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust. Käsiraamatu vormis on eri vaatenurkadest avatud, kuidas luua elamise ja edu eeldusi endale ja teistele, kuidas kujuneda elanikust kodanikuks, kes oskab asjatundlikult osaleda ühiskonna- ja kultuurielus. Loe edasi Ilmub Ülo Vooglaiu Isemõtleja käsiraamat