Rubriigiarhiiv: Monoloog

Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele

Sellest, et elurikkust peab hoidma, saab aru üha rohkem inimesi. Aga inimeste elujõudu? Mida teha, et rahva elujõud ei hääbuks, vaid suureneks? See on küsimus ka me vastsele valitsusele.

Millest kõigest me praegu sõltume? Soome sulgeb oma piirid. Venemaal vähemalt sajas linnas tulid inimesed tänavatele, et Aleksei Navalnõile toetust avaldada. Valgevenes protestitakse diktaatori vastu. Mis Ukrainas sünnib? Ameerikas on asjad läinud väga vägivaldseks. Koroona laiutab üle maailma. Iisrael sulgeb kaheks nädalaks kõik lennud.

See kõik, mis siin üles lugesin, on hirmutav. Aga Hiina, Aasia tervikuna, Iraan, Iraak… Mida enam mõtled, seda keerukamaks läheb. Kas pole nii? Loe edasi Elujõudu otsides ehk Mõtteaineks uuele valitsusele

Kõigest on saanud meelelahutus

Aja märk näib olevat, et ühiskonnale tähtsad teated on hakanud valguma uudistesaadetest meelelahutuslikesse magasin-tüüpi saadetesse.

Paar näidet viimase aja meelelahutussaadetest. „„Ringvaade” toob vaatajate ette Eesti elu kirevaimad tegelased ja suurimad seiklused. Saatejuhid Marko Reikop ja Grete Lõbu on otse-eetris ning igav nendega ei hakka!” ütleb saadet tutvustav reklaamtekst. Loe edasi Kõigest on saanud meelelahutus

Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Kas kodus istumise kultuur kinnistub?

Tegelikult on võimalus, et kultuurile rasked ajad on alles ees. Ja senine teadmine sellest, et just väga rasked ajad panevad kultuuri õilmitsema, peaks laskma selle üle lausa rõõmustada.

Kuni 20. sajandi lõpuni sai elu ja ka kultuuri defineerida muu hulgas inimeste vahelise suhtlemisena. Digividinate areng 21. sajandil annab meile võimaluse kodust, mis on ju kindlus, üldse mitte välja tulla loomiseks.

Äkki kodus istumine kogu maailmas lahendab tõesti reostuva maakera hädad. Taevas ja ookean saavad puhtaks. Samas toodab üleilmse finantskriisi ootus ebakindlust, niigi habrast olekut juurde. Loe edasi Kultuuris on tunglakandjaid ja tõrvikuga lehvitajaid

Armasta mind armasamini enesest

Trad Attack laulab, et armastada võiks armsamini päikesest ja kuust. Kuulates on tunne, et see laul on loits.

Jääb mulje, et Trad Attacki laul on loits, mis äkki kuidagi geene mööda on tulnud meie juurde 21. sajandisse. Alles pärast selle tõdemist avastasin, et Sandra Vabarna ja teised ansambli liikmed seda lugu ise ka loitsuks ütlevad. Muidugi ei tuleks siin imestada – nad seal ansamblis on ilmselt õppinud, mis loits tähendab ja seda ise kogenud. „Sütti, sütti lõke! Sütti, sütti lõke!” meenub mulle pioneerilaagri-aegne loits. Kirjutasin selle siia meelega, et rõhutada loitsu ideoloogia vabadust. Loe edasi Armasta mind armasamini enesest

Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Ilmus kuukirjas Kollane päev. OÜ Kollased taskud kuukiri nr 69/70, november/detsember 2020. Kuukiri koos looduselisadega on ilmunud juba viis aastat.

Margus Mikomägi: „Surnute raamatu” aasta oli

Miks ma nii ütlen? Sesse kevadesse jääb ju ka üks üsna eksperimendi moodi teatritegemine (lavastus „Koos”)… Need teatritegemised pisut rikkusid mu rahu. Panid mõtlema selle peale taas kirjutamisel, et see ei too kaasa aplausi. Teatriga on nii, et etenduse lõppedes (ka sel mu viimasel, vaatamata sellele, et meie mängitu kanti vaatajatele ette suurel ekraanil) järgneb aplaus. Loe edasi Vaade läinud aastale, silmapilk tagasi

Vaade teatrile, seekord seestpoolt

Mul on olnud võimalus ja tagantjärele saan üsna kindlalt öelda, et ka õnn kõnealusel hooajal teatrit ja elu tundma õppida mitte publiku hulgas vaadeldes, vaid laval tegutsedes. Otsin oma peas ja kehas, ka südames, siiamaani neist lavakogemustest lähtuvalt seda piiriala, millal laval tegutsemine läheb üle olemiseks, mis hetkel on mu jaoks laval loodava kõrgeim vorm. Kui palju ja kuidas näitleja sisetegevus peaks paistama ka tagumisse ritta? Kuidas mõtteenergia muundub nii, et see mitte midagi tehes mõjub publiku meeltele? Kuidas muutumine muutuks muundumiseks? Loe edasi Vaade teatrile, seekord seestpoolt