Heldur Meerits, Hans H. Luik ja Tarmo Jüristo Haapsalus, teemaks kultuur ja majandus.

Kaks kultuurimonoloogi meestelt, kelle nime ette tiitliks enamasti ärimees käib.

Oktoobris avaldatud Eesti rikaste Top 500 paigutab Hans H. Luige kohale number 23 ja ütleb ta tegevusaladeks kinnisvara ja meedia, Luige varandust hindavad Äripäeva analüütikud 52,5 miljoni euro suuruseks.

Heldur Meerits on samas topis kohal number 33. Tegevusalaks on märgitud üks sõna – finants. Heldur Meerits on Hansapanga asutaja ja teda teatakse Eestis kui investeerimisspetsialisti. Tema varandust hinnatakse 48,7 miljoni euro suuruseks.

Mõlemad monoloogid peeti Haapsalus Kultuuri koja foorumi majandust ja kultuuri puudutavas paneelis. „Vaidlus, debatt… peenuse tekitamine peaks olema au sees,“ ütles Hans H. Luik pärast kahe monoloogi lõppemist. Ja dialoog tekkis kohapeal. Äkki tekib ka lugejate peades.

Loe edasi Kultuur on teatud vormi võtnud peenus →

Kultuuriminister Rein Lang on selles süüdi, et kultuurist Eestis on hakatud kõva häälega rääkima. Vaid selles.

Haapsalus Kultuuri koja foorumi ühes töötoas ütlesin, et eestikeelse kultuuri vallas sünnib me riigis kordades rohkem kajastamisväärilist kui me majanduses.

Kahjuks on kultuur ajalehtede esikülgedel harv külaline ja kui on, siis peab see oleme seotud kas skandaaliga või siis skandaalseks tuunitud valega. Ega keegi mulle vastu ei vaielnud siis. Aga hiljem öeldu üle mõeldes, tegin inventuuri nimega: Minu elu kunstis ehk november 2012.

Hakatuseks kirjutasin lause: igasugune kultuuripuudutus on isiklik. Siis mõtlesin sellest, et kultuur peaks olema hariv ja emotsionaalne ja natuke ebamugav ka. Valikute tegemisest mõtlesin ja sellest, kui palju on vaja õnne, et nii läks. Ka see olgu siin öeldud, et see, mis kirja saab, ei ole sugugi kõik. Loetelust jäävad välja loetud eestikeelsed raamatud ja ajakirjanduslikud tekstid ning luuletused näiteks, ja jutud, kultuurijutud erinevate austust väärt inimestega.

Esmaspäev, 31. oktoober

Raplas. Augusti- ja septembrikuu kulus Raplamaa kunstikalendri 2012 tekstide tegemiseks. Mõtlesin küljendaja abiga välja formaadi ja suhtlesin üheteistkümne isiksusega, kunstnikuga. Raul Meel, Kaido Ole, Andres Sütevaka, Mauri Gross, Heiki Ernits… mõni hajameelne, mõni purjus, mõni ülinõudlik, mõni ükskõikne… lisaks vaevale sain hulga mõtteid, mida mõelda, ja vähemalt ühe oma parve linnu – mõttekaaslase.

Täna avati Rapla kaasaegse kunsti keskuses näitus ses kalendris olevate, maakonna taustaga kunstnike maalidest. Enamus kunstnikke pidasid vajalikuks kohale tulla. Maalid ja kunstnikud ja vaatajad – see oli harukordne vaimsuse kontsentratsioon väikelinnas.

Kolmapäev, 2. november

Raplas. Hingedepäev. Aastaid olen sellel päeval esinenud koos Rapla ühisgümnaasiumi legendaarse kooriga Riinimanda ja Ehinitega, Ly ja Andresega. Järjepidevus teeb asja uhkeks, mingi vabadus otsustada ja vastutus oma esinemise eest. Lisaks koosolemine noorte igal aastal vahetuvate lauljate ja elavate luuleklassikutega.

Lugesin luuletusi Mats Traadi vastsest luulekogust „Uued Harala elulood“. Tunnistan, et miski esinemise vajadus on mus, eneseväljendumise vajadus. Ikka imestan, et kas siis kirjutamisest ei piisa? Küllap mitte, elus kontakt ja kuulajate-vaatajate silmades peegelduv või tajutav suhe on tähtsad tunda.

Loen kirjutatu üle ja nendin, et üpris igav on seda lugeda ja, võrreldes sellega, kui huvitav oli seda kogeda. Kogemusi ei saa vahetada. Osalemine annab enam, noh, näiteks ei saa ma aru neist, kes rahvalaulu kuulavad ja kiidavad, aga kaasa ei laula.

Loe edasi Novembrikuu kultuurikõnetused →

Margus Mikomägi

Elu on vahel dramaatilisem kui kunst.

Kuu või pisut rohkem tagasi sain kirja, millega kaasas tänaste teatrikülgede intervjuu Rakvere teatri noore näitleja Mait Jooritsaga. Intervjuu autor Andry Ervald suri 53-aastasena 21. märtsil sellel aastal. Täna tean, et noore mehe võttis ajuvähk.

Paljude jaoks oli Andry „kõige suurem sõber“ ja seda mitte sugugi ainult tema suure kasvu pärast – ta oli 2 meetrit ja 13 sentimeetrit pikk.

Oleme tõlkijad ja toimetajad elus

Ma ei mäleta, kus meie omavahel tuttavaks saime. Hea oleks öelda, et teatris. Kõige selgemalt on meeles temaga räägitud jutt Rakveres paarkümmend aastat tagasi. Teemaks oli tõlkimine. Andry oli selle töö ette võtnud ja mina tundsin huvi, mis tõlkimine on. Kas on looming, kas selleks on vaja inspiratsiooni oodata.

Loe edasi Käsikirjad ei põle ja kunstil on omadus põranda alt ilmarahva ette tulla →

Mait Joorits Raplas Valgre toas.

Mait Joorits: Mul on selline mälupilt, et istun Rakvere Kino “Ilo” saalis, parasjagu on algamas “Nu Pagadi!” multikas ja minu ette istub tohutult suur mees, kohe selline kolmemeetrine. Ta jalad on nii pikad, et ei ulatu toolivahesse ära, nii et ta peab need panema üle eesolevate toolide, järgmisesse vahesse. See õnnestub tal sujuvalt ja nii ta istub seal ning vaatab minuga koos “Nu Pagadi” multifilmi.

Järgmine mälupilt, umbes kümne aasta tagune, on samast mehest, kui ta astub mööda mu kodutänavat, minu maja eest mööda. Ma saan siis aru, et see suur mees elab ilmselt meie linnas, ilmselt mu kodu lähedal. Pärast hakkan teda tihti me tänavat mööda kõndimas nägema. Mõtlen kogu aeg, et kuidas saab keegi olla nii suur!

Möödub viis aastat ja ma avastan kohalikust lehest, et keegi Andry Ervald on kirjutanud ühe hirmus vahva artikli. Satun sellest vaimustusse ja veel enam satun vaimustusse, kui taipan, et see ongi seesama suur mees, kes kõnnib vahel mööda meie tänavat. Tundub uskumatu, et nii suur ja karuse olemisega inimene võiks kirjutada midagi nii sooja ja siirast. Pärast seda hakkan ma tihedamini sattuma Andry kirjutistele. Varsti avastan, et ta on kirjutanud isegi näidendeid. Ma mõtlen kogu aeg, et see on üks väga vahva mees.

Loe edasi Suur mees , kes kõndis meie tänaval →

Andry Ervald ja Priit Põldmaa.

Räägib Priit Põldma: Jõudsin Andry Ervaldi tunda peaaegu kuus aastat. Esimesest vestlusest viimaseni oli me suhtlus intensiivne, vahetu, teatud perioodidel ka väga tihe. Andry seisukohad, ta ainuliselt läbi- ja ettenägelik elu- ja inimeste tundmine oli mulle väga tähtis, tema nõuanded ja vaated mingitele küsimustele asendamatud.

Andry on mu jaoks olnud üks suuremaid õpetajaid. Ta ise kasutas enda kohta kujundit, mis mu meelest väga täpne: ütles, et on tahtnud inimesi suunata ja mõjutada, endale eriliselt tähelepanu tõmbamata. Et on tahtnud olla mitte hall kardinal, vaid roosa. Ja see tuli tal hästi välja.

Paljud olulised valikud ja otsused mu elus on väga otseselt olnud seotud Andrylt saadud impulssidega.

Peale selle, õigemini eelkõige, oli Andry jutuvestja. Ta lood olid täiesti ainulaadsed, mitmekihilised, vaimukad, kaasahaaravad, tihedad, rikkad, sisukad, ka õpetlikud. Ta rääkis ise ja pani teisi lugusid rääkima, ikka küsis: “Palun räägi mulle nüüd üks lugu.”. Või nõudis, kui mõni mõtteuid segaseks läks: “Räägi seda loona”. Või siis koguni ütles: “Kui sul lugu ei ole, siis ma ei viitsi suga praegu rääkida.”.

Ma püüan loona rääkida, kuidas see intervjuu minuni jõudis.

Loe edasi Jutt sellest kuidas diktofonil tekkis kojuigatsus →

Selleks, et orkester suure koori seljatagant kuulajatele kummardada saaks, pidid koorilauljad kükitama.

Pühapäeva õhtul esinesid Rapla kirikus kammerkoor Head Ööd, Vend, segakoor HUIK, meeskoor JÕUD ja Georg Otsa nim. Tallinna Muusikakooli keelpilliorkester.

Keegi noor naine kirjutas Facebookis pärast Pärt Uusbergi kontserdi „Kuula mu palve häält…“ kuulamist Niguliste kirikus: „On mingi teooria inimese nime mõjust tema elusaatusele. Tänasel kontserdil olles meenus see mulle. Nimi PÄRT, olgu ta siis ees- või perenimi annab inimesele jumaliku ande luua sellist muusikat, mida kuulates kaob kõik muu…hing jääb kinni… Olen lummatud!“

Kahekümne viie aastaseks saav helilooja ja dirigent Pärt Uusberg, kelle muusika ta sõprade muusikute esituses Nigulistes ja Rapla kirikus kõlas, kirjutab ise selle kontserdi kavas muu hulgas nii: „Soovin tänada oma südames sel kontserdil kõlava muusikaga oma lapspõlve ja kõiki neid inimesi, keda oma teel olen kohanud ja kes mind mu teel on hoidnud.“

Võta heaks, Pärt, ja anna andeks, et täiskasvanute maailm, kuhu sinagi oma muusikas oled astunud, koos teiste noorte kaaslastega muusikas, kirikut te küllatuleku õhtuks soojaks ei suutnud kütta. Nii kaugele oleme me oma täsiskasvanute pragmaatilises maailmas jõudnud, et tõdeme: vaid muusika soojendab. Ma lisaksin, et muusika, kui ta on selline, nagu teie seda teete, soojendab südant, aga mitte käsi ja jalgu.

Loe edasi Pärdi muusika – see kõlab uhkelt – see jääb →