Vallo Kirs, Viljandi kultuuriakadeemia 4. kursus, lavastaja

Noor lavastaja Vallo Kirs oma kasvutingimuste otsingul. Foto: Erakogu.

Mis teater on, miks teater on? Täna.

Ma kõlan nüüd tõenäoliselt kuidagi… Aga mis sest ikka…

Uni.

Mul on üks (hirmu-)unenägu. Ma seisan mingi abstraktse rahvamassi ees ja pean neile põhjendama, milleks on teater meile üldse vajalik. Kas me ei saaks ilma hakkama? Ma otsin sõnu ja sean neid kogeledes ritta… Aga sõnu on nii palju ja ma otsin neid, mis konkreetselt seda inimmassi kõnetaks. Ma tunnen, kuidas sajandite vanune kultuurikiht minu peale vaatab ja ootab…

Ärkan. See oli vaid unenägu. See oli unenägu, millele on ainest andnud Kalju Komissarovi erialatunnid ja tema juhtmõte: „Leidke endas see miski, mille poolt ja mille vastu te olete. Vastasel juhul ei ole teatritegemisel mõtet.“

Nüüd aga paar päeva tagasi helistas mulle Margus Mikomägi ja palus, et ma sõnastaksin oma mõtted teemal – „Mis teater on, miks teater on?“ Ei, ma näen ju ainult und.

Loe edasi Teater on minu meelest pelgupaik →

Mladen Kiselov 1943 – 2012. 

Mladen, oleksin tahtnud sinuga seda juttu jagada, mida siin, samal küljel kirjutab noor, teatrisse alles sisenev Vallo Kirs. Sa oleksid sellest aru saanud. Sina teadsid veel ilma tõlkimata, mida tähendab elus ja laval PROSTRANSTVO (Ruumiks seda ju tõlgitakse, aga ilma tunnetuseta ja piirituseta, ei tähenda see tegelikult mitte midagi. MM). Nüüd on piiritu kurbus vaid. Umbes samamoodi piirideta, nagu kurbus, mis tekkis su Draamateatri „Nelipühade“ lavastust vaadates maailma pärast. Küllap sa mõistad. Mittemõistmiseks armastasid elu ja kunsti liiga palju. Kõige uhkem oli, et sinus puudus igasugune provintslikkus. Mul on tunne, et see ei ole õpitav.

Sinuga kohtumine oli kingitus. Jaak Allik kirjutas pärast su ootamatut surma nõnda: „Mladen oli kindlasti kõigi aegade jooksul kõige sügavam ja andekam Eestis alaliselt tegutsenud tõeliselt maailmataseme lavastaja, kelle koostöö Eesti teatriga alles hakkas hoogu võtma. Tänane teade on tragöödia nii meie teatri tänase kui homse päeva (teatrikooli) suhtes.

Loe edasi Suri lavastaja Mladen Kiselov →

See lugu ilmus 18.oktoobri Maalehes.

Idioot ja Sinihabe – kes neid jõuaks lahuta. Viljandi kultuuriakadeemia noorte tudengite diplomilavastus “Idioot” ja Von Krahli Viljandi kursuse noorte näitlejate “Sinihabe” on kui ühe lavastuse kaks vaatust.

Kaht uut noorte loodud lavastust ja mitte ainult neid võib nimetada ka Artur Alliksaare taastulemiseks.

Viljandi kultuuriakadeemia tundengid eesotsas lavastaja Vallo Kirsiga kirjutavad oma diplomilavastuse “Idioot” kavalehele Alliksaart tsiteerides: “Armastuse nimel, mis ei talu tardumust,/anun sind,/ ära tee lapsele oma hinges haiget.//”. Viljandlaste eelmine kursus koos eakaaslasega, lavaka lõpetanud Hendrik Toompere õpilasest lavastaja Kertu Moppeliga aga panevad oma “Sinihabeme” loo salakappi, mille võti koos teiste võtmetega küll nende käes on, aga mida sinihabemed surma ähvardusel kasutada ei luba, Alliksaare luuletuse “Antidolorosum”. Ses luuletuses, mis Krahlis saab lauluks, on read: “Nii läbib inimhingki rännu pikkust/ ja imades säält jumalikku rikkust/ ta täisuslikumaks saab iga hetk./“.

Krahlis kapist pääsedes laulab seda Mikk Dede, kunagi eelmisel sajandil laulis noorena selle ühele põlvkonnale mõtlemiseks Erki-Sven Tüür. Kui Artur Alliksaar sellel läinud sajandil vanana Tartus toimetas ja kirjutas neid luuletusi, olid ta kõrval noored ja ilmselgelt sest mõtlemisest inspireeritud tulevased Eesti luuletajad Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo, Andres Ehin, Henn-Kaarel Hellalt, Aleksander Suuman. Teised ka. Andres Ehin on Alliksaart nimetanud “Tartu boheemlaste kuningaks”.

Kas on juhus, et Kadri Voorand oma dzässiplaadile “Kosmogooniline etüüd” nimeks paneb, või see, et Jim Ashilevi võtab üksi mängida just Artur Alliksaare luuletust “Õhtute kollane tolm”!

Loe edasi On ainult hetk, milles viibime praegu →

Rakvere teater tegi 2011. aastal 120 väljasõiduetendust.

Pildi tegi Siim Solman

Rakvere teatritegijad on ikka kuulutanud kunsti kaduviku nimel. Sama hea on öelda, et ei kao ta kuhugi.

Kui seda lugu kirjutasin septembri viimasel nädalal, mängis Rakvere teater samal õhtul Tallinnas Iiri tükki ja teine külalisetendus oli Washington DC H Street Playhouse´is. Iseenesest mõista mängiti maailmariigi pealinnas August Kitzbergi näidendit “Tuulte pöörises”.

Nädalapäevad enne seda istusin õhtul Rapla vana seltsimaja, nüüd kultuurikeskuse saalis ja plaksutasin Rakvere näitlejatele, kes sel õhtul iirlased olid hoopis. Kohe tahtsin, ei plaksutanud viisakusest. Tundsin, kuidas siinne publik seekord aus oli. Plaksutasin aastatega nähtud lavastuste eest ka.

Olen nüüd aastaid katsunud oma väikesesse kodulinna sattuvad külalisetendused elamuseks vaadata. Vahel ei taha ja ei jaksa, aga siis mõtlen, et kui näitlejad jõuavad minu koju tulla, siis pean mina tahtma neid vaadata. Me suhe on vastastikune.

Teatrietendustega on nii, et tavapublik jätab teatri, kui pettub. Rakvere teatrit vähemasti Rapla kandis vaadatakse, läbi aja. Mulle siinkohal meenub nende õnnestumiste reas hästi Urmas Lennuki näidend ja lavastus “Päeva lõpus”, tundub, et seal näidatud maaeestlaste üksindus üha süveneb. Aja vaim ripub õhus.

Jah, just Rakvere teater on kõigist riigiteatritest meil kõige rohkem käinud. Ma ükskord ei läinud vaatama, oli tükk “Täismäng”. Häbenen seda siiani, juba Peeter Jakobi pärast oleks tulnud minna. Aga tean, et saal, nad olid selle lavastusega meil ikka mitmes kord, oli täis. Selle loo fenomenaalne pikaealisus andis ja annab märku me majanduslikest “püksid maha” kõikumistest.

Loe edasi Rakvere rändnäitlejad on oodatud nii Raplamaal kui Ameerikas →

See lugu ilmus esmakordselt 11. oktoobri ajalehes Postimees.

Mõni minut pärast “eesriide sulgumist” esietenduse järel. Ervin Õunapuu tegi ka ses mõttes ajalugu, et käis publikule kummardamas. Astus lavaäärde ja koputas puuhääle näitlejatele ja publikusse. Foto: Viio Aitsam

Ervin Õunapuu naerab oma autorilavastuses välja me igapäevase rumaluse.

Ses väljanaermises on mu jaoks üllatav, et see on ka omamoodi andeksand. Väljanaermises pole kurjust ja üleolekut. Näidendi põhitoon ütleb, et me elame ikka veel enamuse oma elust minevikus ja tulevikus, otsime tähendusi sealt ja sest, mis on olnud, ja ootame õnne alles homme, oskamata seda märgata lihtsalt ja ületähenduseta.

Näidendi tegevus sünnib väga konkreetses kohas, see on nii tekstis kui kujunduses rõhutusega välja öeldud ja näidatud. Reaalsus ja välja- ning juurdemõeldu on konfliktis kogu aeg. Tegelased ja publik on toodud maailma kõige pühamasse paika. Vaade sealt võib avar olla, aga on kitsas väga.

Meie igapäevane rumalus

Meie igapäevane rumalus ses näidendis ei ole mitte see, et näpime nina ja teeme üha väikeseid valesid valikuid, vaid on hoopis see, et meid valitsevad ajast ja arust uskumused, dogmad ja seadused. Me ei oska, ei julge ja meil ka ei lubata ise mõelda.

Mõni päev tagasi ütles doktor Ralf Allikvee televiisoris, et arstiteadus on jõudnud kiiresti keskajast tänapäeva. Ja juba järgmise streigipäeva hommikul kõlab Vikerraadios hommikupalvus, kus keegi „täiskasvanud“ mees paatosliku häälega kuulutab, et otsige ise jumalariiki, siis saate kõike muud pealekauba. Elame veidras ja hirmutavas maailmas. Just seda Ervin Õunapuu ja Pärnu näitlejad ka näitavad.

Trupp juhib oma räägitud loos vaatajate meeled sellele, et tehnika pöörane areng ei olegi me elu õnnelikumaks ja vabamaks muutnud. Keskaeg me peades ikka valitseb, mobiiltelefonist taskus ja sportautost, mille kapoti all 500 hobust, hoolimata. Ka see on ses loos sees tugevalt, et raha eest saab hingeõnnistust osta ja müüa, muust rääkimata.

Loe edasi Jeruusalemm – Pärnu ehk kuni inglid sekkuvad →

Anne Maasik Lipal Uku Masingu mälestustoa avamisel 2009.aastal. Foto: Viio Aitsam

Anne Maasiku ja sõprade 1976. aastal Vanemuise stuudios salvestatud „Veli Joonatani“ lavastuse laulud puudutasid mu hinge sellise jõuga, et täna julgen öelda – sealt ma tulen.

Olen mõnda neist lauludest laulnud vahel. Viimane kord pisut enam kui aasta tagasi Treimanis tiigi ääres. Kristiina Ehin oskas küsida ja mina siis äkki oskasin laulda. Need laulud on olnud minuga kaasas 36 aastat. Vahel ei ole nad meelde tulnud, elu siksakitamiste ja sakutamise ajal. Nüüd, kui see plaat tuli uuesti, „Rännak lauluvainule“, on sellel eluase ja koht, hing jõudis ringiga koju.

Ega ma ei teadnud, et see plaat on. Lauri Sommer andis märku. Seda ka lisas, et kirjutab sest plaadist ühes tulevas TEMUKIs. Tahtsin plaati väga, sättisin ennast just Tartusse teatrifestivalile. Seal ühel päeval läksingi plaati ostma, enda meelest pidulikult. Käisin väikese Vanemuise juures, kus „Veli Joonatani“ mängiti, kõndisin aeglaselt ja mõtlesin Lembit Eelmäe peale. Tuli meelde, kuidas me kunagi Järva Madise pastoraadis… aga see on üks teine jutt.

Lembit seal lavastuses mängis, sellepärast talle mõtlesin ja sellepärast ka, et sest lavastusest kummitab mind vahel selline salm: Joonatan, minu veli makas./Muide tapetuide man./Ta mul olli kõige kallim,/Minu veli Joonatan.//Minu mure enne ei lõpe,/Kui ma teda nätä saa./Sõs ma taha timä hauda/Roosilillis ehita.//. Ma pole neid sõnu endale kunagi tahtnud tõlkida, nad on ilusad just nii ja mida vanemaks saan, seda selgemaks saab, mida see tähendab.

Loe edasi Kuidas ma Tartus endale teist korda hinge sain →