Autori Margus Mikomägi postitused

Raamat isemõtlejale pälvis suurt tähelepanu

Eile esitles sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand Tallinnas Kirjanike Majas Ülo Vooglaiu uut raamatut „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Esitlus kujunes sündmuseks, kuhu kogunes väga suur hulk huvilisi – ühiskonnategelasi, poliitikuid, teadlasi, Ülo Vooglaiu õpilasi, sõpru, tuttavaid jm.

„See raamat ei ole õpik,” rõhutas Ülo Vooglaid ise. Tegu on teosega, kust leiab mõtlemis- ja aruteluainest, pidepunkte, lähtekohti igaühele, kes tahab olla kodanik selle sõna tegelikus mõttes, kes tahab hoida Eestit ja teha kõik selleks, et elu Eestis oleks parem.

Esitlusel sõna võtnud Hannes Tamjärv pakkus, et raamatu sisu võiks kujuneda omavaheliste vaidlemiste (arutelude) objektiks. Tamjärv ütles, et ta ise on lugemisega poole peal ja loeb raamatut kui poeemi, millel eriline tähtsus ja tähendus.

Ise mõtelda soovijate käsiraamatusse on koondatud Ülo Vooglaiu ühiskonnakäsitluse peamine sisu koos selgituste, näidete ja joonistega. Lugeja leiab raamatust hulgaliselt ka neid rõhutusi, mis meile, eestlastele olid enesestmõistetavad mitukümmend aastat tagasi, kui alles hakkasime oma riiki taas üles ehitama, kuid mis nüüdseks on ajalikes askeldustes jäänud tagaplaanile.

Üks tähtsaid rõhutusi, mille avastab õige pea igaüks, kes raamatu avab, on, et meie riik pole mitte ainult riigikogulaste või valitsuse käes, vaid meist igaühe käes – kodanikuks kujunemine algab kodust ja vastutus Eesti eest lasub tegelikult meist igaühel.

Väärikas rahvas ei kraakle omavahel

Talvepühapäeval kallas vihma. Mulle tuttav sümpaatne mees seisis Raplas Selveri poe ees ja tegi üksi valimiskampaaniat. Käisisin poes ära ja jäin temaga vestlema. Lisaks naljale, kuidas ta vabaerakondlasena Kohilas Krossi poe ees oli agiteerinud koos keskerakondlase ja sotsiga ning seal koalitsiooni moodustanud, küsis ta, mida ma teatris olen vaadanud, mida vaadata. Valimiskampaania mehel olid kummikud jalas, sellised maamehe omad. Ja me rääkisime Hendrik Toompere vanema kohe esietenduvast lavastusest „Armastus Krimmis”. Loe edasi Väärikas rahvas ei kraakle omavahel

Ilmub Ülo Vooglaiu Isemõtleja käsiraamat

Järgmisel nädalal ilmub kauaoodatud raamat „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale”. Pikki aastaid Eesti avalikkust kõnetanud sotsioloog Ülo Vooglaiu kirjutatud uues käsiraamatus avatakse suur hulk iseseisva riigi ja rahva edu eeldusi. Raamat on hea abimees muuhulgas kõigile inimestele, kes soovivad Riigikogu valimistel vastutustundlikku otsust langetadaIlmuva raamatu kaante vahele on koondatud Ülo Vooglaiu käsitlus inimesest ja ühiskonnast. Teisalt peegeldab see ka autorit ennast, tema maailmavaadet, leppimatust rumaluse ja harimatusega. Tegemist on teosega, mille autor peab rahuldavaks vaid süsteemset inimesekeskset elukäsitlust. Käsiraamatu vormis on eri vaatenurkadest avatud, kuidas luua elamise ja edu eeldusi endale ja teistele, kuidas kujuneda elanikust kodanikuks, kes oskab asjatundlikult osaleda ühiskonna- ja kultuurielus. Loe edasi Ilmub Ülo Vooglaiu Isemõtleja käsiraamat

Lõhkikülmunud raudteerööbas

Vana sõber kirjutab, riputades maailmale märke külge. Arutleb, et teatrimaailm on mage. Sellepärast mage, et ei räägita piisavalt keskkonnauudistest ja maailma ülerahvastusest. Ma rehman selle jutu peale käega.

Raudtee ja molbert

Mõtlen pealinna raudeetejaamas lõhkikülmunud rauast. Tartu Vanemuises, Sadamateatris tuli just välja lavastus, mida tahan näha sellepärast, et nägin lavakujunduse fotosid. Kunstnikuks on Kristjan Suits, kes on hetkel paljule muule lisaks ka Tallinna Linnateatri kunstnik. Ja ta viimase lavakujunduse pildil näen raudteesilda. Nagu filmis. Olen elus ennegi mõelnud raudteest, mis kulgeb kaugusesse. Selle mõttekäiguni tõtt öelda pole küündinud, et raudteerööpad puruks külmuvad.

See, et maailm valetab, ei ole uudis. Uudis on see, kui keegi räägib tõtt. See on – mulle nii tundub – kõige iseloomustavam praeguse aja tunnus. Kliimamuutustele saab ju külge riputada kõik me aja vead, humanismi puudused ja kurjaks muutunud inimsuhted. Püss peab täpselt laskma, teda ei kasutata löömiseks. „Julm mõrvar Hasse Karelsson paljastab kohutava tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal” (ikka see Sadamateatri etendus) on pealkiri, mis mind tõepoolest vaatama kutsub. Hea pealkiri.

Toosama teatrikunstnik Kristjan Suits rääkis loo oma lapsepõlvepildist, millest ma enam ei oska distantseeruda. Nimelt nägi ta lapsena oma naabertalus, kuidas kirjanik kirjutas. Kirjanik Nikolai Baturin oli kirjutanud, seistes molberti taga püsti. Nagu maaliks, kuid tegelikult kirjutas.

See on Kristjani pilt, aga ei anna mulle rahu. Mõtlen kummalisusest ja kaduvusest. Veider pilt ju – ei anna seletada. Mõte jookseb taas ja taas sinna, et mis määrab lapse eluraja. Mis on taoliste molberti taga kirjutavate meeste sisu? Kas neid on veel? Kas elame enda jaoks või selleks, et parandada rauast raudteerööpaid? Loe edasi Lõhkikülmunud raudteerööbas

Festival, mis väärtustab eesti keelt

Betti Alverile pühendatud XIV luulepäevadel „Tuulelapsed” Jõgeval luges ligi 400 põhikooli õpilast Kersti Merilaasi ja Kalju Kanguri luuletusi.

Kahe päeva jooksul esinesid laval 23 truppi. Selle festivali kaubamärk on lavastuslikud luulekavad. Neid vaatab Nõukoda. Päevad kandsid koondpealkirja „See maailm on mulle kingituseks antud”. Loe edasi Festival, mis väärtustab eesti keelt

Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja

Ratastoolis oma 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav on hämmastavalt eluterve, isegi vallatult elurõõmus. Ja loeb ilma prillideta.

Ma ei oska esimese hooga küsida. Fotograaf Sven küsib ise: „Kuidas teil need jalad siis nii alt ära läksid?” Ja Tõnu seletab üsna täpselt. Mina mõtlen ikka sellele, et tulin suure näitleja juubelilugu tegema. Tõnu hääl kõlab külmalt: „Seista saab ja sutsu kõndida, aga kiiremini saab liikuda sellega (ratastooliga – MM).”

Tõnu Aava enda sõnul „jamad” ta jalgadega kolm aastat. Mõelge nüüd näitlejale, kes iga sõna artikuleerides teatab, et oli jalgade amputeerimise oht. „Ma astusin omaehitatud suvilas mingi põrandast välja ulatuva naelapea otsa. Tekkis väike haav ja ma hakkasin lonkama. Hakkas valutama.” Kuulan Tõnu Aava häält, mis sõna haav nii välja ütleb, et kuulda on iga häälik.

Ta räägib, kuidas nad naisega mõlemad vastu hakkasid, kui arstid jalga põlvest saati amputeerida tahtsid.

Kas teil hirm ka oli? Loe edasi Tõnu Aava isa pojale: Sa oled üks intelligent näitleja